Tove Jansson "Suveraamat" pole midagi muud kui paberile püütud suvi, peaosades tigedavõitu plikatirts, tema vanaema ning nende saar. Hingasin selle juba mõned kuud tagasi sisse ja mõtlesin, et kirjutan pikemalt kui film ka vaadatud, aga selleni pole ma endiselt jõudnud.

Suvi 1967, pisike saar Soome lahel. Kuna isal on pidevalt käed-jalad tegemist täis, peavad 6-aastane Sophia ja vanaema, kel märksa rohkem aastaid turjal, teineteist lõbustama. Üksteise tujude ja võimetega arvestamine kulgeb kohati üle kivide-kändude, kuid maast-ilmast lobisedes ning väikeste seikluste käigus saavad neist vandeseltslased. Vanaks jäänud naine on kiindunud saarde ja selle loodusesse, lõõtsuvasse tuulde ja lainte loksumisse, ning üritab armastust ka lapselapses sütitada.

Sõna, mis raamatut kõige paremini kirjeldab, kõlab juba tagakaanel - elutark. Teos rabab rahulikkusega. Toimub vähe, suvi edeneb omasoodu, ühest väikesest vaiksest hetkest saab teine. Osatakse lihtsalt olla, elada hetkes, tajuda ümbritsevat. Tempo maha võtmine annab aega nautida kergelt koomilisi juhtumisi, ekselda mälestuste rägastikus samalaadsetes, potsatada tagasi lapsepõlve suvedesse. Esimese kokkupuute meeldejäävaimad seigad olid Veneetsia uppumine, uute naabritega tutvumine ning meremärgi vallutamine. Kindlasti naasen sellele saarele. Raamat sobib kätte kesksuvel, tuletamaks meelde elada hetkes, sügise hakul, et panna punkt juunile-juulile-augustile, pikkadel talveõhtutel ajas tagasi rändamiseks ja varakevadel ootusärevuse ärgitamiseks.