Kui võtta "Keev veri" kätte sooviga põnevat kriminulli nautida, tuleb ilmselt pettuda. Kui uurija on poolele teele jõudnud, paljastab mõrvar end ise, ulatades mehele üksikasjaliku raporti, miks ta vaese neiukese tappis ja kuidas ta seda täpselt tegi. Huvitavaks muutub lugu koos taustaga - vanamoeline keelekasutus, ajaloolised tegevuspaigad, tänapäeval kohatuna mõjuv süžee. Mõrvamüsteeriumile lisaks on see ühtlasi magusa lõpuga armastusromaan.

Lõin juba enne lugema asumist Google'isse autori nime, et selgitada välja, kes on kõlava nimega Aleksander Trilljärv. Hiljem selgus, et oleks piisanud ka raamatu lõpust saatesõna lahti võtmisest. Igatahes ei mäleta ma, et põnevast kujust varem kuulnud oleksin. Eesti ajalukku on ta kirjutatud teatrimehena, kes tegi rolle lavalaudadel, kirjutas näidendeid, tõlkis operette ja aitas kaasa kutselise eestikeelse teatri loomisele. Suur armastus paistis ka sellest kirjatükist välja, sest teater käib krimiloost läbi. Toimetaja kommentaarides leidus muudki huvipakkuvat, sealhulgas põgus ülevaade, kuidas teksti 21. sajandi lugeja jaoks ajakohastatud on. Küllap märkasid, et püüdsin sisukirjelduses matkida tollast stiili öeldis lause lõppu asetada. Kui mitte, siis ütlen lohutuseks, et mina ei pannud seda ka sajakonna lehekülje jooksul tähele.