Pseudonüümi David Messer alt kirjutatud romaan "Sigmund" on Varraku lugemisklubi viimatine arutluse all olev raamat. Diskussiooniga, millest võttis osa ka teose autor Eduard Maron, saab lähemat tutvust teha siin: Mõtteid ja muljeid romaanist "Sigmund". 

Psühhoanalüüsi teooria rajaja Sigmund Freud lasi oma elu lõpetada vähist tingitud piinade tõttu varem, kui talle aega ette oli nähtud ning nii antakse mehele võimalus tänapäeva Londonis uuesti sündida ja elamata jäänud 13 päeva tasa teha. Talle on vastuste otsimisel abiks psühhoterapeut David Pollock, kes ravib põhiliselt rikkaid ning kuulsaid ega suuda esiti kuidagi uskuda Sigmundi inkarneerumist. Freud suudab teda siiski kiirelt oma ehtsuses veenda ning dr Pollockist saab sümpaatse vanamehe võõrustaja. Suurema eesmärgi täitmise kõrvalt jõuab Sigmund vestelda narkodiileriga kokaiini teemal, käia sekspoes ning endale pühendatud muuseumis, leida oma kunagiste klientide prototüüpe ka nüüdisajast ja veel palju muudki. Lisaaega nautides kaldub ta kohati ka oma sihilt kõrvale. Lühikese aja jooksul puudutab taassündinud Freud mitmeid elusid ja kui aeg saab täis, lahkub taas, seekord lõplikult.

Freudi nime olin muidugi varem kuulnud, kuid tema tööga ma tuttav polnud. Romaan andis veidi aimu, nagu tagakaanel lubatud, ning tekitas huvi lähemalt uurida. Psühhoanalüüsi teooria kirjeldused ning seletused Sigmundi töö kohta olid selles teoses minu jaoks arusaadavad ning ei läinud liialt süvitsi.

Ta ei üritanud inimese olemust ilustada ning see oli ka üks peamisi põhjuseid, mis viis vastuoludeni tema ja ta õpilaste vahel, kes püüdsid leida inimesele tuge tema püüdluses omasuguste poole ja tahtsid idealiseerida tema sisemist olemus, Freud aga käsitles seda ürgset energiat, selle pahelisust, mis võimutseb kogu inimese elus.

Lugejana köitis mind siiski rohkem ilukirjanduslik pool. Oli palju muigele ajavaid kohti, eelkõige siis vestlus narkodiileriga. Arusaam kokaiinist on 75 aastaga suuresti muutunud ning kui Sigmund oma kogemustest rahulikult pajatab, kuidas ta narkootikumi ravimifirma kaudu koju lasi tellida, on vaesel narkodiileril silmad suured kui tõllarattad. Humorikuselt ei jää alla ka stseen seksipoes. Oleksin tahtnud isegi rohkem võrdlusi ning emotsioone Sigmundi poolt. Teda huvitas siiski rohkem inimese psüühika ja näiteks tehnika areng ei tundunud meest eriti köitvat.

"Taibanud, et kokaiinil on tervendav mõju, saatsin ma seda natukene ka oma naisele Austriasse, et ta oma tervist kohendaks."
"Tõsi vä?! Saatsid oma naisele?!" Narkodiileri silmad läksid suureks.
"Jah. Postiga," kinnitas Sigmund.
"Postiga?! Sa oled ikka vinge vana!" 

Algul tundus mulle, et romaan lõppes väga järsult, sest peale viimase lehekülje pööramist küsisin endalt: "ja ongi kõik?", ootasin nagu veel midagi. Varraku diskussioonil said aga mulle jäänud küsimused vastuse. Esiti häguseks jäänud eesmärk Freudi inkarneerumisele oli romaanis osavalt ära peidetud ning osaliselt jääb see lugeja otsustada, kas sihini jõuti või mitte.

"Sigmund" oli kiire ning muhe lugemine, mis tutvustab lugejale freudismi, kuid mitte liialt süvitsi. Mulle meeldis väga maagiline realism inkarneerumise näol ning lahtine lõpp, mis fantaasial lennata lasi. Soovitan, eriti neile, kes Freudiga tuttavad pole (nagu mina)!