Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja" on romaan alustava krimiuurija Rebecca Lindebergi esimesest tõsisest juhtumist - noore ema halastamatust mõrvast. Raamat jäi silma, kui otsisin väljakutse täitmiseks eesti krimi. See on kümme aastat tagasi ilmunud lugu uues värskes kuues, kusjuures sarja vana kujundus mõjus pigem eemale peletavalt kui lugema kutsuvalt, sisendades, et juttu tuleb millestki eriti võikast ning verisest. 

2015, Tallinn. Margareth hindab väga üürikesi lastevabu hetki, kuid teel sõbrannaga kohvitama ta kaob. Ei möödu päevagi, kui leitakse naise tükeldatud laip. Teiste seas asub juhtumi kallale hiljuti kriminaaluurijana tööle asunud Rebecca. Mõrva kallal töötamine paneb tõsiselt proovile nii tema oskused kui ka närvikava.

Tagakaanel lubatakse kahe väikese lapse ema jõhkrat mõrva. Endiselt originaalkujundus mõtteis mõlkumas, valmistusin halvimaks, aga romaan ei rõhu jubedate detailidega šokeerimisele. Laiba leidmise stseen ei ole kaunis, kuid edasi kulgeb tegevus rahulikult ühe küsitlemise juurest teise juurde, mõne kõrvalepõikega, kus juhtlõngu otsides asjades tuhlatakse. Minevikust kooruvaid õudusi pehmendab lõpus lahendusmomendist üle hüppamine ja juhtunu tagasivaates seletamine.

Esikohal on alati inimesed. Raamat kubiseb tegelastest, kelle elulood selgeks saavad: Rebecca, Anders, Martin, Karl, Rebecca õde, Rebecca ema, Margareth, Tanel, nende lapsed, Evelin, Ragnar ja nende lapsed, Margarethi ema, Margarethi isa, Lisette, Toomas, Teet ja Liisa. Igaühel on omad hädad kaelas - armudraama, koduvägivald, keerulised suhted vanematega, lein, söömishäire, ajukahjustus, väärkohtlemine. Peategelase lootusetu armumine vanemasse kolleegi ja lapsepõlvetraumad, mis eales ei unune, panevad talle kiirelt kaasa elama. Eesti krimile omaselt viib teekond ikka ühest tuttavast tegevuspaigast teise. Pelgurand või Haapsalu, pole üldse pikki kirjeldusi vaja, et pilt silme ette tekiks.