XVIII funktsioneeriv alkohoolik uurib vegetatiivset patsienti

19:38

Holly Seddoni "Püüa mitte hingata" on järgmine väga hea debüütromaan, mida ma sellel aastal lugeda olen jõudnud. Tundub nagu viimasel ajal ainult neid kätte satukski.


Milline on funktsioneeriv alkohoolik? Ta on nagu Alex, raamatu peategelane, kes püüab oma koost lagunenud eluga hakkama saada, kirjutades erinevaid artikleid vabakutselise ajakirjanikuna. Kunagi oli tal armastav mees, sõbrad ning lootustandev karjäär, kuid enam pole tal midagi. Hommikud mööduvad töötades, kuid juba kell 12:00 avab naine esimese veinipudeli, juues end unustusse, kuni hommikul märjas voodis üles ärkab. Haiglas lugu kirjutades jääb talle silma Amy, kes teismelisena poolsurnuks peksti ning sellest ajast saadik vegetatiivses seisundis voodi lebanud on. Tüdrukule kallaletunginut ei tuvastatud kunagi. Naised on ühevanused ning Alexit jääb abitu patsient painama. Seega otsustab ta vana lugu uurima hakata ning artikli kirjutada. Töö aitab tal veidi veinikuradit ohjes hoida ning peagi leiab naine juhtlõngu, mis kunagi politseil kahe silma vahele olid jäänud.

Raamat meenutas mulle muidugi esmalt põnevikku "Tüdruk rongis", sest mõlema peategelased on alkohoolikud, kes asuvad uurima neisse mittepuutuvat kuritegu. Erinevus on see, et Alex on funktsioneeriv alkohoolik, teeb mingitki tööd, saab ise enam-vähem hakkama, mitte nagu Rachel, kes kuskil sõbranna juures elas ning tööl käimist ainult teeskles. Tänu ametile, mis muide tuleneb autori enda taustast, tuleb Alexil ka uurimine paremini välja. Erinevalt Rachelist, suutsin Alexi pingutustele hoopis rohkem kaasa elada, kuigi ka tema tegi palju vigu. Alkoholism tundus siin raamatus realistlikumalt kujutatud olevat, kui rongiraamatus. Lugejale saab Alexi igapäevane rabelemine hästi selgeks, sest sellest ei saa üle ega ümber. Üks asi, mis mind raamatu puhul üllatas, oli kohe-kohe sünnitama hakkavate rasedate arv: Matti naine, Jacobi naine, Becky. Teiseks imestasin, kuidas Alexil raha jagus, et oma hävituslikku elustiili toetada. 

Huvitavaks teeb romaani see, et Amy, tüdruk, kellega seotud kuritegu Alex uurima hakkab, on "juurvili". Ta ei ole surnud, kuid päriselt mitte ka elus, viibides püsivas vegetatiivses seisundis ehk PVS-is. See tähendab, et naine ei ole küll koomas, kuid ei suuda liigutada, rääkida, süüa ega pruugi ka ümbritsevat maailma tajuda. Seisund hakkas mind huvitama, sest tekitab palju eetilisi probleeme. Kui kaua peaks kontaktivõimetut inimest masinate abil elus hoidma? Kuidas on olla teadvusel, aga võimetu suhelda? Amy mõtete kaudu saab heita pilgu ühele võimalikule viisile. Ta elab oma mälestustes, ei adu, et möödunud on juba 15 aastat. PVS on haruldane ning veelgi haruldasemad on patsiendid, kes on taastunud. Seetõttu oli autoril vähe allikaid, kust infot saada, kuid ta kasutas eeltööna autobiograafiaid ja tunnistusi inimestelt, kes on kogenud sarnaseid traumasid või seisundeid.

Mis puutub müsteeriumisse, siis tabasin juba kuskil raamatu keskel ära, kes see siis ikkagi vaese koolitüdruku poolsurnuks peksis.

Holly Seddon on ajakirjaniku taustaga inglise kirjanik, kes hetkel pesitseb Amsterdamis. Huvitav on raamatu nimelugu, sest algselt oli romaanil teine pealkiri ja "Try Not to Breathe" on 1995. aastast pärit REM laul, mis oleks kindlasti Amyle, kuriteo ohvrile meeldinud, sest muusika oli tüdruku elus olulisel kohal. Lisaks tõdeb autor, et kõik tegelased hoiavad mingil viisil hinge kinni. Seddonilt on sel suvel ilmumas ka teine romaan "Don't Close Your Eyes", mis on samuti psühholoogiline põnevik, ning selle tutvustus äratas küll huvi

Soovitan põnevike sõpradele, keda erutavad ebastabiilsed peategelased ja ammused lahendamata kuritööd. Mulle meeldis raamatu juures uudne lähenemisnurk, elasin kaasa nii alkohoolikust peategelasele kui ka haruldases seisnudis viibivale kuriteoohvrile. 

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND