Carley Fortune "Igal järgmisel suvel" jutustab järveäärsetest lapsepõlvesuvedest, hingesugulusest, tehtud vigadest, andestamisest ja uutest võimalustest. Mulle meeldis kirjaniku "Kohtume järve ääres" nii väga, et tituleerisin ta ajaviiteromaanide kuningannaks. Ootused järgmisele romaanile olid kõrged.

Praegu/16-12 aastat tagasi, Barry's Bay. Kui Persephone oli 13, ostsid vanemad perele järveäärse suvila ning tüdruk tutvus naabripoiste Charlie ja Samiga. Pea kohe tekkis side vaikse ja mõtliku noorema vennaga. Järgnevatel suvedel veetsid nad iga võimaliku hetke ninapidi koos. Ühel hetkel tõdes Percy, et tal on poisi vastu tunded tärganud ning lootis väga, et too vastab neile. Viimased 12 aastat pole nad omavahel suhelnud ja naine on kindel, et mees vihkab teda. Äkitselt võtab ühendust Charlie ning annab teada, et nende ema on surnud ja Percy peaks tulema matustele. Ta kohtub taas Samiga ja vana side on endiselt seal, kuid naine ei julge hellitada lootust, et mees talle andestab.

"Igal järgmisel suvel" ei valmistanud pettumust. Ühest küljest oli selles eelmise romaaniga palju sarnaseid elemente: suvi järve ääres, sündmustiku katalüsaatoriks olev ema surm, armastusele teise võimaluse andmine. Teisest küljest hiilgab Carley Fortune just idüllilise suvenostalgia tekitamisel ning kireleekide taas sütitamisel. Lapsepõlvesuved olid lihtsalt imelised. Sam oli kullatükk ja Persephone'i mõistsin ka täiesti. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud, miks muinaslugu läbi sai, aga see oli piisav põhjus, et 12 aastat mitte suhelda. Ma ei salli, kui raamatus lugeja eest pea lõpuni saladuseks hoitakse, mis peategelased tülli pööras ja lõpuks selgub, et see oli midagi tühist. 

Unustamatuks muutis lugemiselamuse kirjaniku stiili ja Lii Tõnismanni tõlke kombinatsioon. Ma ei mäleta, et Tiina Viili tõlgitud "Kohtume järve ääres" oleks niimoodi itsitama ajanud. "Igal järgmisel suvel" pakkus aga esmaklassilist romantilist komöödiat. Peategelasel on nimelt kirjelduste peale annet, mis ilmneb iseäranis Sami KÕIGI kehaosade puhul: suured põlved ja jalakarvad, millelt pilku lahti ei saa, käsivarred, mis on toekad ja soonelised, silmad ikka see selge sinitaevas mis alati, suured labakäed panevad vere kõrvus kohisema nagu müriseksid ajus murdlained, hääl tume ja siidine nagu kohv, näo kohta täpselt õige suurusega nina, tobedalt täiuslik taguots. Ingliskeelses romaanis jätaks need ilmselt külmaks või paneks silmi pööritama, aga siinkohal naerutasid pisarateni. Ma lihtsalt pean käibele võtma väljendi "kahvatu nagu kartulipuder". Küll oli veidi kummaline kohata niivõrd tänapäevases romaanis vanamoelise hõnguga sõnu nagu oimab, vilajas, kõhistab, palitu, kolkunud, pire, tongis või kassiahastus.

Kokkuvõttes oli "Igal järgmisel suvel" ideaalne rannaraamat, romantiline ja naljakas. Loodan väga, et Carley Fortune'i tõlgitakse veel!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1975-2001, Monta Clare, Missouri. Patch ja Saint on ebaharilik paar - ühe silmaga poiss, kes pahandusi ligi tõmbab, ning nimele vastavalt malbe tüdruk, kelles peitub sügav sihikindlus. Lapsed on lahutamatud, kuni Patch satub peale, kuidas tema silmarõõmu hakatakse valgesse kaubikusse vinnama ning neiule appi tormates ise jäljetult haihtub. Poiss ärkab pilkases pimeduses, kus talle annab tuge salapärane Grace, kes kord ilmub, kord kaob ja sõnadega kogu maailma maalib.

Chris Whitakeril on eriline anne aeglase kulgemisega valvsus uinutada, märkamatult lasso heita ja silmust vaikselt südame ümber koomale tõmmata, kuni see pitsitama jääbki. Tema lugudest leiab tohutut traagikat, sündmusi, mille järellainetus aastaid hiljemgi jalad alt viib, ning inimesi, kes end ikka ja jälle püsti tagasi ajavad, kildudeks purunenud südamed kokku lapivad ja oma rada mööda edasi rühivad. Imestasin, kui palju sarnasusi ning paralleele kahe romaani vahel leidsin. Mõlemad tiirutavad ümber ühe õnnetu hetke. Ühes tegutseb lindprii, teises piraat. Mõlemas satub noor mees vanglasse. Paratamatult meenutas Charlotte mulle esimesest raamatust südamesse pugenud Duchess Day Radleyt. Need detailid ei jäänud kuidagi häirima, sest kummalgi on oma lugu rääkida.

"Kõik pimeduse värvid" põimib hallikaid hämarikutoone, pilkast pimedust, viimaseid ja esimesi päikesekiiri. Kirjaniku pintslilöögid on kaalutletud ja lühikesed. Alguses ei olnud lihtne raamatuga sina peale saada - maru lühikesed peatükid takistasid loosse süübimist ja tekitasid tüdimust. Väikelinn. Poiss. Tüdruk. Mõlemad omamoodi. Tutvumine. Sõbrunemine. Tragöödia. Kus on Patch? Kes on Grace? Küsimusi sadas nagu oavarrest ja vastuste otsimiseks-leidmiseks kulus aastakümneid ning sadu lehekülgi. Truudus. Tingimusteta armastus. Võimatuna näiv müsteerium. Kadunud tüdrukud. Igavikulised kinnisideed. Jahmatavad paljastused. Teises pooles töötasid lühikesed peatükid märksa paremini, sest võimaldasid teiste tegevuste vahele hõlpsasti 1-2 peatükki susata, et leevendada kuklas närivat soovi teada, mis edasi saab. Kõigi süngete ja tumedate toonide vahel tärkab ka midagi kaunist, abiks kunst. Just maalimine oli mu lemmik osa loost.

Soovitan! Ole valmis südant valutama ja pisaraid valama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Lucy Score "Asjad, millest me üle ei saa" räägib Naomist, kes põgeneb pulmast, jääb oma autost ning rahast ilma, avastab, et ta kaksikõel on teismeline tütar, kohtub pahura poissmehega ja seda kõike ühe päevaga. Nunnu kaanega raamat jääb tihti instagramis silma, nii et muidugi pidin uudishimu rahuldama, kui see eesti keelde jõudis.

Lugesin raamatut veebruaris ja ma ei saa siiani üle, kui ärritavalt ebaloogiline see oli.

Ma ei saa üle, kuidas saab teos rõhuda peresidemete olulisusele, kui selles figureerib multifilmilikult kuri kaksikõde, kellel pole mitte ühtki head omadust, rääkimata seletusest tema käitumisele. Ma ei saa üle, kuidas viletsuses sirgunud laps on ühegi traumata tavaline teismeline, kui mul on võrdluseks Duchess Day Radley. Ma ei saa üle, kui ebasümpaatne oli romaani ihaldusobjekt Knox. Ma ei saa üle, et Naomi temas midagi nägi. Ma ei saa üle, kuidas mees naise soovidest ja arvamusest teerulliga üle sõitis. Ma ei saa üle, kuidas ja kui palju teatud kehaosi kirjeldati. Ma ei saa üle, kui kõrge on raamatu goodreadsi hinne. Ma ei saa üle uudishimust, kuidas sari edasi läheb.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Raul Sulbi koostatud "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" laotab lugeja ette laiali valimiku lühijutte, -romaane ja romaanikatkendeid, kokku 26 tükki. Kaunis Liis Rodeni kujundatud kaanega lilla raamat jäi tegelikult silma juba ammu, aga käsile võtsin ta #kikael2025 eesti ulme teema raames. Millegipärast teen väljakutseid enda jaoks raskemaks ja selmet mõne keskmist mõõtu raamatuga rahulduda, valin riiulist selle kõige pirakama. Ehk on asi selles, et kuigi fantaasiat väga armastan, siis eesti kirjanike looming kipub jääma tumedaks maaks.

