Vahepeal sai loetud mitu keerulisemat teost ning kõik see lausa nõudis midagi armast ja lihtsat. Mulle jäi juba varem silma Katja Millay "Vaikuse meri" oma positiivsete arvustustega ning tundus, et nüüd on õige aeg seda lugeda. Ma ei pidanud kahetsema, see oli suurepärane teismelist ängist pakatav noortekas ja fantastiline debüüt, mis tuletab meelde, et halvad asjad võivad juhtuda ka päise päeva ajal ja manitseb ettevaatusele. Kohtuvad kaks traagilise minevikuga teismelist: salapärane Nastja, kes ei räägi, ja Josh, kes on kaotanud kõik oma lähedased. Lisaks sobib "Vaikuse meri" väljakutsesse täitma punkti 38. - autori debüütromaan.

"Vaikuse meri" on lugu kahest noorest, kelle elu on juba noorelt murtud. 17-aastane Nastja Kašnikov on otsustanud enam mitte rääkida. Ta oli lootustandev klaverivirtuoos, kuni üks juhus muutis ta elu. Neiu suri. Tüdruk oli surnud 96 sekundit, kuni ta uuesti ellu äratati. Ta ei mäletanud pikka aega, mis juhtus, ja kui see lõpuks meenub, ei leia ta sõnu, et rääkida ning otsustab põgeneda nii tuttavaist paigust, mis tuletavad vaid meelde, kui õnnelik ta varem oli, kui ka oma pere juurest, kes ei suuda teda aidata. Uues koolis teeb Nastja kõik, et teisi endast eemale peletada. Kõik muutub, kui öine jooksuring viib ta Joshi garaaži. Joshi pere on ise poisi juurest lahkunud ning surmade riburada on muutnud ta täpselt selliseks, nagu Nastja ihkaks - kõik jätavad nooruki rahule. Neid kaht hakkab siduma ühine sõber, Drew, elav poiss, kes Nastjat rahule ei jäta ja Joshiga juba lapsest saati lävib.

Mind on juba ammu paelunud kangelased, kes ei räägi. Esimestes peatükkides polnud aru saadagi, et Nastja sõnagi ei lausu, kuna tal on nii palju elavaid mõtteid. Kui avaldati, et ta ei räägi, keerasin mitu lehte tagasi, et kontrollida, kas see ikka tõesti nii on. Mulle oleks isegi veel rohkem meeldinud, kui neiu oleks kauem tumm olnud, sõnadeta vestlusi oli põnev jälgida, kuid nipsakad dialoogid olid sama nauditavad. Mulle meeldis ka Josh, kes oli hoolimata oma süngest elukäigust kasvanud toredaks noormeheks. Mõlemad tegelased on ka veidi vastuolulised. Esmalt häiris mind Nastja viis inimesi eemale peletada litsaka riietusega. Ma ei mõistnud, miks ta seda teeb. Hiljem sain siiski aru ja aksepteerin seda. Siiski ei jaga ma, miks täiskasvanud seda lubasid, koolipersonal, tema tädi jne. Joshi taustast kujutaksin sirgumaks küll kedagi muud kui noorukit, kes kirglikult puutööd teeb ja haiglaseebikat vaatab. Tegelane, kellest ma üldse aru ei saanud, oli Drew ema, kellel polnud ühtki viga.

Raamatu parim külg oli see, et see haaras endasse. Täiesti võimatu oli peategelastele mitte kaasa elada. Imalad armastusavaldused soojendasid südant ning eriti meeldis mulle lugeda, kuidas Josh Nastjat päikesekiireks kutsus. Õhus on pidevalt ka pinge ja ärev põnevusnoot, sest tüdruku lugu hoitakse lugeja eest saladuses pea viimase hetkeni. Antakse küll vihjeid, killukesi siit ja sealt. Lõpuks saame isegi "mõrvari" seletuse, mis oli ootamatu ja uudne. Pettumus valmistas mulle vaid see, et Nastja ise Joshile tõde ei avaldanud, see kuidas kõik välja tuli, oli veidi mage ja kõik leppisid liiga ruttu.

Lugedes kummitas mul kogu aeg Terminaatori laul "Vaikuse meri", mis minu arvates sobib selle raamatuga suurepäraselt.