Terry Pratchett "Ürgsorts", Kettamaailma romaan järjenumbriga viis, jutustab kaootilisest maagiasõjast ning maailma päästmisest. Tahtsin raamatuklubile pakkuda teistmoodi lugemist ja valisin selle mõnda aega riiulis oodanud raamatu.

“On väga tähtis meeles pidada, kes sa tegelikult oled. See on väga tähtis. Vaata, pole kuigi hea mõte lasta teistel inimestel või asjadel seda sinu eest teha. Nad saavad sellest alati valesti aru.”

Ma olen lugenud Pratchettilt kümmekond raamatut (millest blogis leiad nüüd 4: "Head ended", "Rahvas", "Mort") ja lisaks biograafia, mille kirjutas kirjaniku assistent Rob Wilkins. Tutvus sai alguse ammu-ammu raamatukogus, kus pikk Kettamaailma raamatute rivi ulmeriiulil ahvatlevalt peibutas. Alustasin muidugi kõige esimese ehk "Võlukunsti värviga" ja selle kaootiline sündmustik ning jaburad tegelsed eesotsas käpardliku Rincewindiga hakkasid vastu, nii et merre voolas hulk vett, enne kui uuesti katsetada julgesin. Kujutage mu õudust, kui selgus, et sama tegelane on ka selle raamatu naba, sest tagakaas ei maini teda poole sõnagagi (aga see-eest paljastab liiga palju romaani lõpu kohta).

"Ürgsorts" tögas võimuhullust, taunis vana ja traditsioonilise uue ja säravaga asendamist ning näitas taas, et Arthur Weasleyl oli õigus kui ta ütles, et kunagi ei tohi usaldada midagi, mis suudab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab. Lugu edenes nobedalt ja kunagi polnud teada, mida järgmine lehekülg toob. Üllatusi ning komejanti pakkusid nii Rincewindi ja tema kentsaka kaaskonna seiklused, Nähtamatus Ülikoolis toimetavad võlurid, üksi läbi raskuste rühkiv Pagas kui ka Raamatukoguhoidja raamatuid päästmas. Võib-olla ma ei saanud nooremana naljadele pihta. Näiteks sellele, miks 20 naist kandsid kuuele mõeldud riideid, või miks ei saa üle sama jõe kaks korda minna, kui võlurid minuti jooksul õige mitu korda edasi-tagasi lidusid. Pisaraid silma ei naernud, aga omaette muigasin korduvalt. Paradoksaalselt pani vastumeelsus Rincewindi suhtes raamatut kõrgemini hindama, sest ootused kukkusid võluvõimeteta võluri välja ilmudes väga madalale. Lisaks jääb painama, mis temast lõpuks saab, nii et tuleb edasi lugeda. Loodan väga, et Pratchetti uustrükkide väljaandmine jätkub.

PS! Kui suur on tõenäosus, et lõpetades üht raamatut raamatute päästmisest, satub kätte järgmine, kus jälle raamatute põletamine teemaks?

Pöörased seiklused Kettamaailmas on üks parimaid viise argimurede eest põgenemiseks, aga ma ei ole kindel, et see on õige raamat alustamiseks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Terry Pratchett "Rahvas" on ka mul mõnda aega riiulis oodanud, et fantaasiajanus hea võtta oleks. Raamatu kirjeldust lugedes teadsin kohe, et tahan seda lugeda, sest igasugused üksikul saarel ellujäämise lood on mulle alati meeldinud. Ma ei ole ammu midagi Pratchettilt lugenud ka, nii et tundus paras see ette võtta.

