Norman Ohler "Kõige võimsam aine" käib autori kannul, kui too uurib psühhedeelsete ainete ajalugu, keskendudes lüsergiinhappe dietüülamiidile ehk LSD-le. Selle raamatuga on põnev lugu - nimelt sain kaasa lüüa sisu toimetamises keemia alal! Varem olen lugenud ja kiitnud sama autori raamatut "Patsient A", mis kõneleb Hitlerist ja tema lemmikutest uimastitest - metamfetamiin, opioidid, kokaiin.

1918-2022, Saksamaa, Šveits & USA. LSD juured ulatuvad Šveitsi, Sandoze värvivabrikusse, kus haisteti, et ravimiturul liiguvad suured rahad ning laiendati oma tootmist. Uute potentsiaalsete ainete otsing meenutab võidurelvastumist, kus osalevad nii looduse saladuste uurijad kui ka sünteetilisele keemiale tuginevad firmad. Sandozes oli valdkonna eestvedaja huviorbiidis tungaltera, teraviljadel parasiteeriv seen. Tal õnnestus selle toimeaine eraldada ning teedrajava ravimiga ettevõte võidukäigule viia. Kui konkurendid kümme aastat hiljem järele jõudsid, uuringud ühendiga jätkusid ning siis sünteesitigi lüsergiinhappe dietüülamiid, mille võimas toime avastati takka juhuslikult. Pea sada aastat hiljem asub Norman Ohler arhiivides tuulama, et saada selgust, miks LSD, mis taas potentsiaalse ravimina pead tõstab, kunagi turule ei jõudnud, vaid ära keelati. Vihje: siinkohal on tegu juba tõelise võidurelvastumisega.

"Kõige võimsam aine" haarab kaasa esimesest peatükist, kus lugu juhatatakse sisse II maailmasõjajärgse kaosega Berliinis, rääkides lähemalt uimastite lokkamisest ning ühtse keelupoliitika luhtumisest. Edasi läheb aina põnevamaks. Raamat näitab suurepäraselt, miks üldse erinevaid molekule uuritakse. Esimese motiivina ilmneb kasumiiha, aga kaugel pole ka soov inimesi uuenduslike ravimitega aidata. Siinkohal tulevad mängu pahaaimamatutele katsejänestele tundmatute ainete sissesöötmine ja valitsuste salaoperatsioonid. Ma isegi ei oska kommenteerida, milline osa raamatust kõige paeluvam oli, sest ühe aine ümber käis säärane trall.

Ohleri teeb huvitavaks veel see, kuidas ta keskendub ebatavalisele narratiivile. "Patsient A" vaatas Kolmandat Reichi läbi narkootikumide prisma, tekitades huvi ja jälestust. "Kõige võimsam aine" seevastu üllatab tõstes LSD pjedestaalile kui imeravimi, mida nõmedate seadustega luku taga hoitakse. Kirjanik annab seda motiivide ja põrkuvate huvide tihedat lugu väga ladusalt ning muhedalt edasi. Mulle meeldis tohutult tema isiklik mõõde. Nimelt kirjeldab mees minevikus toimunuga paralleelselt, kuhu uurimistöö teda kannab, nii et LSD-ni jõudmise kõrvale saab lugeda, kuidas kirjanik aine ajalugu avastab. Mis te arvate, kas lisaks teooriale jõuab ta ka praktiliste katseteni?

Kui sisutoimetamise kogemus lühidalt kokku võtta, siis pidin tublisti kammitsema oma lugemistempot, sest tavaliselt kipun loo sisse minema, nii et ei märkagi, mismoodi see kirja on pandud, kui just väga kriipiv tekst pole. Pilguheit kirjastamise telgitagustesse ning toimetamata raamatu lugemine oli igatahes äärmiselt põnev ettevõtmine. Erialaspetsiifiliste lausete lahti muukimiseks lihtsalt tõlke muutmisest kohati ei piisanud, vaid pidin paaris kohas saksakeelse algteksti kallale minema. Kõige raskem oli tegelikult hoopis see, et pakatasin peale lugemist faktidest ja mõtetest, mida tahtsin jagada ja arutada, aga polnud seda kellegagi teha. Jään põnevusega ootama, mille Norman Ohler järgmiseks luubi alla võtab!

Aitäh, Helios, raamatu ja ägeda võimaluse eest!

Kilahito/Torio. Painter, Maalija, Nikaro elab musta loori mattunud maailmas, kus õudusunenäod käivad kahel jalal ning temasugused kunstnikud püüavad neid piltidesse. Yumi maailmas paistab palav päike ning maapinnast õhkub kuuma. Yoki-hijona koosneb tema elu rituaalidest ning vaimude rõõmuks kividest meisterlike tornide ladumisest. Nad ei tea teineteisest midagi, kuni ühel päeval on noormees ja neiu ühte köidetud, ärgates kordamööda üksteise kehas, kusjuures selle õige omanik saab vaimuna kõrval seistes ahastades juhtnööre jagada.

"Yumi and the Nightmare Painter" on eraldiseisev romaan, killuke Sandersoni suurest Cosmere'i universumist. Kartsin enne lugema asumist, et üht-teist jääb tähelepanuta, kuna olen lugenud ainult "The Stormlight Archives'i". Kui seal midagi ka oli, siis ma ei saanud sellest absoluutselt aru. Küll aga olin õnnelik, et Stormlight loetud, sest esiteks on üks sealsetest (mu lemmik) tegelastest jutustajaks ning teiseks on viiteid Roshari nähtustele, mis muidu oleks jäänud pelgalt taustamüraks. Loo sisu mõistmiseks pole siiski seda eelnevalt vaja lugeda, need detailid on lihtsalt tore boonus.

Romaan ise oli NII hea! Mulle meeldisid hullupööra kummalised paigad ja ebatavalised ametid ja kehade vahetamine ja vau, milline loopööre. Süžee haaras kohe kaasa: võõras keskkonnas hakkama saamine, kellegi teise teesklemine, kiirkorras uue kunsti õppimine ja muidugi välja uurimine, mis toimub. Veidike liiga palju oli ainult rituaalseid vanniskäike või üldse juttu pesemisest, sest üks tegelastest pole kunagi duši kasutanud. Muidu jäid teemad, mis tavaliselt esile kerkivad, kui mees end naise või naine mehe kehas leiab, puudutamata ehk kohmetut juttu kehaosadest napib.

Nautisin eriti kontrastide maiuspala, mida valgusküllase ja pimedusse mattunud maailmade vahel pendeldamine pakkus. Kirjeldused viisid fantaasia lendu, nii türkiissiniste ja erkroosade energiajoontega linnatänavatele siksakitama kui ka külavahele, kus tulikuum maapind sunnib taimi õhus hõljuma. Põneval kombel kannab mõlemas maailmas kunst tähtsat rolli, kuigi vormid on väga erinevad. Nägin pintslitõmbeid ja nägin kivide ladumise kunsti (guugelda "rock balancing"). Mõlemad peategelased defineerivad end oma ande kaudu ja muu kõrval pakub lugu veel kunsti väärtuse teemalist avastusretke. Nikaro kutsub end lausa sünninime asemel ametinimetusega, kuid samas tunneb end tähtsusetuna. Yumil ei lasta tema olulisust unustada, kuid neiu tahaks vahel tunda ka teistsugust elu. Liigutav oli lugeda, kuidas nad koostööd õppisid tegema ning üksteise ebakindlusi lappisid.

A kiss doesn't need to be good to be valuable. It doesn't serve any real purpose. It's valued solely because of the person you share it with.

Things only have the value we give them And likewise, actions can be worth whatever we decide them to be worth.

And so, to these two, that kiss was priceless.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Donatella Di Pietrantonio "Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi" & "Borgo Sud. Õdede lugu" jutustavad lugu vintsketest itaalia naistest, alustades sellest, kui ühe 13-aastase maailmapilt päevapealt kokku kukub ning näidates seejärel, milline side tekib õdede vahel, keda lapsepõlv pole poputanud.

1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendade ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.

"Arminuta" pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.

V.E. Schwab "The Fragile Threads of Power" viib taas nelja Londonisse seiklema - punasesse, halli, valgesse ja musta. See on järg suurepärasele "Võlukunsti varjundite" triloogiale ("Võlukunsti tumedam pool", "Tihenevad varjud", "Valguseloits") ja noh, see ei tule ilmselt Kellilegi üllatusena, et ma Schwabi loomingut jumaldan. Kuna kahtlen sügavalt, et see eesti keelde jõuab, võtsin inglise keelse raamatu ette.

Must/Valge/Punane/Hall London. Sellest, kui Oberon üritas maailma vallutada on möödunud seitse aastat ja erinevate Londonite vahel enam läbikäimist ei toimu. Mustas ja hallis Londonis on kõik vanaviisi. Valge on uue valitseja, lapseohtu Antari Kosika kätes õitsele puhkenud, kuid väe hoidmine nõuab ohvreid. Punases Londonis toimub vastupidiselt allakäik, tundub et maagia hääbub vaikselt ning rahvas pöörab pilgud ilma võimeteta kuningale. Kui siis ujuvalt turult, mis peaks kõigi varguste eest kaitstud olema, pannakse pihta artifakt, mis võib palju halba külvata, on Lilal ja Kellil taas aeg maailma päästma asuda. Segaduse keskele satub Tes, neiu, kel on eriline võime väeniite näha ja põimida.

Olin veendunud, et "The Fragile Threads of Power" pakub hubast fantaasiaküllast seiklust ja täpselt seda see tegigi. Minu suureks rõõmuks käib tegevus läbi kõigist neljast Londonist, keskendudes muidugi Punasele ja Valgele. Teos balansseeris mõnusalt vanade armsate tuttavatega aja veetmise ning uute kangelaste tutvustamise. Muidugi ootasin Kelli, Lila, Rhy ja Alucardi järgmistest seiklustest lugemist, aga ette tuleb ka ootamatuid kohtumisi teiste eelmise sarja osalistega, mis olid täpselt sama südantsoojendavad. 

Senitundmatud tegelased lisasid värsket verd, kohati lausa sõna otseses mõttes, ning maailm saab ka põnevat täiendust. Mulle meeldisid nii Kosika kui ka Tesi taustalood, põnevad võimed ja sekeldused, mida need need pakkusid. Selle kõrval mõjusid triloogiast edasi kandunud teemad, nagu Lila seiklusjanu, Kelli killustunud maagia või Luci vaen vennaga, isegi veidi iganenult, kuna neis puudus nooruse uljus. 

Nagu triloogiagi puhul, valdas mind lugedes tunne, et lugu võiks kesta igavesti. Romaan pakub küllalt seiklust ning müsteeriume, mida laiali harutada, ja uue sarja avaosana jääb mitmelt saladuselt veel loor kergitamata. Põhiküsimused on muidugi, kuhu kaob Punase Londoni maagia ja kas Valge London jääbki lokkama? Ma söön oma mütsi ära, kui ühe õnn teise õnnetusega seotud ei ole.

Selle sarja puhul ei saa ma üle ega ümber nimedest. Olgugi, et olen sellega harjunud, kriibib Kell ikka veidi kõrva ning uues teoses ajas itsitama, kuidas luudest öökull sai nimeks Vares, mis kohalikus keeles printsi tähendab. Tesi nimi võiks vabalt olla Tass, nagu ma seda postitust kirjutades näpuka tegin.

Ma ei jaksa Schwabi raamatuid ära soovitada, aga enne selle kallale asumist tasub ikkagi alustada "Võlukunsti varjundite" triloogiast. Ise jään kannatamatult järge ootama ja tõenäoliselt loen vahepeal veel mõne senilugemata teose tema repertuaarist.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

21. sajand, Yogyakarta, Indoneesia. Sara juured on küll Indoneesias, kuid ta ise on kasvanud Eestis. Seega pakub perega Kagu-Aasiasse kolimine neiule paraja kultuurišoki. Ülikool viib tüdruku vanematest ning õest 8 tunni kaugusele, nii et ta peab uues keskkonnas üksinda hakkama saama. Sara, kes pole seni kuigi aktiivset sotsiaalelu elanud, on võtnud nõuks, et nüüd on tema aeg ning tal õnnestub leida sõbrad, kes päästavad ta õues magamisest ja vürtsitavad päevi, mille muidu täidaksid igavad loengud erialal, mille valisid neiu eest ta vanemad. Tütarlapse mõtted vallutavad sõbrannaga unistamine, kaks noormeest ja riskantsed võimalused raha teenida.

Peale "Vareda" ja "Taeva tütarde" lugemist mõjus see romaan väga järsuna. Kõik, mis neis eelmises kahes oli pehme, oli siin terav. Olin juba harjunud aeglase kulgemisega, kus rõhk on ilusti sätitud lausetel, ent "Viimane päikesetõus" kihutas kui kiirrong. Kogu aeg toimus midagi ja ei antud isegi aega hinge tõmmata, enne kui Sara ühest seiklusest teise paisati. Muresid on neiul üksjagu, alates sellest, et ülikooli valiku tegid tema eest vanemad kuni kergelt teenitud raha ahvatlusteni. Perekond, kelle katuse all tüdruk esmalt elab, käitub temaga lausa koomiliselt halvasti. Nagu arvata võib, kajastuvad teoses kõik ülikooliaegsed "esimesed", aga ma ei oodanud, et panused ühe semestriga nii kõrgele lähevad.

Hoogne tegevus haaras kärmelt kaasa ja põnevust lisas juurde tavapärasest erinev keskkond. Anete Kruusmägi on ise poolteist aastat Indoneesias elanud ja valab teosesse kõik tähelepanekud, mis üks Eestist tulnud tütarlaps uue riigi kohta teeb. Kohalik kultuur, kombed, liiklus, toidud, suhtumine võõramaalastesse, religioon, ebausk - kogu krempel käib raamatust läbi. Kõige rohkem torkas silma, kui palju oli suitsetamist.

Soovitan, kui tahad lugeda teises kultuuriruumis õppimisest ja et igal lehel saaks kärtsu-mürtsu. Mulle meeldis selles raamatus kõige enam kultuurišokk ja tutvumine Indoneesia eripäradega. Mõni seik kippus üleliia dramaatiliseks, aga kokkuvõttes oli lõbus lugeda ja pinget-põnevust jagus, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mulle meeldis raamatu moraal - kergelt tulnud, kergelt läinud.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Suvi 1991, Vareda. Maailmas toimub nii mõndagi, aga kauges Eesti maakolkas seisaks aeg justkui paigal. Johannes on tasane 16-aastane, kes tuleb Varedale suve veetma, mõisa öövalvuriks. Maal valitseb rahu ja vaikus erinevalt kitsast linnakorterist, kus pole hingamisruumigi. Külas, kus midagi ei toimu ja pole ühtki tuttavat nägu, saab segamatult kunstikooli sisseastumiseks valmistuda ning meenutada manalateele läinud mentorit ja tema õpetussõnu. Aega jääb ülegi, et teha tutvust kahekümnendates õpetajanna Margiti ning Johannesest paar aastat vanema Andreasega. Poiss suundub radadele, kus ta pole varem käinud ja rahulik suvi kujuneb ka tema jaoks üsna murranguliseks.

"Vareda" kätkeb Eesti suve, iseseisvumist, üksindust, armastust, leina, sõprust ja rohkelt kunsti. Ühest küljest on see noore inimese kujunemislugu, teisalt lähevad arutelud kunsti ja ajaloo teemadel üllatavalt süvitsi. Üks romaani võludest ongi selle eritahulisus. Kulg on raamatul aeglane ja rahulik, andes aega nautida imeilusat emakeelt. Sven Mikser armastab rohkem kirjeldada olustikku kui toimuvat, mistõttu palju tegevusest jääb ridade vahele, süvendades veelgi seda tunnet, et aeg seisab paigal.

Üks erilisemaid hetki iga noore elus on võimalus olla iseseisev ning esmakordselt omaette elada. Siiski ei leidu just palju 16-aastaseid, kelle unistuste suvi seisneks üksinda kuskil maakolkas elamises, eriti kui seal kedagi ei tunne. Isegi kõla järgi põnev mõisavalvuri amet peidab endas vaid õpetajate toas kipakal diivanil magamist. Mida seal nii väga valvata oli vaja, jäi selgusetuks. Igav siiski noormehel ei hakka ning lugeja saab nautide nostalgiahõngu, mida pakub külmakraadidega kuumast suvest või ehk vanemal generatsioonil naabri juurde piima või munade järgi lippamisest lugemine. Maaelu vahele põikab lugu veidi ajas tagasi ja vaatleb Johannese kohtumist ja suhtlemist kunstnikuga.

Kas ma liitun kiidukooriga? Imelise eesti keele osas absoluutselt, lool polnud ka miskit viga, kuid lemmikute sekka ei lisa. Sellest, kuidas "Vareda" laineid lööb, ei saa ma siiski aru, kuna see ei olnud üldse seda masti, et kõigile meeldiks. Ta kulgeb rahulikult ning tegevust napib, polnud põnevaid sündmuseid ega haaravaid haripunkte. Lisaks on teema tundliku võitu. Mulle meeldis kõige rohkem kontrast Vareda suve rahulikkuse ning maailmas toimuvate sündmuste murrangulisuse vahel, kus püütakse kinni Pablo Escobar või lõhutakse Berliini müüri. Peategelane ehk kuuleb midagi raadiost või loeb lehest, aga see ei mõjuta kuidagi tema elu, kus on samal ajal fookus hoopis muul. Toimugu mujal, mis iganes, kõige olulisem on see, mis juhtub siin ja praegu!