Romain Gary "Tuulelohed" on vaikne romaan unistuste jõust ning noormehest, kes lapsena esimesest silmapilgust armub ja ei vaata kunagi tagasi, lastes tingimusteta armastusel end läbi teise maailmasõja kanda. Ma ei olnud raamatust varem kuulnud, aga #kikael2025 väljakutse prantsuse kirjanduse teema jaoks eeltööd tehes jäi see silma ja Eia soovitusel valisin lugemiseks.

1932 - 1945, Normandia, Prantsusmaa/Poola. Ludovic kasvab onu käe all. Ambroise on küla ekstsentrik, patsifistist postiljon, kes vabal ajal imelisi tuulelohesid meisterdab. Noor Ludo kohtab metsas kolades blondi plikatirtsu ning need paar hetke määravad tema tuleviku. Lila on poola aadliku tütar, kel lähistel uhke häärber, milles pere suvitamas käib. Poiss ei saa seda põgusat kohtumist peast ning ootab mitu aastat, et teda jälle näha. Kannatlikkus viib sihile, kuid abi on ka tüdruku isa võlumisest oma arvutusoskustega. Kudrutamine edeneb hoolimata teistest kavaleridest, ent noored on õndsas teadmatuses, mis Euroopas sündima hakkab. Sõjakatlas ei kuule Ludo Lila käekäigust kippugi, kuid unelmate suure sinise poole läkitamine aitab vastu pidada.

Minul igatahes on ükskõik, mismoodi ta välja hakkab nägema ja mida ta vahepeal teinud on. Peaasi, et ta tagasi tuleks, ongi kõik.

"Tuulelohed" on kummaline romaan, mis edenes aeglaselt tekitamata suurt vaimustust, aga peale raamatu lõpetamist leian end ikka ja jälle selle peale mõtlemast. Naiivne algus mattub peategelase aastate pikkusesse õhkamisse tüdruku järgi, keda ta viivuks kohtas ja sugugi ei tunne. Moodsates oludes paneb unelmasse kiindumine punased lipud hoogsalt lehvima, niisiis kulus aega seedimiseks, kui ühtäkki väideti vastupidist ning soovunelmast sai päästerõngas. See-eest kõrgel sinises taevas tantsivad tuulelohed, purjelaevad ja prantsuse suurkujud, võluvad esimesest leheküljest. Samuti tõusevad kirkalt esile tegelased: tuulelohede armastusväärne meister ehk Ludo onu, Lila rikkuse ja pankroti vahel pendeldav isa, kes kes on nii paljudele pankadele võlgu, et nood ei saa tal lasta põhja minna, Ludo rivaalid sakslase musternäidis ning melanhoolne klaverimängija.

Kui puhkeb sõda, muutub suure sinise poole ihkamine suuresti metafooriks, kuid päris tuulelohed pildilt ei kao. Lehtedel rulluvad lahti erinevad toimetuleku mehhanismid ja vaikne võitlus okupatsiooniga, suured teod armastuse - kodumaa või kallima - nimel. Jällegi urgitseb teos selle kallal, et murda tavapärast mõtteviisi. Kui ühe jaoks tundub reetmisena, et samal ajal kui prantslased nälgivad, pakub Michelini tärnidega hinnatud restoran okupantidele harknääret ja muid hõrgutisi, siis teine näeb prantsuse kokakunsti ülalhoius just ülimat vastuhakku. Meelde jääb ka krahvinnaks maskeerunud juuditar-kupeldaja. Kõigi suurima unelma võtab suurepäraselt kokku ennist välja toodud võrratu tsitaat.

Taevas ei ole ma siiani veel tuulelohesid näinud, aga raamatulehtedel kipuvad nad nüüd aina välja ilmuma. Kui oled veel suveromansside haardes, ei tasu selle raamatu järgi haarata, aga kui oled aeglasema hõrgutise otsingul, siis soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!