Olavi Antons "Minu Saaremaa. Kompassiga sisepagulane" kätkeb posu eri aegadest pärit memuaare, mis muhedalt ühe rookatuse alla kokku köidetud. Kui koju on kogunenud pea terve riiulitäis lugemata minu-sarja, siis tuleb kuskilt pihta hakata. Üki-kaki-kommi asemel alustasin ühest, mida Mae esile tõstis. Pealegi oli parajalt Saaremaa-reis ees ootamas.

Nõuka-ajast tänapäeva, Saaremaa. Olavi on kord noor ja kiilakas tööline, kes Kuressaare lossi remondib ja kirikus lae all kõlgub, kord reisisaatja jahituristidele, kord suure eestlaste kokkutuleku korraldaja. Kui ühel hetkel kisub kangesti Tenerifele, siis järgmisel võib hing ihata oma isiklikku lapikest Eestimaal. Täitub ammune unistus rehielamust Saaremaal ning Olavist saab kahel saarel suvitaja, seltsiks kassid ja Kiisud. Lõpuks ilmub talvituja ka välja.

On mehi, kes oskavad end sündmuste keskmesse sättida. On mehi, kes oskavad hästi kirjutada. Selles raamatus on nad ühes isikus kokku saanud. Pole vahet, kas Olavi kirjeldab puude vilus peldiku ehitamist või võltspassiga piiriületust, ikka loed, itsitad ja naudid. Tema Saaremaa uhkustab õige mitme palgega, vastavalt ajale-olule. Neist kõige tuttavamaks saab rehielamu otsimise-vuntsimise trall. Kaugel nõukaajal toimunust jäi kindlasti midagi ridade vahele peitu (WhitePower??), aga seda uskumatumana mõjuvad kõiksugu juhtumised. Edetabeli tippu paneksin siiski väide, kuidas uustulnukavaenulikkus on müüt. No ei ole nii, kui olen otsesest allikast vastupidist kuulnud. 

Kõige meeldejäävam oli seik jahihulludest vanapaariga. Mõni sõna ja juba kerkis ajusoppidest esile kevadine lugemuselamus, Schoetersi "Trofee", mis toona oma eksootilisuses kaugeks jäi. Kujutluspilt, kuidas Saaremaa kubiseks turistihordidest, kes kena kopika eest ilveseid-hunte-karusid notiks ja siis saagiga poseerides sotsiaalmeedia üle ujutaks, tarretas aga vere soontes. Kui enamiku lugudega kaasnes muie suul, siis lõpu eel tõi raamat pisarad silma. Mõtlen siiani Kiisule ja Felixile. 

Kes otsib reisijuhti, peab ilmselt pettuma, aga kellele meeldivad lõbusad lood elust enesest, mida kõiki seob Saaremaa, leiab eest uue lemmiku! 

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!