XLI ehk naiste varjupaik maailma otsas

15:05

"Maresi: Punase kloostri kroonikad" on soomerootsi kirjanik Maria Turtschaninoffi fantaasiaromaan. Raamat aitas mind väljakutse punktiga number seitse: "Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik." Tegu on esimese osaga uuest sarjast ning minu arvates on algus paljulubav.  

Kaugel meres asub üksik saar, kuhu oskavad seilata vähesed. Just sinna rajasid ürgõed kloostri, mis saaks varjupaigaks kõigile naistele, kel seda vaja. 13-aastane Maresi põgenes näiteks nälja eest ning on saarel elanud 4 aastat. Ta võtab hea meelega osa kloostri toimetustest, kuid neiu suurimaks kireks on Teadmiste majas asuv "aardekamber", mis on pungil raamatuid. Elu on olnud kaua aega rahulik, kuid see muutub, kui saarele saabub Jai, kelle kurb minevik ei taha teda ikka rahule jätta. Neiu tuleb patriarhaalsest ühiskonnast ning tema põgenemine teeb isale häbi. Tütre karistamiseks on mees valmis seilama kasvõi maailma otsa ning ühel ööl randubki laev kloostri all. Mehed astuvad julgelt maale, kus mehed on keelatud ning Jai isa tuleb nõudma seda, mis tema arvates talle kuulub. Naistel ei tule võidelda mitte ainult neiu säästmiseks, vaid ka kloostri säilimise eest, sest ka ülejäänud laevalt tahavad ohtliku reisi eest tasu.


Olen lugenud mitmeid noortele suunatud fantaasiaromaane ning mitmed neist on üsna üheülbalised, kus peategelane peab võitlema oma rahva, elu ja vastleitud armastuse nimel. Turtschaninoff jääb seega omanäolise teosega silma. Esiteks puudub suur armulugu, sest peategelane on noorem ning ei ole veel võrgutavaid meesolevusi kohanud. Teiseks avastab Maresi küll oma saatuse, kuid ei pürgi troonile. Lisaks on romaan õhem, mis mulle väga meeldis. Mul ei ole midagi paksude fantaasiasarjade vastu, neelan neid hea meelega. "Maresi" oli aga hoolimata vähestest lehekülgede arvust samavõrd muinasjutuline ja fantaasiarikas, võimaldades kujutlusvõime lendu lasta. Mulle meeldis väga Punane klooster ning kõik sellega kaasnev: legendid, maagia, elukorraldus, kombed jne.

Esimene pool raamatust ehitab üles maailmapilti. Imestasin, kui kiirelt ma seda tundma õppisin. Mõnes teises teoses kulub autori nägemuse mõistmiseks 400 lehekülge ja ikka pole kõik päris selge. Ootasin kogu aeg, et kohe-kohe ilmub silmapiirile kurjakuulutav laev ning heitlus hakkab pihta, siiski ei hakanud kloostri igapäeva tegevustest lugedes kordagi igav. Punane klooster on muinajutuline paik, mis vastandub tugevalt kirjeldatud õudustega, mida naised meeste tõttu läbi peavad elama.

Tagakaas lubab, et valmimas on film, mis kõlab põnevalt. Tahaksin väga kloostrit kinolinal näha, sest kirjeldused olid maagilised ja võrratud. Tahan näha verekarpidega värvimist, juustest välja kammitud tormi, raamatutega täidetud aardekambrit.

Maresist lugedes võrdlesin seda tahes-tahtmatult O'Neilli romaaniga "Igavesti vaid sinu", mille samuti hiljuti lõpetasin. Mõlemad romaanid on suunatud noortele ning neid on kirjeldatud kui feministlike romaane. Tegevused toimuvad suletud asutustes, kus elavad vaid naised. Punases kloostris hinnatakse üksteist ning austatakse Ema, kuid teise teose internaadis käib neidude vahel pidev võistlus ja austusest on asi kaugel. Totaalselt erinev on ka suhtumine meestesse.

"Maresi" on kütkestav raamat, mida soovitan tüdrukutele, eriti just neile, kelle elust on puudu see natuke maagiat, neile, kellele fantaasiakirjandus nagu sobiks, aga ei istu "telliskivid", mis on täid rüütlivõitlusi ja lendavaid päid. Maresil on küll samuti rääkida süngeid ja veriseid lugusid, kuid seekord võidab headus!


Aitäh, Varrak, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide