LXXV ehk napid pääsemised ja muud põnevad ellujäämislood

16:22

Eelmise aasta sisse mahtus veel selline huvitav teos nagu David Long "Eluga pääsenud". Raamatus on hulganisti lugusid inimestest, kes on üle elanud ekstreemseid olukordi ja kirjeldamatuid õudusi ning neist välja tulnud. 



1823-2014, ellujäämislood üle kogu maailma. Inimestele on vaenlaseks nii loodusjõud, ilmakapriisid, loomad kui ka teised inimesed. Kõige vanem lugu raamatus (1823) on  Hugh Glassist, kelle ellujäämisest pajatab ka film "Mees, kes jäi ellu". Kõige hilisem lugu (2014) on Johann Westahuserist, koopauurijast, kes sai Saksamaal  koobastikus peatrauma. Johanni päästmisel osales 728 inimest. 

Kõik lood raamatus on põnevad ning judinaid tekitavad. Katsumused on kirja pandud lihtsalt ja kokkuvõtlikult. Ellujäämise nimel on kangelased pidanud näiteks: olema sugulase või sõbra surma tunnistajaks, sööma koeri või nälgima, jooma verd või uriini, alajahtuma või ülekuumenema. Mind üllatas, et paljud lood lõppesid sellega, et tegelased naasesid peale taastumist õnnetuse põhjustanud kohta või tegevuse juurde. 

Eriti põnev oli raamatu algus ning kaks esimest lugu jäid ka kõige eredamalt meelde. Enamik raamatus kirjeldatud intsidentidest olid mulle võõrad. Varem olin kuulnud neist lugudest vaid kahte, mille kangelasteks olid Aron Ralston ja Hugh Glass. Veel tundus tuttavana venelane, kes end opereeris. Esimestele lugudele otsisin internetist materjali juurde, kuid hiljem enam ei viitsinud.  Mulle meeldisid väga ka joonistused, mis andsid lugudele palju juurde, kuid ei näidanud koledaid detaile. Järjest sellistest üle noatera pääsemistest lugedes vähenes pinge ning autori stiil tekitas tunnet, et asjad korduvad. 

Mulle tundus, et kõige suuremaks vaenlaseks antud jutustuste puhul oli külm. Ekstreemsed temperatuurid ja lood Antarktikast paelusid mind tegelikult ka enim. Kõrb ja džungel seevastu jätsid pigem külmaks. Ma ei oska välja tuua põhjust, miks see nii oli. Võib-olla peitub see asjaolus, et kõrbes ega džunglis ma viibinud pole, kuid natuke lund olen ikka näinud? Lisaks huvitas mind näitus võidujooksust lõunapoolusele, mis kunagi Lennusadamas oli. Antarktikaga seoses tahaksin kunagi lugeda Scotti päevikuid ja ka ekspeditsioonist, mille laev jäässe kinni jäi. 

Igas loos oli midagi õpetlikku. Kõige põhilisem tarkus on matkama või tegelikult üleüldse kuhugi minnes teada anda, kuhu lähed ja millal on sind tagasi oodata. Iga õnnetust küll selle tarkusega ära hoida ei õnnestu. Selleks, et katastroof üle elada, on olulisim endasse uskuda. Just tahtejõud ellu jääda on üks põhifaktoreid, mis oli iga loo kangelasel olemas. Õppisin raamatust veel muuhulgas, et (husky) koerte maksas on palju a-vitamiini ja a-vitamiini üledoos võib viia selleni, et saabas tuleb jalast koos jalatallaga. 

"Eluga pääsenud" on kogumik uskumatutest ellujäämislugudest. Raamatu algus rabab kindlasti, kuid järjest lugemisel võib tekkida küllastumus. Soovitan raamatut neile, kellele meeldivad seiklused ja paeluvad tõsielusündmused, eriti just katastroofid. Kindlasti ei sobi raamat nõrganärvilistele!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide