Esimene 2018. aasta väljakutse teema on täidetud! Nimelt avastasin, et Ene Jaaniste noorteromaan "Elu on ilus" sobib teemasse number 9. "Raamat, mida ei ole veel keegi lugemise väljakutse grupis tutvustanud".  Nimekirja lugedes arvasin muide, et sellest saab üks raskemaid katsumusi ning plaanisin iga loetud raamatu kohta uurida, kas see sobiks. Juhtus aga nii, et sobis kohe esimene.

Tallinn. Pille-Riin on elanud tavalist, õnnelikku elu ning hakkab peagi kooli lõpetama. Paari päevaga pööratakse tüdruku argipäev pea peale. Ta saab juba hommikul ärgates aru, et midagi on valesti. Eriti imelikuks kisub asi aga siis, kui neiu koolist koju naaseb ja avastab, et kõik ta ema asjad on kadunud. Tal ei õnnestu vanemaid kätte saada ning nad ei ole tagasi ilmunud ka järgmiseks hommikuks. Samal ajal kui Pille-Riin oma ema ja isa otsib, satub veel üks tema parimatest sõpradest haiglasse. Hoolimata kõigist sekeldustest leiab tüdruk lõpuks, et elu on ilus.

Nii palju draamat pole ma ühes raamatus ammu kohanud. Hoogsa sündmustiku ning aina juurde kuhjuvate probleemide tõttu ei saa öelda, et raamat oleks igav olnud, kuid mulle see jamade virr-varr ei istunud. Eriti kohatuna mõjus stseen, mis on kirja pandud ka romaani tagakaanele. Ometi on raamatust välja jäetud eesti noortekirjanduse lemmikteema - narkootikumid ja alkohol. Peategelane on mõistlik tütarlaps ning ei korralda oma ootamatult tühjaks jäänud majas läbu, vaid otsib murelikult ja kohusetundlikult vanemaid taga. 

Raamat sobib lugeda, kui on isu teada saada, mida võtab ette üks mõistlik teismeline, kui elu teda äkki igasuguste murede, saladuste ja muude hädadega pommitama asub. Minu jaoks see suuremat lugemiselamust ei pakkunud, kuid vahelduseks kõlbas kah.