Ashley Poston "The Dead Romantics" on kummituslik armastusromaan armastusromaanide armastamisest ja surmast. See raamat jõudis ise minuni, kui ükskord Rahva Raamatus lugemist valides avaldasin soovi leida kummitusega armastuslugu ning esimesena näppu sattunud raamat täpselt seda lubas.

Tänapäev, New York/Mairmont, Lõuna-Carolina. Florence päris isalt erilise ande. Ta suudab näha ja vestleda kummitustega ning lahendas seetõttu 13-aastasena kodulinnas mõrvajuhtumi. Paraku pani see jutuveskid jahvatama ning neiu viskas esimesel võimalusel varvast ning pole siiani naasnud. Ta elab New Yorkis ja püüdleb kirjanikuks, olles variautorina tegelikult juba 3 menukat romaani avaldanud, kuigi ta enda debüüt läbi kukkus. Keset lahkuminekust tingitud kirjutamiskriisi sureb Florence'i isa, nii et ta on sunnitud lapsepõlvekoju sõitma. Seal kohtub ta ootamatult oma uue toimetaja kummitusega.

Kuigi "The Dead Romantics" ütleb pealkirjas ära, et juttu tuleb surnud romantikutest ehk surmast ja armastusest, ei osanud ma oodata, kui palju seda esimest ehk surma romaanis on. Florence näeb SURNUD inimeste KUMMITUSI. Florence'i perekond töötab MATUSEÄRIS. Florence'i isa SUREB ära. Perekonna MATUSEÄRI korraldab talle MATUSEID. Florence kohtub oma uue toimetaja KUMMITUSEGA. Florence'ile meeldib kuuvalgel SURNUAIAS jalutamas käia. Ometi ei ole kogu see kompott masendav, vaid lõbus. Florence oma kummitustega võiks perekonnas see imelik olla, aga  kõik nad on ekstsentrikud. Veidi liig tundus ainult see, et õde on lesbi, vend on gei ja mittebinaarne sõber ilmub ka välja.

Otsisin just kummitusega armastuslugu, sest mul on soojad mälestused Meg Caboti "Vahendaja" sarjaga ning tahtsin seda magusat valu, mida pakuvad vaid võimatud olukorrad. Veidi pettusin, sest armumine käis ülepeakaela ning esimene suudlus kulges väga tormakalt. Kummitamine võttis õnneks hoo maha. Nautisin hoopis seda, kuidas mõlemad peategelased armastavad armastusromaane. Kõik kaasaegsed menukid käivad raamatust läbi, sest see on üle külvatud popkultuuriviidetest Taylor Swiftist "Vihkamismänguni".

"The Dead Romantics" sai lugemisse võetud tegelikult jalamaid peale "Seitse aastat meie vahel" lõpetamist, mis andis võimaluse kirjaniku kaht raamatut kõrvutada. Ashley Postonile meeldib väga sõnadega mängida ja veel rohkem tegelaste silmi kirjeldada. Üllatusin, kui palju tuli ette kattuvaid tegelasi ja kohti ehk siis NYC kirjastusmaailma tähtsad ninad ja põnevad söögikohad. Torkas pähe, et kihvt oleks kui kaasaegsed romantikaautorid lööksid käed ja kirjutaksid oma universumid kokku, nii et Ben kirjastaks näiteks Gus Everetti. Teisest küljest olid romaanid küllaltki erinevad. Kuigi "The Dead Romantics" räägib palju rohkem surmast, pole see sugugi nii emotsionaalne kui "Seitse aastat meie vahel". Leidsin ka seletuse - kirjanik käis vahepeal ise leinast läbi.

Igasugused kummituslood sobivad sügisega nagu valatult, nii et romantikat otsides tasub see kätte võtta!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!