XXI ehk katkine tüdruk

23:17


Minu märtsikuu lugemisnimekirja hulka sattus veel üks debüütromaan - Kathleen Glasgow "Katkine tüdruk", mis jäi mulle silma Päikese kirjastuse uute raamatute seast, kui huvitava teemaga teos. Pealkiri, kaanekujundus ja fotod annavad juba päris hästi aimu, millest juttu tuleb. Leidsin ka väljakutse punkti, kuhu alla romaan hästi sobib: 37. Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas - Tucson, Arizona, miljonilinn, peaks selleks kvalifitseeruma küll.

17-aastase Charlotte'i elu pole olnud just meelakkumine ning see on viinud ta enesetapukatseni. Neiu pääses aga eluga ja sattus haiglasse, kust ta suunati edasi Creeley ravikeskusse, mis on täis katkisi tüdrukuid nagu ta ise. Charlie'l puudub rahaline tugi ning ta leiab end peagi jälle tänavaelu äärel, sest ema teda koju ei taha. Õnneks on tüdrukul sõber Mikey, kes ta enda juurde elama võtab ning saadab talle selleks bussipileti Minnesotast Arizonasse. Neiu jõuab ilusti kohale ning asjad liiguvad paremuse poole, ta leiab töö, isikliku elukoha ja uued tuttavad, kuid siis takerdub neiu suhtesse vanema mehega, kes on samuti omadega puntras ning hoopis allakäiguteel.  


Mulle meeldis raamatu juures, et Charlie haavu ei ravinud ei psühhiaatriahooldus ega armumine, vaid ta töötas ise selle kallal, et jõuda paremasse paika. Veel oli huvitav lugeda teise nurga alt noortekat, tüdrukust, kellel ei ole raha ja elab tänaval, sest enamik noortekaid on hoopis kergemate muredega lastest. Samas tundus mulle, et raamatusse oli probleeme veidi liiga palju pikitud: probleemid vanematega, lähedaste kaotus, murtud süda, üksindus- ja süütunne.  Need teemad ei kõnetanud mind, lisaks pole ka lõikumine ega narko mulle tuttavad. Seetõttu ei suutnud ma ka Charliega samastuda, aga tundsin talle kaasa.

"Katkine tüdruk" ei koosne peatükkidest, vaid eri pikkusega katkenditest, mistõttu oli lihtne haarata raamat kätte vahetunnis või ühistranspordis, sest ei olnud vaja pikemalt süveneda. Samas muutis selline katkendlikkus loo vähem kaasahaaravaks ning lugemiseks kulus terve nädal, mis tundub palju. Kõige meeliköitvam oli Creeley vaimuhaiglas toimuv osa ehk esimene kolmandik raamatust. Edasine lugu venis ning ei paelunud enam nii väga. Mind veidi häiris, et ma ei saanud Charlie minevikust rohkem teada. Nimelt on ta läbinud palju traumasid ja kannatusi, aga neist saab aimu vaid kildudena. Jubeda mineviku asemel keskendutakse rohkem oleviku katsumustele, tõusudele-mõõnadele ja paranemislootusele. Veidi kiskuski igavaks, sest otseselt ei toimu midagi. 


Enesevigastamise alla kuuluvad, oma naha lõikamine, kraapimine, kõrvetamine, enda löömine, tahtlikult ohtlikku olukorda sattumine. Põhjuseid on mitu: mõned ütlevad, et füüsiline valu leevendab emotsionaalset valu, teised vigastavad end karistamiseks, julgustamiseks, sisemise pinge väljaelamiseks. Enesevigastamisest võib kujuneda sõltuvus, sest valu tundes hakkab keha tootma valuvastaseid heaoluhormoone – endorfiine. 2011. aasta andmete põhjal on Eestis end vähemalt korra tahtlikult vigastanud 33% õpilastest ning enamuses on just tütarlapsed.

Võrreldes teiste loetud raamatutega meenus esmalt "Vaikuse meri", sest alguses oli mõlema peategelaseks tumma mängiv tütarlaps. Charlie hakkas aga veel kiiremini rääkima kui Nastja. Lisaks oli mõlemas raamatus katkisi inimesi, ühes hullemaid, kui teises.

Romaanis on olulisel kohal ka muusika ning erinevad kunstivormid, mis aitavad katkistel inimestel end paremini tunda. Näiteks, Riley on bändimees, Charlie joonistab koomikseid, Blue loob korda. Autor jagab Spotify-s raamatuga seotud lugudest playlisti, mida on lugemise kõrvale huvitav kuulata.

Kathleen Glasgow tahtis juba väiksena saada kirjanikuks. Tal on enesevigastaja taust ning kirjutamine oli talle abiks, nagu Charliele oli joonistamine. Autor sai loo jaoks inspiratsiooni, nähes bussis värskete armidega tüdrukut. Naisel jäi kripeldama, et ta ei öelnud neiule, et too pole üksi, ja nii sündis romaan, mille sõnumiks on kõigile katkistele tüdrukutele seda öelda. Kathleeni emotsionaalsed kogemused said Charlie' armide aluseks, kuid lugu ise on raamatukangelasele ainuomane. Ideest raamatu trükkimiseni kulus 8 aastat.

"Katkine tüdruk" on mõjus lugu südamevalust, kaotusest, taastumisest ja lõpuks saabuvast rahust. Soovitan neile, keda kõnetab lõikumine, enesevigastamine, aga ka neile, kes sääraseid teemasid liigse vägivalla tõttu pelgavad. Raamatust leiab kindlasti lootust ja mõtisklemist.


Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide