Hyperebaaktiivne | Marianni raamatublogi: jennifer l. armentrout

IX, X, XXIV ehk vampiir, jumal või midagi enamat

2020

Jennifer L. Armentrout "A Kingdom of Flesh and Fire", "The Crown of Gilded Bones", "The War of Two Queens" ja "The Soul of Ash and Blood", millest viimane mul küll pooleli jäi, jätkavad sarja Poppyst, neiust, kes õpib tundma maailma, mille kohta talle kogu elu on valetatud, oma varjatud supervõimeid ning seksuaalseid ihasid. Esimene osa "From Blood and Ash" kubises punastest lippudest, aga lõppes paraja pauguga, nii et tahtsin teada, mis edasi saab. Kui sa ei taha teada, mis raamatutes toimuma hakkab, siis ära parem seda postitust loe, sest kuigi muljed pole värsked, leiab siit sisurikkujaid.

Uudishimust tehakse igasuguseid patte. Mina näiteks lugesin kolm ja natuke peale paksu raamatut, kus iga lehekülg pani silmi pööritama, hambaid krigistama, pead vastu seina taguma. Kahju, et ma seda postitust kohe valmis ei kirjutanud, aga millegipärast arvasin, et enne oleks vaja see pooleli jäänud osa veel lõpuni lugeda.

Sarja teises raamatus võib vabalt esimesed 300 lehekülge vahele jätta, sest reaalselt mitte midagi ei toimu. Poppy vajab seda aega, et lahti harutada oma tunded, mis eelmise osa lõpus krussi aeti. Tegelikult võib kogu teose kokku võtta sellega, et peategelane ja ta silmarõõm jõuavad ühele lainele. Üle tuleb elada palju vestlusi, mis ei vii kuhugi või koosnevad sellest, kuidas omistatakse teisele mõtteid-tundeid-soove, selmet küsida, mida too päriselt tahab. Muidugi ei saa me endiselt üle ega ümber sarnasusest "Videvikuga", sest ka selle raamatu vampiiril hakkab ila tilkuma kaunist neidu magamas vaadates. Raamat tundub olevat kirjutatud ajal, kui sihtgrupi seas olid populaarsed teeseldud suhted, sest ma ei oska välja mõelda ühtki teist põhjust nii idiootlikule süžeeliinile. Nimelt teesklevad peategelased, et nad ei ole parasjagu vaenujalal, et rahus edasi vanainimeste asju teha saaks. Kui siis lõpu poole suhtepundar kõrvale heidetakse ning ometi midagi juhtuma hakkab, nii et Poppy ohtu satub, ei ole pinge kerimisest juttugi, sest juba järgmisel lehel ta päästetakse. Lõpus on jälle selline pööre, et jätkasin kohe ikkagi kolmandaga.

Kolmanda raamatu alguses on kõik olemas, mis eelmises osas puudus ehk siis tempo ja arvestatav sündmustik. Läks aga nii nagu ikka, kordus sama, mis eelmises raamatus ainult, et Poppy vangistus kestis nüüd paari tunni asemel paar päeva. Armentrout ei oska kohe üldse pinget krudida. Süžee seiseneb selles, et peategelane avastab oma võimeid ning leiab taas, et talle pole täit tõde räägitud. Lõpeb see värk idiootse plaaniga, mis oli algusest peale määratud läbi kukkuma. Muide, kas keegi meenutaks mulle, milline teine raamatusari kasutab ühes lauses sõnu "libahunt" ja "imprint"?

Kuna lugesin raamatuid järjest, siis jäi iseäranis silma, kui palju mahtu tuleb kordustest ja tagasivaadetest. Keegi peab igas peatükis vähemalt korra mainima, kuidas talle pussitada meeldib ja pooltel kordadel järgneb sellele tõdemus, et tema silmarõõmule meeldivad vägivaldsed naised. Ilmselt ärritab see naist ennast ka, sest mehe näkku löömise asemel Poppy ainult mõtleb sellest või väljendab oma soovi verbaalselt. Ka naise peas ketrab üks plaat samade lugudega üha uuesti ja uuesti. Lisaks kimbutavad kordused kirjaniku sõnavara - aroused, indecent, intriguing, my core, my very center, release, inappropriate jne on mõned sõnad ja väljendid, millest tükiks ajaks ise täis sai. Vahelduseks leiutab ta mõne uue sõna, nt heartmates.

Neljandas raamatus on vaenlastel viimaks õnnestunud üks tegelastest kinni nabida, aga see ei ole Poppy, vaid tema abikaasa. Kui naine on kaugel, ei saa erootilisi stseene kirjutada, nii et selle osas toimub eelmistest rohkem. Päästeretke planeerimine võtab ju aega. Kaotatud aeg on hiljem vaja hädasti tasa teha. Tegelased ei oska üldse valida, millal on õige aeg või koht oma ihadele alla vanduda. Ma ei mäleta, kas see oli teises või kolmandas raamatus, kui see on nii suureks paisunud, et ei malda oodata parasjagu möllava lahingu lõpuni, vaid on vaja pingeid maandada kähkukaga keset võitlustandrit asuvas kaarikus. Ohuolukorras seksi harrastatakse ka neljandas raamatus. Nimelt on tegelased just vaenlase käest pääsenud, leidnud ohtlikus linnas sõbraliku maja, kus hinge tõmmata. Selle asemel, et peatselt edasi turvalisema paiga poole liikuda, asuvad nad asja kallale mitte üks ega kaks, vaid suisa kolm korda ning siis on juba vaenlased kohal.

Kokkuvõttes on selle sarja püha kolmainsus üheülbalised vestlused, ohtralt iha ja kummalisi seksistseene ja absurdne süžee. Kõik raamatud järgivad samu mustreid, kus Poppy maailmapilt aina laieneb ja ta kogub uusi võimeid nagu mõni pokemoni kaarte. Kolmandas raamatus saab temast jumal, aga sellest pole veel küll, nii et neljanda raamatu lõpuks on ta nii võimas olend, et ähvardab kogu maailma hävingut. Veidi nagu tahaks teada, mis edasi saab...

Kas ma juba väljendasin end selgelt, et sari upub kordustesse? Noh, viies raamat on sellest, kuidas kõikvõimas Poppy langeb koomasse ja tema armas prints hakkab talle kogu nende tutvust oma vaatepunktist meenutama... Vähemalt saab ta ühe raamatuga hakkama... Või nii ma loodan, sest ma ei jõudnud ju kuigi kaugele... Võid ühe korra arvata, miks, sest rohkem pole vaja.

Et positiivsel noodil lõpetada on siin üks raamatute teemaline tsitaat, mis peategelase kui raamatukoi sümpaatsemaks muudab. Nii võib mind ka kirjeldada, kui raamatupoodi satun.

Books.

Rows and rows of books.

I walked forward in a daze, barely aware of Alastir speaking, and completely unaware of anything else but the possibilities awaiting behind the thick and narrow, multicolored spines. I moved forward as if compelled—

Aitäh, Karoli, raamatute laenamise eest!

11:59
0 Comments

IV ehk vere ja tuhaga puder ja kapsad

2020

Jennifer L. Armentrout "From Blood and Ash" on fantaasiaromaan Väljavalitust, neitsist, kes peaks olema vaga ja vagur, aga teeb salaja kõike, mis talle keelatud on, sealhulgas suudleb võõraid mehi ning teeb oma võitlusoskustega nii mõnelegi silmad ette. See raamat ei olnud mu radaril, kuigi Armentrouti Videviku saaga mõjutustega tulnukaromanssi olen täitsa varem lugenud. Ühesõnaga, mul ei olnud aimugi, millest teoses juttu tuleb.

Masadonia. Penellaphe on jumalate poolt Väljavalitu, Neitsi, mis tähendab, et tal ei ole millegi üle oma elus otsustusõigust. Ta ei tohi näidata oma nägu, ei tohi kellegagi suhelda, ei tohi sobimatuid raamatuid lugeda, ei tohi omapäi kuskile minna. Teda hoitakse vati sees, valmistudes neiu 19. sünnipäevaks, kui selgub, kas ta on ikka jumalate vääriline. Nagu teismelised ikka, tahab Penellaphe elu kogeda ja tal on kujunenud komme teha asju, mis on talle keelatud. Näiteks meeldib talle üht nägusat valvurit piiluda.

OMG! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi nii ebaloogilise ja segase algusega raamatut lugenud. Kui sa ei loe sisukirjeldust, siis alustad raamatut sellest, kuidas mingi noor neiu on kahtlases asutuses, kus ta ei tohiks olla, ning satub peidukohta otsides kahekesi ruumi ühe võõra mehega ja selmet tunda ohtu, lahkuda, karjuda, laseb ta tollel uskuda, et on keegi teine ning ennast suudelda (see on ta esimene kord). Mul oli iga lause järel tunne, mida ma just lugesin. Tunduvalt hiljem, kui Penellaphe või Poppyga, nagu teda kutsutakse, rohkem tuvunud olin, siis sain osaliselt tema motiividest aru - neiu, kellele on kõik keelatud, avastab maailma, aga sel hetkel oli ta mu jaoks täiesti tundmatu. Ühesõnaga, kui tavaliselt pigem soosin raamatute algust keset tegevust, siis selle puhul oleks tahtnud pikemat sissejuhatust.

Teiseks, ütlen kohe ära, et ainulaadset maailma sellest romaanist otsida ei maksa. Mul oli tunne, et kirjanik viskas erinevad legendid ning neist pärit nimed ühte patta ja valis sealt siis mõned intrigeerivamad välja. Kuidas seda muidu seletada, kui kokku saavad küla nimega Pompey ja maagiline rass atlantlased. Kusjuures selle sõna taga peituvat kuldsete silmade ja teravate hammastega olendit tunnen ma küll teise nime all. Vampiire ja libahunte teistmoodi kutsumine ei muuda sind originaalseks, sorry. Ma ei salga, et olin (või olen?) Videviku saaga tulihingeline fänn. See oli kusjuures esimene sari, kus ma eisuutnud ära oodata järje tõlget ning pöördusin inglise keele poolde. Ühesõnaga keelatud armastus ja vampiirid on mul veres ja ma ei suuda ignoreerida paralleele: obsessiive kaitsev boyfriend, kuldsed silmad, "how old are you?", turjakõrgustesks huntideks muutuvad mehed.

Armastus "From Blood and Ash" kastmes on kes-lööb-see-armastab ja hullumeelselt plahvatusohtlik. Tuleb ette narrimist, manipulatsiooni, reetmist, ära kasutamist, lendavaid nuge. Tüdruk teeb oma kogenematuse tasa südikuse ja põikpäisusega. Mees on lihtsalt selline, kes alati oma tahtmist saab. Selles on omamoodi keemiat, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas romaan romantika eest goodreadsi auhinna pälvis.

Kui palgist silmas mööda vaadata, siis lugu iseenesest on kaasahaarav ja tempokas ja vürtsikuse fännidele leidub ka midagi. Olin kogu aeg põnevil, mis järgmiseks juhtub. Põhimõtteliselt tutvustatakse esimese raamatuga (sest muidugi on tegu sarja avaosaga) maailma sadasi nagu isolatsioonis elav Neitsi seda näeb ja seejärel hakatakse ükshaaval tükke ümber keerama, nii et lõpuks paljastub hoopis teistsugune pilt ja koos sellega arusaamine, kui palju on veel avastamata. Mind huvitab väga, kuhu see lugu välja viib, eriti pärast siukest lõppu. Nii et lähipäevil alustan loodetavasti järgmise raamatuga. Kas ma soovitaks seda kõigile või annan maksimumhinde? Ei.