Matt Dinniman "Carl's Doomsday Scenario" jätkab trussikutes mehepoja ning karismaatilise kiisupreili peadpööritavaid seiklusi tulnukate ellujäämismängudel ja lisab uusi eesmärke. Sarja avaosa "Dungeon Crawler Carl" sai mu konksu otsa, nii et neelasin mõistagi kohe otsa järgmise raamatu.

Lähitulevik, maa-alune ellujäämisrägastik, Maa. Carl ja tema ekskallima kass Donut püüavad üle elada ülegalaktikalisi telemänge. Nad on jõudnud kolmandale tasemele, mis algab suurte valikutega. Kas jätkata inimese ja kassina? Millele spetsialiseeruda? Otsused langetatud, on aeg uued võimed proovile panna. Kui esimesed kaks korrust olid sõna otseses mõttes tunnelid, siis nüüd tuleb edasipääs lunastada laastatud metropolist, mille nurgatagustes peituvad nii koledad kollid kui ka kõikvõimalikud lisaülesanded.

Teine Carli ja Donuti raamat annab tuimadele tapatalgutele rohkem eesmärke. Kui varem oli lihtsalt piu-pau, ühele kollile jalaga nätaki, teisele pomm silmade vahele, siis nüüd lisanduvad ülesanded, mille kallal pusida. Millist kurba lugu räägib varemetes seisev tsirkus? Miks sajab ühes linnas lõbutüdrukuid? Lisaks tekib õhkõrn aimus ridade vahel toimuvast. Tulnukamängud on mässitud sügavale intriigidesse ning kõik oma elu eest heitlejad seovad end pahaaimamatult ühe või teisega. Pole kahtlustki, et süsteem tüürib vaatajate seas populaarsust koguvat Carli kõige mahlakamate sepitsuste poole.

Kui esimese osa häda oli lõputu seletamine, kuidas mängud toimivad, siis teine sai lihtsalt liiga kiiresti otsa. Tehnilisem osa koondub algusesse, kus tegelased oma uut identiteeti valivad, ja lõpus tundsin veidi puudustki, et mind saavutuste, auhinnakastide ja lahingukirjeldustega üle valataks. Ei pea muretsema, et pritsivatest ollustest või rippuvatest soolikatest vajaka jääb, kuna neid kirjeldusi leidub ikka mõnuga. Carl ei tunne sellist asja, nagu puhas pääsemine. Loo keskmes olevad 2-3 lisaülesannet pakkusid toredat vaheldust suurtele löömingutele, aga lootsin rohkem vastuseid lahtistele otsadele ja taaskohtumisi teiste tegelastega, nagu Brandon või Agatha.

Niisiis, "Carl's Doomsday Scenario" kulges ootuspäraselt ülesmäge, ent jättis hinge haigutama tühjuse, kuna liha luudel nappis. Õnneks järgmised romaanid on tublisti paksemad, aga kahjuks ei ole neid veel mõnusas paberköites välja lastud, üksnes õige pirakate kõvakaaneliste tellistena. Tänu Kärdile sain vedamisi küüned kolmandale osale taha ja juba varsti jagan selle muljeid.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!