XXXIV ehk ütlemata sõnad

21:30

Noorteromaan "Ütlemata sõnad" kodumaiselt kirjanikult Heli Künnapas jõudis minuni tänu kiirele reageerimisele lugemise väljakutse facebooki grupis, kus autor raamatublogijaid otsis. Oma ilusa kujundusega oli teos mulle varemgi silma jäänud. Esikaas haakus ilusti ka loo sisuga, samuti pealkiri.


Pärnu. Ristuvad kahe noore teed. Maria on tavaline kultuurne 16-aastane neiu, kes võib küll vabalt laval näidelda, kuid iseendana ei taha tähelepanu keskpunkti sattuda. Joel on bändipoiss lõpuklassist, populaarne, nägus ja põselohukestega, mis ta paljude tüdrukute lemmikuks muudab. Maria pole tema fenomeenist aru saanud ning peab kutti lihtsalt üheks eputiseks, kuni purjus nooruk talle pihtima hakkab. Nende suhtlus kujuneb keeruliseks, ütlemata sõnad ajavad segadusse mõlemat noort. Tüdrukust täiesti erineva elustiiliga noormees keerab tema elu pea peale, muutes selle suisa ohtlikuks.

Ootasin tänapäeva muinaslugu, mida algus lubas, kuid mõne peatüki järel üllatas raamat mind oma sügavamate probleemidega, mistõttu lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Kõige enam paelus mind keskosa, kus Joel hääle sai ning lugu selgemaks ja huvitavamaks muutis. Edasine kiskus minu maitse jaoks kahjuks liiga dramaatiliseks, ma ausalt ohkasin lugedes ja pööritasin silmi. Liigset traagikat tõid mängu stereotüüpseks kiskuvad tegelased. Mulle oleks meeldinud lahtisem lõpp, kus edasine oleks jäänud lugeja mõelda. Maria kiri viimaseks jätta oleks minu meelest olnud perfektne ning oleksin sel juhul andnud goodreadis kõrgema hinnangu. 

Romaan pakkus head võimalust kaasa mõelda ning arutada, mida mina ühes või teises olukorras oleksin teinud. Suutsin end tegelikult peategelase lollide otsustega mingi maani samastada, sain aru tema püüdest poissi päästa. Ma võin küll mõelda, kuidas mina Maria olukorras käituks ja mida teisiti teeks, aga ma tegelikult ei tea. Äkki oleksin ma samasugune? Armastusest pimestatud? Nähes poisis kedagi kes ta ei ole? Pookides talle juurde omadusi? 

Millegipärast on viimasel ajal menukaks kujunenud ebatervislike suhete kujutamine. Imestasin korduvalt, kui kaua Maria Joeli jauramist talus. Ta oleks võinud haritud neiuna aru saada kui toksiline nende suhe on. Kuigi ta algul väitis, et teda populaarsus ei huvita, siis kohati tundus küll, et tüdruk on Joeli staatusest pimestatud. Ta sai ju kätte kooli ihaldusväärseima kuti. Huvitav oli jälgida ka Maria siseheitlusi. Ta oli kogu aeg segaduses, ei mõistnud oma tundeid, mis on esimese suurema armumise puhul mõistetav. Siiski ei suuda ma kuidagi põhjendada, miks nad üksteise tunnetest varem sotti ei saanud. Maria luges Joeli omi ju sõna-sõnalt luuletusest. Naised ikka otsivad katkisi poisse, keda ravida, muuta ja korda teha, mõistmata, et see pole võimalik. Raamatus rõhutati korduvalt, et end muuta saab vaid inimene ise.

Alaealiste joomine on suur probleem ning sellest ei saa mööda pea ükski eesti noorteromaan. Mina pole siiski veel ühtki pidu näinud, kus keegi toas suitsetaks. See tundub mõeldamatu, eriti kui huvijuht käis noori kontrollimas ning suitsuhaisu ei tundnud. Veel tundus mulle imelik, et Maria peaaegu üldse enda koolikaaslasi ei tundnud. Kõige ebausutavam oli siiski vanemliku järelvalve puudumine ja ka see, et keegi ei võtnud midagi ahistava õpetaja suhtes legaalselt ette ning ka pätikamp jäi karistamata. Viimased kaks lahendamata küsimust vääriksid suisa järge. Romaani parimad küljed seevastu olid minu arvates Joeli sünged luuletused ja Maria suhe oma vanaema ning rahvatantsuga.

Üks huvitav detail, mida raamatus märkasin, oli kuidas autorile meeldis kirjeldada tegelaste juukseid ning nende liikumist. Ma pole küll varem üheski raaamatus nii palju lendlevaid leekivpunaseid juukseid kohanud. Isegi Oksaneni "Norma", kus peategelased olid maagiliselt vohavad juuksed, kahvatus nende kirjelduste kõrval.

Mulle meeldivad säärased lihtsalt sisseelatavad noortekad, kus peitub mitu kihti. Unustasin lugedes ruttu enda mured ja süvenesin tegelaste omadesse. Raamatut oli raske käest panna, sest tahtsin teada, mis lõpu autor ometi noortele kujundanud on. Ma ei olnud autorilt varem midagi lugenud, kuid nüüd ootab lugemist ka tema romantikasari. Samuti ei ole ma üldse kursis eesti noortekirjanduse hetkeseisuga ning kuna "Ütlemata sõnad" oli hea, siis paluksin soovitusi, mida veel peaks lugema. 

Aitäh, Heli Künnapas!

You Might Also Like

1 kommentaari

  1. Aitääääh nii vahva ja põhjaliku ülevaate eest!
    Eks nende lõppude ja haripunktidega ongi nii, et eks igaühel meist on erinev elukogemus ja mis ühele sobib, see teisele mitte. Tunnistan, et lõpu otsas istusin ma vääääga pikalt. Ja lõpuks tuli just selline lõpp, nagu tuli. :) Raamatu lõpetamine on minu jaoks alati kõige suurem küsimus.

    Samuti oli järje kirjutamine vahepeal plaanis... aga praegu on see mõte seisma jäänud.

    Tänan lugemast!

    ReplyDelete

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide