1955/1968, Hemston, Põhja-Dorset, Suurbritannia. Elu maal lainetavate viljapõldude ja iidsete põlispuude vahel paistab pealtnäha idülliline. Beth armastab talupidamist ja oma abikaasat Franki. Paar on alles seljatanud poja kaotuse, kui terendavad uued katsumused. Üle aastate ilmub vanasse kodukanti naise esimene armastus ja vaka all hoitud tunded taas sädemeid löövad. Keegi sureb, kellegi üle mõistetakse kohut.

"Vaevatud maa" vaatleb Bethi elu keerdkäike kahel ajaperioodil. Raamatust leiab rääkimata jäänud sõnu, armastuse proovilepanekut, leina ja leppimist, päevavalgele kistud saladusi. Olevikus maadleb naine tunnetega kahe mehe vastu. Lisaks rullub lahti midagi põneviku sarnast - Kes on kohtupingis? Kes suri? Kuidas? Kes on süüdi? Minevikuliin algab helgemate aegadega. Näeme Bethi ja Gabrieli armumist ning kaunist koosveedetud suve, kuid paratamatult jõuab lugu raskete hetkedeni. Tegelased pugesid südamesse ja sestap huvitas nende käekäik palju rohkem kui müsteeriumi lahti harutamine. Kõige muu kõrval võlub romaan taluelu kirjeldustega: siiras rõõm farmitöödest, lapsepõlve võlumaa, lambatallede ilmale toomine, lopsakas loodus, aga ei puudu tõrvatilgad - tulirelvad, alkoholiga liialdamine.

Ühesõnaga: romaanis on kõik olemas - hingeminevad tegelased, ränkrasked katsumused, minevikusaladused ning maaelu võlu ja valu. Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus" on järjekordne Näljamängude triloogia eellugu, mis keskendub 50. mängudele, kus areenile saadetakse topeltarv tribuute, nende seas Haymitch Abernathy. Tegevus toimub 24 aastat enne Katnissi ja 40 aastat peale Lucy Grayd ("Laululindude ja madude ballaad").

50. Näljamängud, 12. ringkond/Kapitoolium, Panem. Kui koidab Haymitchi sünnipäev, tähendab see ühtlasi, et käes on aeg valida Näljamängude tribuute. Siiani on poisil õnnestunud vanemaks saamist koos mängudest pääsemisega tähistada. Tänavu on šanssid madalamad, sest iga ringkond peab tapatalgutele saatma 2 poissi ja 2 tüdrukut. Õhtu lõpuks loksubki Haymitch koos kaaskannatajatega Kapitooliumi poole. Ees ootavad paraad ja treeningud, teleintervjuu ja muidugi halastamatud mängud. Vähemalt pääses tema armastatud tüdruk Lenoore Dove.

Nüüd on siis kõik 12. ringkonnast pärit Näljamängude võitjate lood paberile saanud. Tahaks loota, et seda lugu ei pea veel üks kord rääkima ja Kapitooliumi elanikud või nende kaasaegsed võrdkujud võivad nälga surmaheitluste järgi kalmaarimängudega kustutada. Minu uudishimu teistes ringkondades toimuva või üha uute surmavate mänguväljade järgi on igatahes kadunud. Aga uut filmi ootan väga! Ja tegelikult peaks algse triloogia ka uuesti üle lugema.

PS! Minu meelest kõlab eestikeelne "Lõikuspäeva päikesetõus" oma õ-de ja ä-dega originaalpealkirjast poole etemalt. PPS! Ja kui ideaalselt sobib hüüdnimi võrukael raamatu kontekstis Haymitchile!!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" jutustab ühe lapse sirgumisest neiuks ja neiu sirgumisest naiseks, seal on elutark vanaema ja kool ja ülikooliõpingud kaugel-kaugel ja lein ja armastus ja jõu otsimine. Lugesin raamatut veebruari lõpus ning nagu väga heade teoste puhul ikka, olen kimpus muljetamisega, kui meeldivat oli nii palju.

 /.../ mida pikem elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Pea seda meeles.

"Tantsi tolm põrandast" lööb pahviks oma äraspidise stiiliga, milles tekst kannab emotsioone, aga detailid peituvad ridade vahel. Kirjanik vihjab, mitte ei ütle otse, mis raamatut laps loeb või kus linnas tegevus toimub. Sa loed ja samastud, tabad aistingute põhjal, millest jutt, ning äratundmishetked on võrratud. Emotsioonid on nii täpptäpipealt kirja pandud, et enda kogemuste peegeldamist pakub väike romaanike väga-väga palju. 

Tegevus algab nõukaajal ning keskendub vanaema ja lapselapse argimaagiale. Igapäevaelu koosneb väikestest erilistest hetkedest, mida paljud ei pruugi tähele panna. Kairi Lookil on see imeline oskus ning ta jagab seda lahkelt kogu maailmaga. Ükskõik, kui palju me seda sooviks, vanaemasid ei jagu igaveseks. Lapsepõlv saab läbi, aga lugu siinkohal ei lõppe. 

Südantsoojendavate hetkede kõrvalt leiab rohkesti leina ning hirmu enda avamise ja haiget saamise ees, aga armastus jääb siiski peale. Seda on puistatud igale lehele - kiindumust lähedaste vahel, tärkavaid tunded, rõõmu elamisest. Lapsest sirgub noor neiu, kes läheb kooli ja hiljem juba kodust kaugemale ülikooli ennast avastama. Kõige sügavama mulje jättis ikkagi esimene kolmandik. Keskpaik tundus veidi segane nagu kooliaastad ikka, aga lõpp, kus eneseavastamise rada selgemaks muutub, kõnetas jälle rohkem. Kindlasti soovitan romaani lugeda, aga hoiatan, et stiil on alguses harjumatu.

Mälestus muutub mantliks ja pakub tuge. Vahel tekib kangasse auk, vahel sööb voodrit koi, riiet tuleb lappida, tuulutada. Kui kisub kitsaks, võib seisatada ja aega võtta, mantlit võib harutada, ümber teha, ta ei kanna saatust, on muutlik kui aeg. Kõik kasvab ja koltub, voolab ja kuhtub, keerutab ringiratast.

Kärp on tore ja hakkaja sell, kes vabatahtlikult turul valvet peab. Kohalikud hoiavad tal andamitega kõhu täis ning kaupmehed saavad kindlad olla, et ükski kelm midagi vargsi tasku ei pista. Noore valvuri terav silm märkab kõike kahtlast, sealhulgas viiskusid kandvat pidurüüs mulki. Asja lähemalt uurimine paiskab Kärbi maailma, kus igal sammul satub ette midagi senitundmatut ja müstilist. Nooruki uus peremees armastab rännata, kummalisi lugusid taga ajada ning saladusi hoida. 

"Sulid ja sulased" koosneb seiklustest. Enamik raamatust tehakse sulitempe ning aetakse taga võluväega esemeid, mis huvitavates kohtades välja ilmuvad. Teises pooles tutvustatakse igasugu muid pudulojuseid, kes samuti ilusaid-toredaid kivikesi enda kätte tahaks. Autori fantaasia viljad segunevad rahvapärimusega, nii et eesti muinasjuttude tundmine tuleb kasuks, kasvõi selleks, et neid kahte eristada. Saab ka ilma hakkama. Maailm avardub sammhaaval, lisades pidevalt uusi müstilisi tahke ja põnevaid tegelasi. Seiklusest seiklusesse tormates tundsin puudust üksnes sellest, et tegelased liiguks suurema eesmärgi poole. Puudus miski, mis kogu lugu koos hoiaks.

Küll aga leiab juhtumistest peategelase eneseavastamise teekonna. Esiti loksub Kärp kaasa sellega, mida elu pakub, peaasi, et midagi hamba alla saab. Nii vahetab ta pikemalt mõtlemata sulide vahele võtmise suli sulaseks olemise vastu. Meelemuutust oli tiba raske uskuda, kuna otsus ei vastanud minu esmamuljele Kärbist ning tegelase enda motiivid saavad selgeks üsna teose lõpus. Teine tõrvatilk meepotis oli moodsavõitu vandumine. Kui juba viia teise hõnguga ajastusse, siis palun midagi kohasemat, selmet lihtsalt hõigata "Persse!".

Mul on ääretult kahju, et raamatul ei ole silmatorkavamat kaanepilti, mis rohkem lugejaid püüaks. Loos endas leidus nii palju ägedaid stseene, detaile ja tegelasi, mis võiksid teost kaunistada. Näiteks lendav ahi, millel reisib kirju seltskond alates ühesilmsest kassist kuni sinise nahaga Merikuradini. Kui kunagi peaks tulema kordustrükk, siis see mõte on nüüd õhku visatud.

Mulle meeldis mütoloogia, mulle meeldisid pisidetailid, mulle meeldisid seiklused, mulle meeldis huumor. Soovitan mõnusaks ajaviiteks!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!