1860ndad, Rahva saar, alternatiivmaailm. Hiidlaine pühib üle Suure Lõunasaarestiku ookeani, viies endaga kaasa Rahva saare elanikkonna. Pääses ainult Mau, sest tema oli sel hetkel teisel saarel, kus traditsiooni järgi poisipõlve lõppu eralduses veedetakse. Koju naastes ootab ta suuri pidustusi, millega ta meheks pühitsetaks, kuid leiab laine laiali pillutud laibad jamaatasa tehtud küla. Poiss ei ole siiski ainus inimene saarel, sest laine jättis metsa suure laeva, pardal vaid üks elus hing, väike kahvatu tüdruk, kes ei tea, et puhkenud katku tõttu on tema isast saanud järgmine Inglismaa kuningas. 19. sajandil Briti impeerium lokkab, aga väikeste ookeanisaarte üle võimu omamine ei aita kuidagi, kui katk pärilusliinist lausa 137 inimest eemaldab. Küll teab tüdruk, et isa ei jätaks teda mingil juhul hätta, vaid tuleb talle varsti järgi. Esialgu ei oska kumbki teise saareelanikku kuidagi suhtuda, kuid olude sunnil õpivad nad koostööd tegema. Peagi tuleb saarele veel tsunami üle elanuid.

Tean täpselt, kust algas minu armastus üksikute saarte vastu. Kõiges on süüdi Jules Verne'i "Saladuslik saar". Ma jumaldan seda romaani, kus tegelased väga nutikalt kõik saare pakutu enda kasuks tööle panid ja kui kuningad elasid. Üksiku saare piiratud keskkonnas on alati kaks põnevat teemat: esiteks, inimene versus saar, ja teiseks, inimene versus inimene. Tuleb ehitada või leida varjualune, otsida toitu ja joogivett, pista rinda igasuguste ootamatustega, mis loodusel pakkuda, ning seda kõike koostöös teistega, kes on samas olukorras, olgu nad varasemad sõbrad või vaenlased.

Omas võtmes on mõlemad teemad siingi olemas, aga see ei ole lihtsalt üksikul saarel ellujäämise lugu, kus oodatakse naasmist tavaelu juurde. Kogu Mau elu muutub ja maailma, mida ta tundis lihtsalt ei ole enam. Ta peab leidma endale uue koha maailmas ja tegema rahu oma jumalatega, kuigi on raske leppida nende olemasoluga, kui heade inimestega niivõrd kohutavad asjad sünnivad. See kõik pakub parajat seiklust.

Kuigi kohe alguses saab suur hulk inimesi surma, ei ole lugu sugugi traagiline. Raamatu saab liigitada tegelikult lastekirjanduse alla, sest puuduvad nii-öelda täiskasvanute teemad. Surm ja kaotus on elu loomulik osa. Vastukaaluks pakuvad lusti Mau kultuuri kokkupõrge inglanna omaga. Lisaks on kirjanik naerutamiseks romaani lisanud vanduva papagoi, mis oli, tõele au andes, mu arust veidi labane. Kõik muu mulle aga meeldis. See romaan on ühest küljest nii mõnusalt lihtne ja seikluslik, aga teisest küljest on tal suur sügavus. 

Kõige rohkem nautisin muidugi Pratchetti fantaasialendu. Romaan on alternatiivajalugu ehk maailm, milles tegevus toimub, oleks nagu tuttav ja oma, aga see on rikastatud mõnusate väljamõeldistega. Kirsiks tordil on muidugi Rahvas, sest kuigi laine võis ju inimesed hävitada, siis kuni üks neist elab, säilivad kombed ja uskumused. Väikesed detailid on need, mis selle loo eriti vägevaks muudavad: väikerahva kultuur, Mau peas kõnelevad Esiisad, puu otsa ronivad kaheksajalad jne.

Terry Pratchett oli inglise ulmekirjanik, kes sündis 1948 ja suri 2015. Ta on tuntud "Kettamaailma" sarja poolest, kuhu kuulub enamik mehe teoseid. "Rahvas" ilmus 2008. aastal ning oli üle pika aja esimene romaan, mis ei rääkinud Kettamaailmast. See üllatas, sest enne oodati lõpetust Tiffany Achingi raamatutele. Kirjanik ise ütles, et see lugu ootas 4 aastat kirjapanemist. (allikad: 1, 2, 3)

"Rahvas" on lugu tsunami tagajärgedest Rahva saarel, kus ainsateks ellujäänuteks on Mau ja viirastustüdruk. Mulle meeldis see seikluslik romaan väga. Nautisin Rahva kultuuri ja alternatiivajaloolise maailma avastamist ning sügavamat lugu selle taga. Kuigi ühest küljest on loos palju kaotusvalu, siis selle varjutas pratchettlik huumor. Soovitan nii noortele kui ka vanadele!