Mis või kes sulle esimesena meenub, kui mõtled Eesti fantaasiakirjandusele? Võib-olla Põhja konn? Aga ilmselt mitte Tammsaare või Tuglas!? Antoloogia hakkab just Kreutzwaldist pihta ning hakkab siis tänapäeva poole rühkima, tehes esimesed sammud seitsme penikoorma saabastega - 1866, 1917, 1922, 1964. Esimesed lood püüavad eelmainitud tuntud nimedega, ent suurt vaimustust need ei pakkunud. Tuglase "Maailma lõpus" hiilgas olustikukirjeldustega, aga jättis muus osas külmaks. Tammsaare "Pöialpoiss" kujutab endast morni ja sünget õuduslugu, kus koer viga saab. Ristikivi "Heliopolise imed" oli kõigest katkend romaanist "Imede saar", utoopilise saare kirjeldus, mis jättis rohkemat tahtma.

Ühe vähese läbiva joonena, mõne erandiga, jäi silma, kuidas kirjanikud viisid oma võõramaiste nimedega tegelased Eestist võimalikult kaugele, olgu selleks siis väike saar keset Vaikset ookeani või teine universum. Oli maailma ähvardavat kurjust, oli suurt armastust, oli musta maagiat, oli imekauneid näkke, oli haldjatempe, oli üllaid rüütleid ja koletisi ka. Kõik mu lemmiklood leiab antoloogia teisest poolest - Kristjan Sanderi "Punksi metamorfoos", Heinrich Weinbergi "Helisev muusika" ja viimaseks jäetud maiuspala "Mirabilia saladus" Indrek Harglalt. Kui paljude raamatute kohta võib öelda, et alguses ei saa vedama ega pärast pidama, siis selle efekti annab antoloogiale enam-vähem kronoloogiline järjestus. Koorekiht kontsentreerus lõppu, aastatesse 2017-2018. Esiotsas kippus segaseks jääma, mida õieti öelda tahetakse, ent mida lähemale jõudis viimane lehekülg, seda haaravamaks ning eriilmelisemaks muutusid süžeed. Tundus, et ka toimetaja muutus ekstaatiliseks, sest lõppu kontsentreerusid ka trükivead, korduvad laused, eksimused kokku-lahkukirjutamisega, üleliigsed sõnad. Nii palju vigu ei tohiks üheski raamatus olla.

Raamatu koostaja Raul Sulbi lõppsõnast aimub veidi, mis imeelukas see eesti fantaasiakirjandus on, aga minu meelest oleks veelgi terviklikuma ülevaate saanud, kui iga lugu oleks saatnud lühike eessõna, tutvustades tagamaid ja kirjanikku. Näiteks avastasin alles täna, et antoloogias on mitu Stalkeri ehk siis eesti ulmeauhinna laureaati. Kui Kreutzwaldi ajast ja suuremast osast eelmisest sajandist tuli fantaasiasugemetega katsetusi tikutulega taga otsida, siis viimastest aastatest oli kindlasti palju kandidaate. Põnev oleks kuulda, miks just need 26 teksti sõelale jäid. Mind jäi kummitama näiteks tõsiasi, kuidas sattus järjest mitu lugu, kust käis läbi silmade kaotamine.

Antoloogiale tuginedes oleks minu kokkuvõte eesti fantaasiakirjandusest, et kaasaegsed kirjanikud kirjutavad väga ägedaid asju ja pigem ei tasuks selle žanriga tutvumist alustada vanematest tekstidest ehk siis selle kogumiku algusest. "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" tasub ette võtta tõsisematel huvilistel, sest teos pakub põnevat läbilõiget ning ulmelist ajarändu. Omamoodi huvitav on jälgida sõnade muutumist ajas, näiteks mida teeb laevasõidu loos sõna "ummik".

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

1955/1968, Hemston, Põhja-Dorset, Suurbritannia. Elu maal lainetavate viljapõldude ja iidsete põlispuude vahel paistab pealtnäha idülliline. Beth armastab talupidamist ja oma abikaasat Franki. Paar on alles seljatanud poja kaotuse, kui terendavad uued katsumused. Üle aastate ilmub vanasse kodukanti naise esimene armastus ja vaka all hoitud tunded taas sädemeid löövad. Keegi sureb, kellegi üle mõistetakse kohut.

"Vaevatud maa" vaatleb Bethi elu keerdkäike kahel ajaperioodil. Raamatust leiab rääkimata jäänud sõnu, armastuse proovilepanekut, leina ja leppimist, päevavalgele kistud saladusi. Olevikus maadleb naine tunnetega kahe mehe vastu. Lisaks rullub lahti midagi põneviku sarnast - Kes on kohtupingis? Kes suri? Kuidas? Kes on süüdi? Minevikuliin algab helgemate aegadega. Näeme Bethi ja Gabrieli armumist ning kaunist koosveedetud suve, kuid paratamatult jõuab lugu raskete hetkedeni. Tegelased pugesid südamesse ja sestap huvitas nende käekäik palju rohkem kui müsteeriumi lahti harutamine. Kõige muu kõrval võlub romaan taluelu kirjeldustega: siiras rõõm farmitöödest, lapsepõlve võlumaa, lambatallede ilmale toomine, lopsakas loodus, aga ei puudu tõrvatilgad - tulirelvad, alkoholiga liialdamine.

Ühesõnaga: romaanis on kõik olemas - hingeminevad tegelased, ränkrasked katsumused, minevikusaladused ning maaelu võlu ja valu. Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus" on järjekordne Näljamängude triloogia eellugu, mis keskendub 50. mängudele, kus areenile saadetakse topeltarv tribuute, nende seas Haymitch Abernathy. Tegevus toimub 24 aastat enne Katnissi ja 40 aastat peale Lucy Grayd ("Laululindude ja madude ballaad").

50. Näljamängud, 12. ringkond/Kapitoolium, Panem. Kui koidab Haymitchi sünnipäev, tähendab see ühtlasi, et käes on aeg valida Näljamängude tribuute. Siiani on poisil õnnestunud vanemaks saamist koos mängudest pääsemisega tähistada. Tänavu on šanssid madalamad, sest iga ringkond peab tapatalgutele saatma 2 poissi ja 2 tüdrukut. Õhtu lõpuks loksubki Haymitch koos kaaskannatajatega Kapitooliumi poole. Ees ootavad paraad ja treeningud, teleintervjuu ja muidugi halastamatud mängud. Vähemalt pääses tema armastatud tüdruk Lenoore Dove.

Nüüd on siis kõik 12. ringkonnast pärit Näljamängude võitjate lood paberile saanud. Tahaks loota, et seda lugu ei pea veel üks kord rääkima ja Kapitooliumi elanikud või nende kaasaegsed võrdkujud võivad nälga surmaheitluste järgi kalmaarimängudega kustutada. Minu uudishimu teistes ringkondades toimuva või üha uute surmavate mänguväljade järgi on igatahes kadunud. Aga uut filmi ootan väga! Ja tegelikult peaks algse triloogia ka uuesti üle lugema.

PS! Minu meelest kõlab eestikeelne "Lõikuspäeva päikesetõus" oma õ-de ja ä-dega originaalpealkirjast poole etemalt. PPS! Ja kui ideaalselt sobib hüüdnimi võrukael raamatu kontekstis Haymitchile!!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Édouard Louis "Muutuda: meetod" on autobiograafiline teos poisist, kes sünnib töölisklassi ja leiab tee välja - muuta enda juures kõike, kasutada raamatutarkust ja lahkeid inimesi. Raamat ei tekitanud ilmudes mõtet, et tahaksin seda lugeda, ka siis mitte, kui mitmest küljest kiidulauluga pommitama hakati. Huvi tärkas, kui tuli uudis, et kirjanik tuleb HeadReadile, ning järgmiseks valiti raamat klubilugemiseks ja seejärel polnud enam midagi kahelda.

Tänapäev, Põhja-Prantsusmaa - Amiens - Pariis. Poisil, kes käitub nagu tüdruk, ei ole kohta alevis, kus hinnatakse "mehelikkust". Oma perekonnaga on Eddyl sama vähe ühist kui kodukandi elanikega. Ta ei soovi isa jälgedes astuda ja kogu elu tehases tööd rabada. Niisiis ta rabeleb ja otsib oma kohta kannustatult edust, mis oleks kättemaks kõigile norijatele või pedeks sõimajatele. Visa noormees leiab lahenduse adapteerudes nagu kameeleon uute keskkondadega, muutes käitumist, välimust ja sõpru. Eddyst saab Édouard.

Peale viimast lehekülge ja õige mitut nädalat loetu seedimist on tunded endiselt kahetised. "Muutuda: meetod" oli mõjuvalt ja hästi kirjutatud ning kannab tugevalt autori maailmavaadet. Esimene pool hoidis raudses haardes, teadvustades tänapäeva töölisklassi olemust ja mu enda privilegeeritust. Teine pool vihises läbi autori pingutuste viljade, illustreerides, et lõputu muutumine ei vii lõpuks mitte kuhugi, ent selle käigus kadus huvi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!