Heather Fawcett "Emily Wilde's Encyclopaedia of Faeries" viib haldjarahvast entsüklopeediat kirjutava pühendunud teadlase seltsis kaugele saarele külma trotsima. Sari on mulle ammu silma jäänud ja kui Rahva Raamatus esimese raamatu eriti luksuslik väljaanne näppu jäi, oli selge, et saabus aeg seda lugeda.

1909-1910, Hrafnsvik, Ljosland. Kõik, mida Emily teeb, on kannustatud avastustest ja teadustööst. Kaugele saarele toob naist soov lisada oma entsüklopeediasse sealne haldjarahvas, keda varem pole kirjeldatud. Esimesel päeval õnnestub tal kohalikke külaelanikke pahandada, mis nende intervjueerimise keerukaks muudab. Järgmise hädana saabub Wendell Bambleby, tunnustatud teadlane, kellest Emily väga lugu ei pea, kuna ta peab end üleval printsina ning pool tema uurimistööst tundub väljamõeldis. Ent naine nõustub koostööga, kuna mehel on ahvatlev pakkumine, mis mõlemale ihatud uksi avaks.

Haldjarahvast pajatavat romaani polegi ammuilma kätte sattunud. Nautisin väga, kuidas erinevaid olevusi, pisi- ja kõrghaldjaid, ning nende riuklikku iseloomu tutvustati. Meenus vana hea Spiderwicki välimääraja. Romaani lipsab haldjafolkloori siit ja sealt, Šoti mägijärvedest Siberi tagumiste nurkadeni, kuna Emily on laias maailmas mitu tiiru teinud. Päris paikade ja päris rahvalugude asemel keskendub seekordne uurimisretk Ljoslandile. Väljamõeldud saareriigi kirjeldused viisid otse Islandile: vulkaanid ja liustikud, kuumaveeallikad ja suitsev maapind, maa sees küpsenud leib ja sarnase kõlaga nimed.

Üleüldse on romaan osav pilte silme ette tooma. Emily onnike, millest hiljem hubane pesa saab. Võimas valge tüvega võlupuu. Laadaplats külmunud järvel, mäeküljele kerkiv jääloss. Haldjad kangastuvad muidugi täpselt nii, nagu neid kauni eriväljaande esi- ja tagalehtedel on kujutatud. Iseäranis rongarüüd kandev Poe võitis mu südame.

Fantastiliste elementidega käsikäes käib akadeemilise maailma auahnus ja avastamiskirg. Alguses Emily millestki muust ei huvitugi, kui oma teadustööst. Ta on tulemuste nimel valmis kõigist ja kõigest üle sõitma. Naine on õppinud haldjatega kavaldama ega põrku tagasi ka nende piinamise ees. Kõigile pole tema järsk käitumine kindlasti meeltmööda. Vastukaaluks ilmub välja laisavõitu Wendell, kes eelistab alati kergemat teed ja rakendab meelsasti tudengeid sedagi töönatukest enda eest tegema. Lugu rullub lahti Emily päevikukannete kaudu, mis väga ehedalt annavad edasi, kuidas tema koomilisevõitu ärritus ootamatu seltskonna üle teiseneb millekski muuks. Romaani lõpuks pole kumbki peategelastest enam see, kes ta oli selle alguses.

Mulle väga meeldis ja kindlasti tahan selle sarjaga jätkata! Eks näis, kas peale jääb see pool minust, mis tahab seda teha nüüd ja kohe, või perfektsionist, kes tahab riiulisse ühesuguse kujundusega raamatuid.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!