Mul vedas ning sain raamatukogust Marissa Meyeri sarja "The Lunar Chronicles" (Kuukroonikad) kolmanda raamatu "Cress". Kes selle sarjaga tuttav pole, siis minu arvamust esimesest osast "Cinder" saad lugeda siit ning teisest osast "Scarlet" siit. Seekord lisab autor oma värvikasse maailma Rapuntsli ehk siis Cressi. Tulevikumaailmas saab kõrgest tornist ümber Maa tiirlev tehiskaaslane, kuhu kangelane neiut päästma peab minema.

Cinder kogub endale Kuu õela valitsejanna vastu võitlemiseks kaaslaseid. Tal on abiks juba kapten Thorne, Scarlet ja Wolf ning vigase isiksuskaardiga tehisintellekt Iko. Koos otsustataksegi Cress kampa võtta. Tüdruk on juba aastaid olnud vangistatud satelliidile, kus ta üle interneti Maal toimuvat jälgib. Ta on võimekas häkker, kes töötab kuninganna soovide järgi, kuid kui saabub käsk selgitada välja Cinderi asukoht, ei taha Cress teda välja anda, vaid võtab hoopis temaga ühendust. Nii sünnibki idee tüdruk tehiskaaslaselt ära tuua, kuid plaan ei lähe päris nii, kui peaks, sest sekkuvad kurjad käsilased. Kõik pääsevad küll eluga, kuid Scarlet langeb vangi ning kapten Thorne põrutab koos Cressiga satelliidis maa poole, langedes kuskile Sahara kõrbe. Paar pääseb küll eluga, kuid mees kaotab peatrauma tagajärjel nägemise ning esmakordselt Maa pinnal viibiv neiu peab teda üle lõputute liivaväljade juhatama. Teised peavad neid hukkunuks ning otsivad abi vanalt liitlaselt doktor Erlandilt.

Mulle meeldib, kuidas sarja tegevus toimub kõikjal üle maa, alates Aasiast, liikudes läbi Prantsusmaa ning jõudes nüüd otsaga Aafrikasse. Üks suuri plusspunkte Kuukroonikate juures ongi see vaev, mis autor on maailma ehitamisse pannud. Teiseks on sarjas meeldivad tegelased. Kui nii Cinder kui ka Scarlet olid rohkem elukarastunud, siis Cress lisab kompotti oma naiivsuse. Tal on ju aastaid seltsiks olnud vaid tehnika ning nii on tüdruk veidi inimvõõras. Eriti nauditav on tema kontrast kapten Thorne'iga, kellesse neiu armub veel enne mehega kohtumist.

Tuhkatriinu ning Punamütsikese lugudega olen ma rohkem tuttav, kui Rapuntsliga ning nii tuli mitu seika mulle üllatusena. Näiteks ei olnud mul aimugi, et neiut päästma läinud noormees nägemise kaotas. Loo üldjooned on mulle siiski teada ja nii sai mitu süžeepööret ette arvatud. Järgmiseks osa jaoks jäeti lugu muidugi põneva koha peal pooleli. Ma küll eeldan, et lõpuks headus võidab, aga mis veel enne seda juhtuma hakkab, ei oska ma küll pakkuda.

Sarja kolmandas osas on kõike, mida eelmisteski: seiklusi ja armastust, õnnestumisi ja ebaõnne, kaotusvalu ja võidurõõmu. Kangelased jõuavad võidelda nii kurja kuninganna kui ka laastava katku vastu ning samal ajal veel päästa süütuid inimesi. Ühesõnaga on "Cress" õige 21. sajandi muinasjutt.

Kuukroonikate sari on puhas meelelahutus ning soovitan kergemaks lugemiseks kõigile, kes veidi ulmemaigulist tulevikumaailma ei pelga. Eriti sobilik on see muidugi neile, kellele meeldivad muinaslugude ümberjutustused.