XXII ehk 16 eestlast, 1 paat

19:35


Voldemar Veedam & Carl B Wall "Purjetamine Vabadusse" on reisil osalenud eestlase ja ameerika ajakirjaniku ühisteos, millest kuulsin esmakordselt alles eelmisel aastal ning see tundus haruldane kui kuuvarjutus. 1952. aastal kirjapandud lugu eesti paadipõgenikest ei võinud loomulikult Nõukogude liidus ilmuda. Rahvusvaheliselt sai sellest menuk, samal ajal kui seiklejate rahvuskaaslased veel siiani sellest suurest mereretkest teadmatuses elavad. Minu suureks üllatuseks ilmus kui tellitult aasta alguses kordustrükk, mis on raamatupoodide müügitabeleid vaadates väga populaarseks saanud. Loomulikult pidin ka ma selle endale kohe hankima ning ruttu läbi lugema. Õigustatult kuulub memuaarile "Purjetamine Vabadusse" väljakutse punkt number 24 - raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla.

Neljakümnendatel õnnestus paljudel eestlastel põgeneda Soome, Rootsi ja kaugemalegi. Stockholmis hakkasid aga peagi levima kuuldused, et nõukogude valitsus avaldab rootslastele survet eesti põgenike välja andmiseks. Käputäiel hakkas kujunema plaan osta endale merekõlbulik alus ning otsida varju kaugemalt. Sihtpunktiks sai Ameerika. Seltskond aina kasvas ja kasvas, sest kulusid oli palju ning iga lisanduv mees tähendas lisakapitali. Teele asuti 16-pealise seltskonnaga ühel hilissuvisel õhtul ja teekond kestis 127 päeva. Pardal oli koguni neli väikest tüdrukukest, neist noorimad kolmeaastased! Peatusi tehti Norras, Šotimaal ja Iirimaal, kus neile ka peidupaika pakuti, kuid hirm oli suur ning põgenikud soovisid endi ja Venemaa vahele suuremat vahemaad. 


"Purjetamine Vabadusse" oli väga kaasahaarav ning ma lugesin huviga igast eestlaste katsumusest. Tõestisündinud loo puhul on muidugi algusest saati oli küll teada, et nad pääsevad, kuid põnevust see ei vähendanud. Kõik proovikivid, mis ette tulid, olid ju minu jaoks uued. Näiteks, kukkus üle parda meeskonna ainuke ämber ning üks meestest hüppas sellele järgi. Teised seda kohe tähele ei pannud ning paat aina eemaldus abitult lainetes hulpijast.

Mis on selles raamatus siis nii erilist, et seda on tõlgitud enam kui 20 keelde, millest osad üpriski eksootilised? "Erma" ei olnud ainuke põgenikepaat, mis Atlandi ületas. Järgnes veel kümneid erinva suurusega aluseid ja eestlased said viikingikuulsuse. "Purjetamine Vabadusse" menu üheks põhjuseks on kindlasti külm sõda, sest ameeriklased soovisid maailmale näidata, milliseid katsumusi on inimesed valmis Nõukogude liidu eest põgenemiseks läbima. Mitmed tõlked ilmusid just tänu Ameerika Ühendriikide Informatsiooniagentuurile. Juttu oli ka filmist, kuid kahjuks jäi see plaan soiku. Mina tahaks küll väga "Erma" meeskonna seiklust kinolinnal näha ning loodan, et kunagi saab see teoks. 


Raamatus on ka meresõnastik, kuid avastasin selle alles peale loo lõpetamist, millest on kahju, sest see oleks nii mõndagi palju arusaadavamaks teinud. Oleksin tatnud mõnda viidet, mis tagumistele lehtedele suunaks. Üle-eelmisel aastal õnnestus mul läbi lugeda Minu-sarja Uku Randmaa "Minu Maailmameri", millest saadud teadmiste abil ma siiski aimasin, mida tähendas halssimine või grootpuri.

Ma ei kujuta ka peale raamatu lõpetamist seda merereisi ette. Atlandi ookean tundub päratu lai ning fotodelt nähtud "Erma" ikka imepisike. Kaasa ei aita ka see, et oleme tänapäeval oleme kõiksugu mugavustega ära harjunud. Sestap tundubki palju reisi juures uskumatuna: kuidas viis meest jagasid ühte kokpiti, kus veel pealegi laiutas laeva mootor; kuidas nappide varudega merel hakkama saadi. Palju andsid juurde pildid: fotod, kaardid, joonistused

Mulle meeldis see raamat väga. Soovitan kõigile, sest sellest eestlaste seiklusest võiks rohkem teada!


You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide