"Püha Misiganes" on teine noorteromaan Sarah Dessenil, mida ma lugenud olen. Esimene oli "Just Listen". Autor kirjutab noorte elust väga tõetruult ja ladusalt ning loodan, et tema raamatuid antakse eestikeelsena veel välja, sest need lahkavad hästi teismeliste jaoks aktuaalseid probleeme.

Seadusega pahuksis vanem vend, karmid vanemad, uus kool, esimene armumine - Sydney elu pole kindlasti meelakkumine, kuigi ta on privilegeeritud keskkoolineiu. Tema karismaatiline vend Peyton on vanglas, sest ajas purjus peaga sõites alla 15-aastase nooruki. Tüdruk tunneb end samuti süüdi, eriti kuna pere fookuses on vaid vanem vend ning keegi pole mõelnudki ratastooli jäänud poisi ees kuidagi vabandada. Venna parim sõber Ames käib neil ikka pidevalt külas ning Sydney'le tundub, et noormees vaatab teda kahtlaselt. Lisaks ei saa pere suurte kohtukulude tõttu endale enam nii palju lubada ja Sydney otsustab raha säästmisel abiks olla ning vahetada kallis erakool riigigümnaasiumi vastu. Uus algus on talle hea, sest teises koolis ei teata tema pere probleemidest. Neiu kohtab peagi Chathamite perekonda, kus ta kohe omaks võetakse. Tema meelispaigaks saab nende pereäri Rannapitsa, kus ta õe-venna Layla ja Maciga peale tunde aega veedab. Sydney tunneb end igal pool mujal paremini, kui koduseinte vahel, kus tähelepanu keskpunktis on ikka Peyton. Ta ema üritab venna vanglaellu sekkuda, et poeg tunneks pere armastust ja hoolt, kuigi noormees ise tahaks vaid rahus oma karistust kanda. Kui Peyton lõpuks rahule jäetakse, pöördub ema pilk Sydneyle, eriti pärast seda, kui ta tabab tütre alkoholi pruukimast. Ema ei taha, et tütar venna eeskuju järgiks ning asub tema elu korraldama. Sydney võib hüvasti jätta sõpradega hängimise ning pärastlõunase pitsabaaris istumisega, sest kogu tema vaba aeg kulub nüüd õppimiseks ja vabatahtlikuks tööks. Sellest kompotist veel ei aita, lisaks armub tüdruk oma uue parima sõbranna Layla venda, kuigi teab, et see on tabu.

Mulle meeldis, kuidas "Püha Misiganes" näitas, kuidas ühe inimese teod teiste elu võivad mõjutada. Peyton oli pere murelaps, kuid vanemad keelasid hoopis Sydney'd. Ma mõistsin ema käitumist suurepäraselt, kuigi see polnud korraliku tütre suhtes aus.

Sõprus on raamatus samuti hästi kujutatud, nii Sydney suhted erakoolis käivate tüdrukutega kui ka tema uue parima sõbranna Laylaga. Toredad olid ka toidurituaalid, ideaalsete friikate otsimine ja tellimuste järgi pitsatellijate ära arvamine. Nõrgaks küljeks jäi siin teoses neiu armumine, sest fookus oli kogu aeg pigem millelgi muul ja nii jäi romantiliste hetkede jaoks vähe aega ning leheruumi.

"Püha Misiganes" ei olnud sama haarav kui "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel", sest tempo oli aeglasem. Leidus küll kohti, kus oli raske raamatut käest panna, kuid samas oli ka peatükke, mis olid igavad. Seda põhiliselt korduse tõttu, mis tekkis kuna Sydney ei olnud valmis oma hirmudest ning soovidest rääkima. Kohati muutus see lausa frustreerivaks ja tahtsin väga, et asjad, nagu seksuaalne terroriseerimine või emapoolne ebaõiglus, kiiremini laheneks. Kui aus olla, siis ootasin Amesi looharule põnevamat lõpplahendust, kuna see osa raamatust oli minu jaoks kõige pingelisem.

Lugu mõjus reaalsena: oli häid aegu, aga ka halbu, raskusi ja rõõmu, tegelased olid usutavad, puudus liigne draama. Suutsin Sydneyga samastuda, kuid mõistsin ka ta vanemaid. Lugejaile, kes ootavad üllatavate pööretega tempokat lugu, ma seda ometi ei soovitaks. Mulle siiski meeldis, sest autor näitas, et ka inimestel, kel näiliselt on minimaalselt probleeme, võib tegelikult palju painavaid hingehädasid olla.