XXVIII ehk muutuda, muutuda, muutuda

18:53

Édouard Louis "Muutuda: meetod" on autobiograafiline teos poisist, kes sünnib töölisklassi ja leiab tee välja - muuta enda juures kõike, kasutada raamatutarkust ja lahkeid inimesi. Raamat ei tekitanud ilmudes mõtet, et tahaksin seda lugeda, ka siis mitte, kui mitmest küljest kiidulauluga pommitama hakati. Huvi tärkas, kui tuli uudis, et kirjanik tuleb HeadReadile, ning järgmiseks valiti raamat klubilugemiseks ja seejärel polnud enam midagi kahelda.

Tänapäev, Põhja-Prantsusmaa - Amiens - Pariis. Poisil, kes käitub nagu tüdruk, ei ole kohta alevis, kus hinnatakse "mehelikkust". Oma perekonnaga on Eddyl sama vähe ühist kui kodukandi elanikega. Ta ei soovi isa jälgedes astuda ja kogu elu tehases tööd rabada. Niisiis ta rabeleb ja otsib oma kohta kannustatult edust, mis oleks kättemaks kõigile norijatele või pedeks sõimajatele. Visa noormees leiab lahenduse adapteerudes nagu kameeleon uute keskkondadega, muutes käitumist, välimust ja sõpru. Eddyst saab Édouard.


"Muutuda: meetod" algab tugevalt, andes kohe aimu, kas tahad edasi lugeda või mitte. Sissejuhatus number kaks sööbib kuhugi ajukurdude vahele. Kogu esimene pool on kirjutatud kalgilt ja kirurgiliselt, nii vahedalt, et lõikab luuni välja. Kirjanik justkui pussitaks sõnadega, krabab kümne küünega ja ei lase lahti. Lugesin 40-50 lehekülge ühe jutiga, misjärel sundisin end magama minema. Hommikul ärgates tundsin, kuidas loetu oli unedesse kandunud, kedranud öö otsa ringiratast, kaapinud mälusoppidest välja isiklikke detaile, mida loole lisada, nagu koolikoridoride sinikasrohelist kuma, söökla iseloomulikku aroomi või väikeseid mitte nii positiivseid seikasid.

Intensiivse esmamulje järel vajasin hingetõmbepausi. Kõige parem on muidugi loetut seedida, kuulates-vaadates kirjanikku ennast. Ilma raamatu kui vahemeheta kõlasid tema sõnumid iseäranis selgelt. Kui HeadReadil rõhutas Édouard, et talle meeldib inimesi häirida, siis raamatus räägib ta vastupidiselt inimestele meeldimisest. Ent vahedus lapsepõlve kirjeldamisel või otsekohesus pere ja sõprade selja taha jätmisel jäävadki häirima. Esinemine võimendas veelgi klassivahe teemasid raamatu esimeses pooles - kuidas ainuke asi, mis töölisklassile kuulub, on nende keha ja selles olev jõud, maskuliinsus. Kui sul seda ka pole, siis sul ei ole mitte midagi.

Teises pooles küüniste haare lõdvenes, samastumismoment kadus ja emotsionaalne side tuhmus. Muutumise lugu kulges edasi, aga midagi muutus steriilsemaks. Masendava alevi selja taha jätmine tundus juba pääsemisena ja edasisi pürgimisi jälgisin pigem uudishimu kui kaastundega. Samas on raamatu tugevus just lõpuni minek, ilmekas näide, kuidas lõputu kameeleonina kohanemine aitab üksnes keskkonda sulanduda, aga ei ulatu pealiskihist sügavamale. Édouard alistab sihikindlusega järjest uusi vastaseid, küündib aina kõrgematele tasemetele, kus jääkarunahast diivanitel toimetavad tavamaailmast õndsas teadmatuses ultrarikkad. Tal õnnestub leida need mehed, kes tema eest hoolitseks, panna varvas õigete uste vahele, et saavutada see, mis õnnestub ühel protsendil. Lihtsalt loe-ja-imesta, kuidas soovid täituvad, samas kui selle teejupi raskused pole lehtedele jõudnud. Omamoodi huvitav on tagasivaates tekkiv nostalgia vihatud lapsepõlve suhtes, mida autor kõrvutab ostalgiaga - nii nimetatakse Saksamaal nostalgiat kommunismi järgi.  

Peale viimast lehekülge ja õige mitut nädalat loetu seedimist on tunded endiselt kahetised. "Muutuda: meetod" oli mõjuvalt ja hästi kirjutatud ning kannab tugevalt autori maailmavaadet. Esimene pool hoidis raudses haardes, teadvustades tänapäeva töölisklassi olemust ja mu enda privilegeeritust. Teine pool vihises läbi autori pingutuste viljade, illustreerides, et lõputu muutumine ei vii lõpuks mitte kuhugi, ent selle käigus kadus huvi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND