Eelmisel aastal jõudis kinodesse kogupere seiklusfilm "The House with a Clock in Its Walls". Samal ajal ilmus Pegasuse kirjastuselt raamat, mille alusel linateos valmis - John Bellairs "Müstilise kellaga maja". Seiklused ja maagia on täpselt minu tassike teed, mistõttu tahtsin raamatut väga lugeda.

1948-49, New Zebedee. Lewis Barnavelti vanemad hukkuvad autoõnnetuses ning orvuks jäänud 10-aastane poiss kolib oma onu Jonathani juurde. Too elab mäe otsas uhkes häärberis, kus toimuvad  aga kummalised asjad, näiteks paneb Lewis tähele, et pildid vitraažakendel muutuvad. Peagi selgub põhjus - maja kuulus enne Jonathani võimsale sortsile, kes tegeles musta maagiaga. Kõige hirmsam on see, et häärberi seintes tiksub lakkamatult kell. Onu Jonathan ning naabrinaine proua Zimmermann on võlur ja nõid, kes üritavad kurjakuulutavat kella leida ning seisma panna enne kui on liiga hilja. Samal ajal püüab Lewis endale sõpra ja mängukaaslast leida, äratades seejuures ellu ühe surnu.

Ühest küljest on "Müstilise kellaga maja" ajatu lugu, mille kangelaseks on tavaline poiss. Lewis ei ole sugugi mitte populaarne, ta on ülekaaluline ja pesapallis koba. Ta häbeneb ennast ning pigem varjab oma eksimusi, kui pihib täiskasvanutele. Tagatipuks on Lewis kõigeks valmis, et uuele sõbrale muljet avaldada. Temaga on lihtne samastuda.

Teisest küljest üllatas mind, kui palju oli raamatus erinevaid kultuurilisi viiteid. Juba esimeses peatükis avas peategelane raamatu, mis rääkis šotlaste kuningannast Maryst. Kui ma poleks äsja tema elulugu läbi lugenud, siis poleks mul õrna aimu olnud, kes on Rizzio. Olen kindel, et seda ei tea ka enamik tänapäeva lapsi, kellele "Müstilise kellaga maja" kätte satub.

Maagia selles loos on absurdne ja heas mõttes ülepakutud, ühtlasi ilus kui ka hirmutav. Näiteks võimaldab onu Jonathan ajaloohuvilisel Lewisel külastada poisi lemmikuid suuri lahinguid ning laseb näiteks vahelduseks Napoleonil Waterloo võita.Raamats on kohti, mis panevad muigama ning jätavad sooja tunde, aga on ka peatükke, mis tekitavad külmavärinaid ja kananahka. 

John Bellairs on 1938. aastal sündinud ameerika kirjanik. Enne kirjutamisele pühendumist õpetas John ülikoolis. Mehe esimene avaldatud teos oli lühijuttude kogumik. Tema tuntuimad teosed on fantaasiaromaan "The Face in the Frost" ja mitmed noortele suunatud gooti müsteeriumid. "Müstilise kellaga maja" oli algselt mõeldud täiskasvanutele, kuid kirjastaja soovitusel kohandas Bellairs selle nooremale publikule ümber. Kokku on tema sulest avaldatud 31 romaani, neist osa postuumselt . Lewis Barnavelti seiklustest kõneleb neist 12. (allikad:1, )

"Müstilise kellaga maja" on lasteromaan, mis pakub nii nalja kui ka kõhedust, maagiat kui ka argimuresid. Selle suurimateks võludeks on igati harilik peategelane ning maagilised seiklused, mille keskmesse ta satub. Loo nautimiseks tuleb unustada igasugune loogika ning lasta end lihtsalt kaasa haarata. Lugemiselamust võivad nooremate jaoks rikkuda vaid võõrad terminid ja kultuuriviited. Soovitan, kui ihkad seiklusi ja maagiat ning ei hooli, kui sellel on loogikaga vähe pistmist!

Loe ka:

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Minust jäid Poldarkid oma 1793. aasta jõule tähistama eelmise aasta juunis. Kirjanik Winston Graham ise naasis nende juurde alles 20 aastat hiljem, kuid minul läks vähem aega. Sukeldusin septembris taas Poldarki maailma ning neelasin järjest 5. ja 6. osa, vastavalt "Must kuu" ja "Neli luike". Minu arvamust eelnevatest osadest saate lugeda siit: 1, 2, 3, 4.

1794-95, Cornwall. Elizabethil sünnib kuuvarjutuse ajal poeg, Warleggani pärija, kelle üle George suurt uhkust tunneb. Naise eelmisest abielust pärit pojale Geoffrey Charlesile võetakse hoidjaks naise sugulane Morwenna Chynoweth. Poldarkid on samal ajal paremal järjel kui kunagi varem. Risk kaevandusega tasus end igati ära ning jõukus lubab Nampara maja laiendama hakata. Ka neile on oodata perelisa: Demelza kannab last. Paari külastavad kaks Demelza vendadest, kes paluvad tööd. Neile leitakse rakendust, kuigi Ross aimab, et see ei tõota head. Vanem vend Sam hakkab ajama metodisti kogudust ning nooremale Drake'ile sõbruneb Morwenna ning Geoffrey Charles'iga. Kui George sellest teada saab, on tüli oodata. Kõige kehvemas seisus on Dwight Enys, kes on Prantsusmaal vangi langenud. Ross hakkab planeerima päästeretke.

"Must kuu" on Poldarkidele helgem kui eelnevad osad, kuid siiski sama põnev kui mitte rohkemgi. Raamatu esimeses pooles Rossi või Demelza pärast muretsema ei pea, kuid oht on kaotada armsaks saanud doktor Dwight Enys. Plaan tema vanglast päästmiseks on kindlasti üks sarja põnevamaid ettevõtmisi. Sekeldusi lisab veelgi nii Demelza vendade saabumine kui ka Elizabethi noore sugulase Morwenna armumine. Lisaks tuleb mängu uus tegelane, keda George'i kõrval vihata. Kõige rohkem hinge läks aga raamatu lõpp, kus valasin isegi paar pisarat tegelase pärast, kellest ma enne eriti midagi ei arvanud.

Eelmistes osades ma seda ei märganud, aga selles raamatus oli huvitavaid ja vananenud väljendeid, nagu "küünlaid nuuskama" või haigus nimega influentsa (tänapäeval tuntud kui gripp). Tänu Keiti Vilmsile teadsin vähemalt, mida meldima tähendab.

1795-97, Cornwall. Rossi suur päästeretk Pranstusmaale on talle toonud au ja kuulsust ning soovitakse, et ta poliitikasse astuks. Mees lükkab pakutud koha tagasi ning see läheb George Warleggani kanda. Morwenna sünnitab poja ning tema elu on ohus. Arstiabi ei tundu aitavat ning abikaasa nõuab naiselt abielukohustuste täitmist. Naise kannatusi leevendab lõpuks doktor Enys, kelle käe all ta lõpuks taastuma hakkab. Whitworth leiab teise koha, kus oma vajadusi rahuldada, kuid peab kallilt maksma. Drake ei ole endiselt Morwennast üle saanud ning Ross aitab tal osta sepikoja. Warleggan, kes on ikka kunagise konnaintsidendi pärast pahane, näeb võimalust kätte maksta, kuid Drake'i pole kerge murda. Tema vend Sam on hädas kohaliku neiu Emmaga. Ross räägib esimest korda üle kahe aasta Elizabethiga nelja silma all. Naine avaldab talle George'i kahtlused ning Ross annab talle nõu. Demelza kuuleb nende kohtumisest ja eeldab hullemat, mis lubab tal noore mereväeohvitseri lähenemiskatsed vastu võtta.

Arvasin kaanepildi järgi, et 6. osas on fookuses Caroline, kes on kaanepildil, kuid temast on üpriski vähe juttu. Lisaks ei kujuta ma teda üldse Gabriella Wilde'i näoga ette. Raamatus on neiu ju punapea. "Neli luike" jäi eelmisest osast veidi nõrgemaks, sest palju on juttu poliitikast ning klassidevahelistest intriigidest, mis mind nii väga ei huvitanud. Lisaks ei meeldinud mulle Demelza intriig. 

Mulle tundusid need kaks osa eelmistest millegipärast põnevamad. Eriti kaasahaarav oli muidugi vanglast põgenemine. Lisaks püstitatakse huvitav hüpotees, mis George'ile kohe kuidagi rahu ei anna. Nauditavaks muutsid lugemise ka uued mängu tulnud tegelased: Sam ja Drake Carne ning Morwenna Chynoweth. Viimasest oli mul ääretult kahju ja loodan, et järgmistes osades ooab teda midagi head. Huvitav karakter oli ka Rowella, kelle motiive ma absoluutselt ei mõistnud. Tahaksin ka temast rohkem lugeda.

"Must kuu" ja "Neli luike" on suurepäraseks täienduseks Poldarki saagale. Neis on esindatud kõik jooned, mida armastasin eelnevate osade juures: suurepärane ajastu ja olustiku kirjeldus, mitmedimensioonilised tegelased, elutruud sekeldused, ohtralt draamat, armastust, reetmist ja vaenu. Winston Graham suutis mind panna läbi elama erinevaid emotsioone: tundsin tegelaste rõõmu, vihkasin nende vaenlasi ja kurvastasin, kui vedas viltu. Halb uudis on see, et juba pool sarjast on loetud, aga positiivse poole pealt on veel pool eest. Pean ennast kordama: "Poldarki saaga on tõeline pärl ajalooliste suhtedraamade austajale. Soovitan!"

Aitäh, Varrak, raamatute eest!