"Eesti novell 2025" koondab 14 novelli möödunud aastast ning kõrvutab need boonuseks ühe sajandivanusega. Minu viimane tutvus selle sarjaga jääb aastasse 2019 - "Eesti novell 2019". Etteruttavalt võin öelda, et laias laastus tekkisid samad mõtted - palju nukraid novelle.

Ma ei ole suur lühivormide lugeja, nii et kuigi neid satub kätte harva, on sellised kogumikud maru ägedad. Kõige raskem osa - lugude valik - jääb teiste õlule. "Eesti novell 2025" on lugemispalasid korjanud eri allikatest kirjandusajakirjadest Facebooki postitusteni. Õhkkond polnud aga sugugi nii kirju kui koosseis. Tekste looritavad nukrus, masendus, nõuka-nostalgia, esivanemate taak. Joomine, suitsetamine, suguhaigused. Ei kõnetanud, isegi mitte küsimus - kui saaksid muutuda nähtamatuks, siis kelle sa maha lööksid. Selle asemel, et pakkuda põnevust, lusti, lohutust, jäi valitsema rusuv meeleolu. Miks on eesti kirjanduses nii raske leida ilma tõrvatilgata meepotte?

Mõned meetilgad tõrvapotist siiski leidsin - Reinaus, Heinsaar, Nestor.

Reeli Reinausi novell "Kusagil Californias" algas kusjuures üsnagi mittemidagiütlevalt. Minu California-reis oli palju värvikam. Tüdimus kadus hetkega, kui kirjanik mõnusalt ootamatu puändiga lajatas. Kõige rohkem soovitaksingi kogumikust just seda lugu!

Minu teiseks lemmikuks osutus Mehis Heinsaare "Deleuze'i maja", mis oli mõnusalt jabur ja müstiline. Noppisin kirjutisest mõttetera, et kui ette satub raamat, millest kuidagi aru ei saa, võib viga olla selles, et istud valel tooli või võiks abi olla purjekana kõikuvast lauast või oleks hädasti vaja hoopistükkis uut maja.

Siim Nestor suutis aga hädaldada sedasi, et see ei nõreta mustast masendusest, vaid hallist argikomöödiast. Tema "Inimese tegus aeg" annab prill-laua vahetusele kangelasteo mõõdu.

Kuigi enamik lugusid ei olnud minu tassike teed, siis ära need ei hirmutanud. Pigem tekkis huvi rohkem varasemaid kogumikke uudistada ja rohkem meetilku koguda.