XXIV ehk kõik ilus on ohtlik

22:58

Varraku ilmuvate raamatute nimekirjast jäi mulle kohe silma debüütromaan "Domineeriv värv: Tumepunane", mille autoriks on Prantsusmaal elav eestlanna Koidu Ferreira. Ma ei olnud ammu ühtki taolist ulmekat lugenud ning eriti huvitas mind, kuidas see eesti autori sulest kõlada võiks. Viimaste aastate jooksul on mulle kätte sattunud nii mõnigi noortele suunatud düstoopilise maailmaga fantaasiaromaan ja ma ei uskunud, et "Domineeriv värv" midagi uut žanri suudab tuua. Asusin põnevusega raamatu kallale ja kirja sai väljakutse punkt number 34 - raamat, mille suhtes on sul eelarvamused.

Cordevia elab maa-aluses baasis, kus kehtivad karmid reeglid. Vastassugu ei tohi puudutada, lapsed tulevad katseklaasidest, paarilised valib arvuti - kõik selleks, et inimkond ellu jääks, sest kogu planeedi pind on söestunud. Neiu läheb retkele naaberbaasi, kuid teda hammustab teel tundmatu mürgine liblikas ning ei kusagilt ilmub välja nägus võõras nimega Clay, kes tüdruku surmasuust päästab. Cordevia armub ning on noorukile valmis kõikjale järgnema. Peagi avaneb neiule täiesti uus maailm, kus kõik on võõras, imekaunis ja ohtlik. Ta peab harjuma, et kõik teda tappa tahab ning taltsutama ka oma tundeid Clay vastu.

"Domineeriv värv: Tumepunane" algas nagu tüüpiline düstoopiline noortekas, meenutades mulle kohe sarja "Under the Never Sky", sest mõlemas on maailm muutunud suhteliselt elamiskõlbmatuks ning inimesed on endale ehitanud kinnised baasid. Ka Clay, kui väljaspoolt süsteemi tulija, mängu toomine jälgis tuttavaid radu, kuid edasi läks romaan mõnusalt fantaasiarikkaks. Jumaldasin maailmaehitust, olendeid, taimestikku ning lisaks paelusid mind veel ka toidukirjeldused, kuigi ma pole kindel, kas neist midagi suhu julgeksin pista. Kindlasti oli romaanis ka kaheldavaid kohti, loogikavigu, näiteks tabasin end mõttelt, et kui kogu planeedi pind on söest, kust tuleb hapnik.

Tegelaste poole pealt ma teost nii väga ei kiidaks. Mulle ei meeldinud Cordevia otsused. Algus oli paljutõotav, sest neiu oli iseseisev, kuid peale Clay kohtamist ning esimest reegliterikkumist muutus ta täiesti noorukist sõltuvaks ning unustas kõik oma põhimõtted. Poiss ise oli liiga imal nunnu unistuste prints, kel pole ühtki viga. Nende suhe meenutas kohati Edwardit-Bellat Videviku saagast, kus mõlemad on kõrvuni armunud, kuid mees ei julge tunnetest lähtuda. Pealegi veel kõik see lõhnast rääkimine. Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest hoopis Luna ning olen kindel, et ka mitmed teised leiavad nii. 


Raamatu algus jälgis küll tuttavaid radu, kui leidsin ometi ka midagi uut, mis mind meeldivalt üllatas. Nüüd ei jää üle muud kui järgmist osa oodata. Muide, autor on sarja planeerinud neljaosalisena. Mulle igatahes kokkuvõttes meeldis ja fantaasiahuvilistele soovitan. Ameeriklastele alla ei jää! Looma- ja taimeriigi poolest samavõrd rikkaid noortele suunatud fantaasiaraamatuid ei oskagi esimese hooga rohkem nimetada.

Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide