Pere, mille liikmed on romaani tegelasteks, on üpriski harilik: ema, isa, tütar, poeg. Nad ei ole majandusraskustes, ei kuulu kuritegelikku rühmitusse, ei ole sõltuvusainete küüsis. Ometi sirgub selles peres terrorist, kes haarab relva ning asub süütuid inimesi tulistama. Mulle tundus huvitav lugeda, mis võiks olla selle tagamaa. Aslak masendas mind ning mul oli temast kahju, kuid ma ei suutnud ikkagi ette kujutada, et sündmused just nii arenesid, nagu nad seda tegid. Kõik oli kuidagi ... liiga lihtne? 

See ei olnud minu raamat. Tundsin, et olen sündmustest emotsionaalselt väga kaugel. Loo tempo oli aegalane, lausa uimane. Erilist tegevust lehtede vahel ei toimunudki, Aslak seisis katusel ning Laura ja Aava olid oma mõtetes, meenutades möödunud aegu. Seetõttu raamat venis, kuigi ta ei olnud paks. Oleksin oodanud rohkem probleemiga tegelemist. Eeldasin, et lugu on intensiivsem, algab laskmisstseeniga ja seejärel hakkab pere end kokku lappima. Lahendus oli aga kiirem ja mingit lappimist nagu polnudki.