XXVII ehk õuduste majast pääsenud lastest

19:01

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Abigail Dean "Tüdruk A" äratas minus kohe huvi, kui selle üllatuspakist leidsin. Esmalt paelus mind kaanepilt, siis kirjeldus, täpsemalt sõnapaar Õuduste Maja.

Hollowfield & London, Inglismaa. Tüdruk A ehk Lex ehk Alexandra põgenes 15-aastasena kodust, kus vanemad tütart vastu tahtmist kinni hoidsid, nagu ka tema õdesid-vendi. Majas toimuv oli ennekuulmatult kohutav. Vaimset ja füüsilist vägivalda kogenud lapsed ei ole täiskasvanutena kuigi lähedased. Kui nende ema vanglas sureb, määrab ta Lexi testamenditäitjaks ning naine on sunnitud vastumeelselt õed-vennad üles otsima. Tal on idee, kuidas nende Õuduste Majale uus rõõmutoov funktsioon leida, kuid tal on päranduse kasutamiseks kõigi teiste nõusolekut vaja. 

Nagu ikka, siis postituses olen kõik sisu reetvad laused kirjutanud valge tekstiga - kui tahad neid lugeda, tõmba hiirega tekst aktiivseks.

Esiteks pean ära mainima, et see EI OLE psühholoogiline põnevik. Seda eeldades võib kergelt raamatus pettuda. Teos on küll psühholoogiliselt põnev, aga puudub pinev närvikõdi ja plahvatuslik lõpp. Raamat kulgeb üsna aeglaselt ja ilma ootamatute pööreteta. On detaile, mida kohe lugejale ei pakuta ja võivad tekitada segadust. Näiteks ajas mu pea sassi laste arv. Lappasin mitu kordi lehti edasi-tagasi, et saada aru, kas neid oli 6 või 7. Tükkidest tuleb ise tervik kokku panna, sest raamat on üles ehitatud nii, et peatükisiseselt on palju ajas edasi-tagasi hüppamist, nii olevikku, lapsepõlve kui ka vahepealsesse aega. Nende killukeste abil tuleb tasapisi terve lugu välja. Osad küsimused saavad kiirelt vastused, teised aeglasemalt ja mõned otsad jäävadki lahtiseks. Kripeldama jäi Ethani roll kogu selles loos.

Kõige rohkem huvitas mind, miks vanemad lastega sel moel käitusid. Alguses oli sellest hullusest väga raske aru saada. Sellisel kombel väärkohtlemisest ma varem kuulnud ei olnud. Ikka on vägivalda ja seksuaalset väärkohtlemist, aga mitte sellist räpasust ja näljutamist. Nii iiveldamaajavaid kirjeldusi ma ka kuskilt ei mäleta, kus kõik mädaneb ja hallitab. Kõige hullem on muidugi fakt, et see põhineb päriselul ja mudeliks oleval perel oli lapsi veel rohkem. Ometi oli enne õuduste algust peaaegu tavaline pereelu, küll viletsate tingimustega, aga eesolevat poleks kuidagi ennustada osanud.

Romaan ei tahagi niivõrd kirjeldada elu Õuduste Majas ning pingutusi põgenemiseks, vaid keskendub sellele, mis tuleb pärast - kuidas lapsed kasvavas suureks ja leiavad oma koha ühiskonnas. Mu meelest ei olnud otsus nad üksteisest eraldada, eriti loogiline. Eri peredes kasvasid ellujäänud lapsed igatahes üles, kes tuli toimunuga paremini, kes halvemini toime.

Abigail Dean on inglise kirjanik. Naisele meeldis lugusid kirjutada juba lapsena, kuid tundis Cambridge'is õppides, et kirjutamine ei ole ikka päris see ning asus tööle õiguse alal. Enne oma 30ndat sünnipäeva tundis naine, et pole õnnelik, ning võttis kolm kuud vabaks, leides uuesti kirjutamise. Nende kuudega hakkas tema debüütromaan "Tüdruk A" kuju võtma. Talle olid inspiratsiooniks erinevad tõesti sündinud kuriteod, näiteks David ja Louise Turpini juhtum, kes 2019. aastal oma 13-st lapsest 12 väärkohtlemise eest süüdi mõisteti. Nende õuduste maja asus Californias. Lapsed said süüa kord päevas ning end pesta vaid kord aastas. (allikad: 12, 34)

"Tüdruk A" on ühe perekonna lugu, õõvastav ja kurb, aga lootusrikas. Raamat keerleb ümber kahe küsimuse. Kuidas jõuab olukord selleni, et lapsed peavad oma vanemate eest põgenema? Kuidas mõjutab kogetu nende ülejäänud elu? Vastused tuleb ise leida vahelduvatest oleviku ja mineviku kildudest. On segadust ja vastamata küsimusi, aga ka . Kõige õudsem on see, et inspiratsioon tuli kirjanikul elust enesest. Soovitan neile, kes suudavad lugeda laste väärkohtlemisest ja otsivad aeglasemat, mõtlemapanevat lugu!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide