XX ehk mõrv Monet' aias

20:57

Võin selle aasta vist juba etteruttavalt nimetada kriminullide aastaks, sest loetud sai järjekordne põnev mõrvamüsteerium Michel Bussi "Mustad vesiroosid", kus laip leitakse Giverny külakesest Prantsusmaal, kuulsa Monet' aia vahetust lähedusest. Ma kahtlen, kas olen üldse varem mõne prantslase krimiraamatut lugenud. Valisin selle raamatu lugemiseks, et täita väljakutse punkt number 35. - raamat, mille pealkirjas on värv. Juba teisel lehel pidin oma valikus kahtlema hakkama, kuna seal seisab Georges Clemenceau tsitaat: "Must ei ole värv!". Tõesti, värvid (õieti värvused) tulevad valguse lainepikkusest ning must on hoopis valguse puudumine, värvide täielik neeldumine. Kusjuures, siinkohal meenub mulle hiljuti päevakajaline teema - maailma kõige mustem must värv ehk siis vantablack, mis neelab 99,965% nähtavast valgusspektrist. Olen varemgi väljakutse teemadega veidi "sohki" teinud ja tundub, et jätkan endiselt samas vaimus.


Monet' kuulsat vesiroositiiki toitvast ojast leitakse rikka silmaarsti laip ning kohe on näha, et mees mõrvati. Juhtumiga tegelev detektiiv kohtub küla ilusaima neiuga ning uurimine ei taha kuidagi edeneda. Selgust või pigem segadust lisavad teised külaelanikud: väike tüdruk, kes klassi poisse hullutab ja maalida armastab, ning vana nõid, kes sündmustesse sekkuda ei taha. Iga päev käib Givernys busside kaupa turiste Monet' kodu, aia ja vesiroositiigiga tutvumas. Nemad ei tea muidugi postkaartidel ilutseva külas sündivatest tragöödiatest midagi. Legend räägib, et Monet, kes oma teostes puhast musta tooni ei kasutanud, maalis vahetult enne surma mustades toonides vesiroosid. Sellist maali pole muidugi leitud.

Sissejuhatus oli põnev ning meeldivat salapärane, kuid loo algus venis. Ma ei saanud mõne tegelase puhul aru, miks nende käekäik mind üldse huvitama peaks. Eriti igavana tundusid politseinikest pajatavad osad, sest uurimine ei sujunud eriti. Mu lemmiktegelane oli muidugi Neptune, saksa lambakoer, keda kogu küla enda omaks pidas ning poputas. Tasakesi läks siiski huvitavamaks ja ma ei saanud arugi, kui ma juba loost nii haaratud olin, et raamatut enam käest panna ei suutnud. Ma ei arvanud mõrvarit ära, kuigi vihjed olid kogu aeg nina ees ning lõpp suutis mind üllatada, kuigi tegi ka nukraks.

Krimiloo kõrval oli meeldivalt palju pööratud tähelepanu ümbruse kirjeldamisele ja Monet' elule ning pärandile. Paljudele tuleb kindlasti üllatusena, et "Vesiroosid" ei ole mitte ühe maali nimi, vaid seeria pealkiri, kuhu kuulub üle 250 õlimaali, mille loomisele kunstnik pühendas 30 aastat. Elu lõpu poole muutusid maalid abstraktsemaks, kui Monet'd hakkas vaevama silmahaigus, olles moodsa kunsti eellasteks. Olen ise koguni Givernys käinud ning mingid mälupildid tulid lugedes ka ette. Pidin siiski kasutama vana head sõpra google mapsi, et paralleelselt lugemisega ekselda päiksepaistelistel küla tänavatel. Sellised kindlatesse kohtadesse surutud raamatud on alati head, sest on võimalik piltide ja neti vahendusel ise tänavatel tegelasi jälitada. Otsisin üles  nii veski oma torniga, Nõgesesaare kui ka Roueni katedraali - kõrgeima kirikutorni Prantsusmaal. Maheda ilmaga raamat oli hea vaheldus suisa jäistele skandinaavia kriminullidele või sombusele Eesti ilmale. 

Michel Bussi on üks prantsuse tunnustatumaid krimiautoreid, tema sulest on ilmunud kümmekond romaani, millest "Mustad vesiroosid" on viies. Mees alustas kirjutamist juba 90tel, kuid siis ei soovinud ükski kirjastus teda avaldada. Kümme aastat hiljem leidis ta Rooma reisilt taas inspiratsiooni, töötas käsikirja kallal edasi ning lõpuks 2006. aastal avaldati tema esimene romaan "Code Lupin". Hiljem avaldas Michel Bussi juba raamatu aastas, kuigi populaarseks said need alles mõne aja möödudes. Enamik mehe teostest leiab aset Normandias, sest ta on sealt pärit ning tunneb piirkonda eriti hästi, õpetades ülikoolis geograafiat ning uurides teemat süvitsi. Muide, teine autori raamat, mis on eesti keelde tõlgitud, "Leidlaps lumetormist", on esimene tema kirjutatutest, mis ei leia aset Normandias. Loodan, et Michel Bussi krimiromaane tõlgitakse veel!

See oli kindlasti suurepärane lugu, andes lisaks põnevale müsteeriumile ka teadmisi kunsti vallas. Veendusin, et pean autorilt veel raamatuid lugema. Mulle meeldis tema põhjalik eeltöö ning romaani üllatav lõpp. Soovitan kindlasti, nii neile, kes tahavad skandinaavia krimkadele vaheldust, kui neile kes tihti krimižanri ei loe!

Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide