XXXIII ehk inimeste rumalusest

22:42

Maikuus loetud tutvustamata raamatud on hakanud kuhjuma, sest tegelen aktiivselt lõputöö kirjutamisega. Juunis luban oma mõtted kiiremini kirja panna! Küll on aga täidetud saanud järgmine väljakutse punkt ehk 23. Raamat, mille tegevus toimub kosmoses. Juba Ray Bradbury teose "Marsi kroonikad" pealkiri ütleb ära, kuhu see raamat lugejad reisile viib, aga mis seal ootamas on, ei osanud ma küll ära arvata.



Marss, 1999-2016. Lõpuks ometi on käes see hetk, kui inimene on valmis asetama oma jala Marsi pinnale. Esimesed ekspeditsioonid küll nurjuvad, sest marslased ei võta saabujaid kuigi lahkelt vastu, kuid lõpuks saadab neid edu. Võit tuleb küll kahjuks punast planeeti varem asustanud rassi arvelt. Marss tunnistatakse elamiskõlblikuks ning sinna saabub palju õnneotsijaid, kes planeeti oma heaksnägemiste järgi ümber hakkavad kujundama. Pidu kestab nii kaua, kuni Maal puhkeb suur sõda ning kõik patriootlikult sinna tagasi kibelevad.

Ma ei osanud oodata, et raamat on lühijuttude kogumik, kuid see formaat hakkas mulle kiirelt meeldima, sest autori stiil oli ülimalt nauditav. Ta suutis võrratult täiesti erinevad katkendid ühtselt toimivaks tervikuks kirjutada. Osad juttudest olid õudsed, teised jaburad, kuid kõigist kumas läbi nukrust. Lemmik oli mul vaieldamatult Usher II, mis tuletas meelde nii Poe hirmujuttude võlu kui ka Bradbury teise kultusteose "451° Fahrenheiti".

Värskendav oli lugeda sellist varianti Marsist ja marslastest, sest olen sel aastal näinud mitmeid kosmosefilme, kus rõhutakse teaduslikule poolele või vaenulikele tulnukatele. Siin on pärisasukad nõrgemaks jõuks, kellele iga lugeja kindlasti kaasa tunneb ning mõtteis inimesi hurjutab. Kujutlesin värvikalt ette marslaste linnu ja ihkasin sinna minna. Bradbury tulevikunägemus teadusest ei lähtu, pigem inimloomusest ning sündmuste kordumisest. Meie jaoks on pool kirjeldatud aastatest juba minevik ning seetõttu tekib põnev võrdlusmoment väljamõeldu ning tegeliku vahel.   

Tõlge oli kohati naljakas. Nimelt esines ühes loos sõna vesimelon ja kulus tükk aega, enne kui sain aru, et mõeldaks arbuusi, millest on lihtsalt ingliskeelne otsetõlge tehtud. Sisu poolest jäi minu jaoks suurimaks ebaloogilisuseks, kuidas kogu populatsioon tagasi Maale sõitis, kui seal sõda puhkes. Mina oleksin küll pigem Marsile evakueerunud või juba seal olles paigale jäänud, mitte sõjakoldesse kihutanud. Planeeti koloniseerisid vaid ameeriklased, nii et ilmselt oli see mingi ameeriklaste loogika.

"Marsi kroonikad" on teos, mille mitmekihilist sisu on raske edasi anda. Raamat paistab küll õhuke - kõigest 192 lehekülge, kuid sinna mahub hulgaliselt tegevust ning tegelasi. Lisaks on iga jutt on oma nägu: kohati on tegu ulmega, siis paroodiaga, seejärel hoiatuslooga. Mõtlemisainet pakub teos igal juhul rohkesti. Linastuvate kosmoseulmekate arvu vaadates on need praegu moes. Seega on paras aeg lugeda klassikat. Kui vähegi huvi on, siis soovitan kindlasti!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide