XXXVIII ehk nõmmedel jalutavast lossist ja selle elanikest

18:18

40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks

Sain hiljuti paar kinkekaarti Rahva Raamatus kulutamiseks. Ma armastan muidugi raamatupoe kinkekaarte, aga valikut on alati raske teha. Üks raamat jäi siiski teistest rohkem silma ning peagi oli mind pakiautomaadis ootamas Diana Wynne Jones "Howli liikuv kindlus". Olen teose nime varem kuulnud, kuid tegelikult ei teadnud, mis selle taga peitub. Lühidalt öeldes: olen võlutud! Nüüd tuleb muidugi kuulus animefilm ära vaadata.


Market Chipping, Ingary. Ingary riigis on päriselt olemas seitsmepenikoormasaapad ja nähtamatusemantlid... Seal kehtivad ka muud muinasjuttudest tuntud tõed ja kolmest õest vanim ana teab Sophie, et tal pole mõtet laia maailma õnne otsima minna. Tüdruk lepib pere kübaraäri pidamisega, kuid teda tabab sealgi ebaõnn, kui Kõnnumaade Nõid ta vanuriks neab. 90-aastaseks moondunud neiu põgeneb ning tal õnnestub kurikuulsa Howli-nimelise võluri juurde majapidajana elama asutada. Võluri koduks on Sophie' koduküla kohal nõmmedel ringi liikuv loss. Kindluses on uks, mis avaneb nelja erinevasse kohta, millest üks asub suisa teises maailmas. Kaminas elab tuledeemon Calcifer, kes lubab Sophie nooruse taastada, kui neiul õnnestub murda Howli ja deemoni vaheline leping.

Mind võlus romaani juures eriti, et see suutis korraga olla nii fantaasiarikas kui ka lihtne ja inimlik.  Nimelt oli autori mõttelendu oli kerge jälgida, sest tema kirjeldatud ilmvõimatud esemed või sündmused mõjusid igapäevaste ja iseenesestmõistetavatena. Lisaks oli sündmustik mõnusalt ajatu. Raamat ilmus küll juba üle 30 aasta tagasi, kuid nagu parimate fantaasialugude puhul ikka, ei olnud seda tunda.

Maagilistest osadest meeldis mulle kõige rohkem muidugi liikuv loss. Sellest lugemine pani tahtma uuesti lugeda mu vana lemmikut ehk Philip Reeve'i fantaasiaromaani "Surelikud masinad", millest, muide, juba sel aastal film välja tuleb! Teiseks sümpatiseeris lossi uks, millest sai nelja erinevasse kohta astuda. Eriti vaimustas mind, kuidas raamatu teises pooles kasutati seda nutikalt ära, et lillepoes värsket kaupa pakkuda. Muidugi olid toredad ka igasugused loitsud, mida Howl ja Michael valmistasid. Neist oleks tahtnud lähemaltki kuulda. 

Romaani teiseks tugevaks küljeks olid tegelased. Eriti meeldisid mulle põhilised kangelased: Howl oli võluvalt dramaatiline, Sophie oivaline kangelanna ja tujukat Calciferi ma suisa armastasin! Raamatus mängib olulist rolli tegelaste areng, mida oli nauditav jälgida. Vananemine vabastas Sophie kõhklustest ja hirmudest ning ta tegi täpselt seda, mida tahtis. Mulle meeldis tema tormakus ja komme asju nurja ajada. Mulle tundus ainult veidi tobe, kui kiirelt Sophie oma 90-aastaseks muutunud kehaga harjus. Ta elas oma vanurirolli kuidagi väga kiirelt sisse ja leppis sellega. Mina nii ei suudaks, vaid ilmselt halaks tükk aega kadunud noorust taga, enne kui tegutsema asuksin. Oli üks asi, mis mulle tegelaste käitumise juures ei meeldinud: nimelt see, et kõik teadsid, et Sophie on nõiutud, aga käitusid nagu ei teaks.

Ma ei ole ammu lugenud raamatut, millel oleks nii õnnelik lõpp, kus veel pealekauba kõik otsad kokku jooksevad. See mõjus kunstlikuna ning eriti veider oli, et äkitselt tekkis uus paar. Ma ei tabanud varem küll ühtki vihjet, et lugu sinna suunas liigub. Siiski meeldis mulle, et raamat oli terviklik ja ei jäänud muljet, et olulised vastused saab alles järgedest. Sellegipoolest tahan neid ka lugeda, sest mulle väga meeldis Diana Wynne Jonesi fantaasiamaailm ning lihtne kirjutamisstiil. Kahju, et temalt vaid see sari tõlgitud on (ja seegi alles viimase aasta jooksul).

Kuna ma ei ole filmi näinud, siis andis see raamat kujutlusvõimele tugeva tõuke ning ammu pole mul nii fantaasiaküllaseid pilte silme ees olnud. Nägin näiteks lossi oma nelja popsuva korstnaga nii küngastel  kui ka lilleväljadel kihutamas, sinakatest leekidest pead kaminas, erinevaid välimusi kandvat Kõnnumaade Nõida, Sophie't kübarate kohale kummardumas ja Howli eputamas. 


Diana Wynne Jones oli briti kirjanik, kes sündis 1934. ning suri 2011. aastal. Naise mõlemad vanemad olid õpetajad. Nii Diana kui ka ta kaks nooremat õde pidid lapsepõlves iseseisvalt hakkama saama Kui tulevane kirjanik oli viieaastane algas sõda ning tüdruk evakueeriti Walesi. Sellele järgnes periood, mil kolimine oli sage. Kirjutamisega alustas naine kuuekümnendatel, kui ta kolmest pojast noorim oli kaheaastane. Juba 1970 ilmus kirjaniku debüütromaan "Changeover", mis oli suunatud täiskasvanutele ning räägib fiktiivsest kolooniast Aafrikas. Inspiratsiooni kirjutamaks fantaasiaromaani "Howli liikuv kindlus" andis üks poisike koolis, mida Diana külastas. Nimelt palus too naisel kirjutada raamat liikuvast lossist. (allikad: 1, 2)

"Howli liikuv kindlus" on muhe maagiast pungil romaan oivaliste tegelastega ning ajatu tegevuspaigaga. Julgen seda soovitada esimeseks tutvuseks fantaasimaailmaga. Raamat laseb kujutlusvõimel lennata, aga lugu on kerge jälgida, sest maagia on pigem lustakas kui keeruline. Samuti ei ole raamatus midagi üleliia koledat, sest sihtrühmaks on ikkagi lapsed. Kindlasti sobib raamat ka vanemale lugejale.  Mina leidsin igatahes endale küll ühe uue lemmiku!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide