LXXXVII ehk pimedust täis kangelanna

14:57

Marie Lu "The Young Elites" jäi mulle internetiavarustes silma ja nii ma ta raamatukogust kaasa haarasin. Lugesin eelmisel aastal veel ka tema düstoopilist triloogiat, mis mulle meeldis.


Kümmekond aastat tagasi tappis verepalavik kõik sellesse nakatunud täiskasvanud, kuid lastel läks kergemini, kui nii võib nimetada saadud tüsistusi: juuksed muutsid värvi, eemaldamist vajavad jäsemed, veidrad pigmendilaigud jne. Osa noori said füüsiliste muutustega kaasa ka supervõimed ning nimetuse "noored eliidid". Sügavalt usklik ühiskond Kenettra saarel pelgab anomaaliatega lapsi malfettosid ja peab andeid kurjuse märgiks. Eriti eliitidevaenulik on inkvisitsioonipealik Teren Santoro, kes peab oma elu eesmärgiks nende hävitamist. Peategelase Adelina isa põlgab samuti oma markeeritud tütart, kes kaotas verepalaviku tõttu silma. Neiu teiseks muutuseks on hõbedaseks värvunud juuksed, samas kui tema õde Violetta pääses haigusest ilma ühegi märgita. Niisiis saab Violetta kogu helluse ja hoole ning Adelinale jääb peks ja sõim. Isa tahab temas äratada võimed ning seejärel pere häbiplekiks oleva tütre maha müüa, et temast mingitki kasu oleks. Adelina võtab ühel hetkel julguse kokku ning põgeneb, avastades, et tal ikkagi on anne. Tee viib ta kokku teiste noorte eliitidega, kes on moodustanud grupi plaaniga troon anastada.

Alguses tundus raamat tüüpilise tänapäeva noortekana, kus tavaline, veidi keskmisest halvemal elujärjel olev tütarlaps avastab enda tugevad küljed ning otsustab maailmaparandajaks hakata. Loo põhiliseks edasiviijaks on neiu areng, enda paremini tundma õppimine. Raamatus oli ka romantilist pinget, kuid pigem väheses koguses. Lõpplahendus üllatas mind, eriti üks surm. Esimene osa sarjast oli selleks tapmiseks ehk liiga vara, ma ei jõudnud tegelasest veel hoolimagi hakata. Seega üllatas, aga ei tekitanud emotsioone.

Adelina mulle ei meeldinud. Autor ütles lõppsõnas, et ta tahtis kirjutada loo kurjami vaatepunktist, kuid minu arvates see ei õnnestunud. Pimedus tüdruku sees tulenes isa õelast kasvatusest. Adelina oli küll süngem, kui tavaline raamatukangelanna, aga ükski tema tegu polnud ajendatud puhtalt pahatahtlikusest ega enesekasust. Tapmised toimusid "kogemata", mis oli juba parajalt naeruväärne. Teren mõjus kurjami rollis rohkem kui Adelina.

Maailmaehitus, mis on kõrgfantaasia kirjutamisel üks olulisemaid aspekte, oli raamatus nõrk, peaaegu olematu. Raamatut avades vaatas mulle kohe vastu võrratu kaart, aga raamat ei toetunud sellele. 85% tegevusest toimus ühes linnas, kõik muud põnevad kohad jäid avastamata, vaid lõppsõnas sai aimu, et kuskil mujal on hoopis teistsugune maailm ja teise äärmusse kalduv suhtumine malfettodesse. Oleksingi pigem tahtnud linnakaarti, kui maailma oma. Hetkel jäi mulje, et arendus asendati kaardi lisamisega. Seevastu tegelased olid pigem tugevad. Peategelane mulle küll ei meeldinud, kuid kõrvaltegelased olid huvitavad. Tahtsin veel kuulda teistest eliitidest.

Olen noortele suunatud fantaasiaromaane palju lugenud ning tagantjärgi ei jäänud see millegi erilisega meelde. Sarja esimese osana ehitati baasi suurele loole, jäeti palju lahtiseid otsi ning vastamata küsimusi. Loodan lugeda ka järgi, sest potensiaali on.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide