Eva Koff "Õhuskõndija" kõneleb kahest naisest, võõrasemast ja võõrastütrest, nende unistustest ja valikutest. Vähendan tasapisi blogivõlga - nimelt lugesin seda juba augustis Eia raamatuklubis. Mõni teos vajab rohkem aega, et muljed saaksid settida, ent selle puhul ootasin üle tähtaja, sest tegevus on suures osas ununud ja oma märkmete dešifreerimine ei olnud kerge.

1889-1914, Tartu. Magda kasvas suures perekonnas ning tema südamesooviks on alati olnud lendamine. Nora on vaene laps, emata, õeta-vennata, enamasti ka isata, sest Leonhard kipub kuhugi kaduma. Kui Magda sirgub täiskasvanuks, abiellub ta Nora isaga. Ka Nora läheb varakult mehele. Kummalgi pole määratud õnnelikult abielus olla.

"Õhuskõndija" algab ühest küljest võikalt, teisalt argiselt: "Vasika pea lendab nurka.” Selge, kirjanik ei hellita, lugu hakkab hoogsalt pihta, katsu kaasas püsida. Esimesi peatükke iseloomustab segadus. Vaatenurk kepsleb ajas edasi-tagasi, näitab kord üht, siis teist tegelast. Kui tundub, et enam-vähem hakkab pilt selgeks saama, oled äkki kesk unenäolist stseeni, kus mees tantsib rinnaga.

Minu mure raamatuga seisnes selles, et mind huvitas kõik muu peale peategelaste ning nende raske argipäeva. Naiste elud pulbitsesid katsumustest ja vankumatusest, kuid nendega ei tekkinud sidet. Lisaks libises teos kõige emotsinaalsematest kohtadest üle. Pidin leppima põnevusega, mida pakkusid loosse pikitud ajalooseigad, unenäolised väljapõiked reaalsusest, raskelt haige Feliksi elurõõm ja tegemised ning möödunudaegse Tartu kirjeldused. Viimased tõid silme ette VR Tartu ajarännaku.

Kurioosselt kerkivad sel aastal loetud raamatutes üha ja jälle esile kaks motiivi - tuulelohed ja põhja konn - ning "Õhuskõndija" puudutas põgusalt mõlemit. Kas sind on ka juhuslikud detailid niiviisi kummitanud?