Fredrik Backman "Minu sõbrad" tõstab esile kaks maagilist asja - sõbrad ning kunsti. Varem olen kirjanikult lugenud: "Ärevil inimesed", "Karulinn", "Mees nimega Ove", ent meie viimane kokkupuude jääb õige mitme aasta taha.

Nüüd / 25 aastat varem, pikk rongisõit / üks rannikulinn. Louisa armastab üle kõige üht merd kujutavat maali, aga mitte selle tohutu väärtuse pärast nagu kogu ülejäänud maailm, vaid temas kajavad pildile püütud emotsioonid. Ta ei oska uneski näha, et kohtub kuulsa kunstnikuga ja veel vähem, et 18. sünnipäeval kuulub meistriteos talle, kasuperest põgenenud kodutule teismelisele. Otsides lahendust, mida maaliga pihta hakata, kleebib neiu end kunstniku lapsepõlvesõbra külge. Ühise keele leidmine pole kerge, kuigi mõlemad leinavad oma parimaid sõpru, suurimaid armastusi. Ometi õnnestub Louisal urgitseda välja ülevaade kunstniku ning tema sõprade lapsepõlvest. 

On olemas päris eriline igatsemise viis, nii nagu igatsetakse oma parimaid inimesi ainult neljateistaastaselt, kui lahkute üksteisest koduukse ees ja nahk tõmbub külmaks, kui ümber pöörad.

Lühidalt öeldes jättis "Minu sõbrad" külmaks, aga kuna raamatus armastatakse pikki jutte, siis ei saa ma ühe lausega piirduda. Kui päris algusest pihta hakata, siis aasta on alanud ainult parimatest parimate lugemiselamustega, latt on kõrgemal kui eales varem ja romaani stardipositsioon seega kehvavõitu. Backman on ennemalt pakkunud nii naeru kui pisaraid, mistõttu asusin elevusega lugema. Hiilisin kangelanna kannul kunstioksjonile, põgenesin turvameeste käest, võõpasin kirikuseinale kriipsujukusid ja jäin siis lõksu maailma pikimale rongisõidule, mille jooksul käiakse rohkem pissil kui üheski teoses terves mu raamaturiiulis. Mul ei ole ammu olnud seda tunnet, et raamat ootab, aga mina otsin muid tegemisi - küürin kraanikaussi, sorteerin riidekappi. Kui saabus viimane päev enne raamatuklubi kohtumist ja rong jõudis pärale, alles siis sain lõpuks reele ja tuhisesin lõpuni.

Backman valdab endiselt kunsti lühilaused tähendusi täis toppida, nii et igalt leheküljelt leiab midagi tsiteerimisväärset. Kõik ilus tundub veel ilusam, kõik valus veel valusam. Kurbus käib käsikäes naeru ja peeruga, ent valemid, mis mõnes teises raamatus suurepäraselt toimivad, ei lasknud seda lugu nautida. Esiteks liialdas kirjanik salapäraga nii palju, et sellest sai puhas kius. Selle asemel, et alustada algusest ja rääkida nii, nagu asjad olid, meeldib talle sobival hetkel kõik uude valgusesse asetada kuni kõik lainepikkused on kasutatud. Louisa seltsis kuulsa maali sünnihetke ning ühe suve juhtumiste avastamine võistleb teise vaatenurgaga, mis jutkui räägib sama lugu, aga hoiab kadedalt osad detailid enda teada, et siis hiljem nendega lajatada.

Teiseks on kirjanikul komme vihjata kohe-kohe saabuvale katastroofile. Nii on kaval lugejat tagajalgadel hoida, ent korduvad hoiatused panid enda ja tegelaste vahele müüri laduma, et kaitsta oma õrna südant kildudeks purunemise eest. Niigi polnud kerge samastuda tegelastega, kellega on vähe ühist - hingesugulase kaotanud kodutu 18-aastane, mitte just väga palju minust vanem härra, kes käitub kui pensioniealine, sügavalt traumeeritud lastekamp. Oli hetki, kui kaotasin valvsuse ning tundsin ängi, aga mida lõpu poole, seda paksemaks muutus kivisein. Ühel hetkel mõtlesin küll, et oleks hea puänt kui ...  ja Backman ise mõtles samuti, et oleks hea puänt kui ... nii et kui suur lõpp kätte jõuab ja kõik kaardid on laual, siis emotsioone oli seal null.

Kogu selles tohuvabohus oli mu lemmikhetk hoopis see, kui tuli välja, et maailmas on veel inimesi, kelle arvates on parim leiutis taskud. Kõigist kaunitest mõtetest võtan kaasa selle, et kogu elu ei pea olema ilus ja perfektne, vaid piisab, kui on mõned ilusad praegused hetked, mida ikka ja jälle taaselada. Isegi kui ilusa lapsepõlve asemel on üks õnnelik suvi, siis sul ikkagi on midagi. Me peaks rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte keskenduma kõigele, mida meil ei ole.

Ehk proovin kunagi uuesti, keskendun lugu teades üksikasjalikult sõpruse ja kunsti väele, ent enne ootab "Karulinna" triloogia lõpuni lugemist ja mõned teised raamatud.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!