Käisin täna perega Lennusadamas näitusel "Võidujooks maailma lõppu", mis on avatud juba augustikuust saati. Varem olin lõunapooluse avastamisest midagi ikka kuulnud ja mäletasin, aga et sellest rääkival näitusel võiks veeta tunde, seda ei osanud küll arvata. Teemaks olid kahe mehe: norralase ja inglase juhitud ekspeditsioonid, mis ühel aastal samaaegselt aset leidsid. Külastaja sai ise teha omad järeldused, miks ühel mehel retk õnnestus ja teisel mitte. Kõikvõimalikud erinevused nende vahel olid välja toodud, alates varustusest ja riietest lõpetades transpordiviisideni. 

Kui teid huvitavad ajalugu ja seiklused ning nendest lugemine, siis soovitan kindlasti näitusel ära käia ja sel juhul jätke mu kokkuvõte praegu lugemata, et huvitavam oleks!

Veidi teistmoodi oli ekspositsioon selle poolest, et kui tavaliselt saab asjast pelgalt eksponaate uurides aru, siis siin oli lugemist kõvasti rohkem kui vaatamist. Interaktiivsust lisas see, et näitusalale sisenedes sai endale kaardi ühe lõunapooluse retkel osalenud mehe nime ning kirjeldusega ning said jälgida, kuidas konkreetselt sel mehel läks. Mina võtsin norrakate ekspeditsiooni juhi Roald Amundseni. Edasi kulges väljapanek kronoloogilises järjekorras, esmalt sai veidi aimu, millega Amundsen ning inglaste grupi juht Robert Scott oma varasema elu jooksul tegelenud olid. Seejärel liikusime juba nende reiside alguspunkti. 

Scott oli seda reisi juba kaua planeerinud, tema meeskond oli palju suurem, sest kaasas olid ka teadlased, kes lõunamandrit uurima teel olid. Amundsen tahtis tegelikult põhjapoolust vallutada, kuid jäi sellega hiljaks, seega pööras ta pilgu lõuna poole. Meeskonnalegi teatas ta sihtkoha Antarktika alles siis, kui nad juba teel olid. 

Lõunapooluse poole teele said mehed asuda alles järgmisel suvel, sest kui meil teatavasti hakkab märtsis soojemaks minema, siis Antarktikal langevad siis temperatuurid alla -40 või -50. Sellise külmaga saab paljas nahk külmakahjustusi juba paarikümne minutiga. 

Rannikult oli sihtkohta üle 1000 kilomeetri. Amundseni plaan oli lihtne - 4 meest, suusad, kelgud, koerad. Seevastu Scott tahtis 25% läbida nii, et ponid veavad kelke varustusega ning ülejäänud tee jääb see raske töö meestele endale. Samuti pidi tema retke alustama 16 meest, kellest siis osa tagasi pöördub teatud punktides, kuni samuti lõpuks neli järgi jääb. Retke alustasid mõlemad ekspeditsioonid üsna samal ajal. Siiski startis Amundsen 11 päeva varem ning kasvatas päev-päevalt edumaad, kuni jõudis lõpuks sihtkohta 34 päeva enne konkurenti. 

Ka Scott jõudis lõunapooluseni, kuid mitte tagasi baaslaagrisse. Teel muutis ta mitu korda oma plaani ning võttis viimasele teelõigule 4 mehe asemel kaasa 5. See tekitas nappuse varudes ning tagasiteel nõrgenesid mehed iga päevaga. Kelgu ise vedamine oli väga koormav ning toidust saadav energia ei katnud kulutatut. Palju suurem probleem oli aga kütteks mõeldud õliga, mis kanistritest osaliselt ära auranud oli. Viiest jäi neli ja neljast jäi kolm, kes jõudsid päeva teekonna kaugusele suuremast varude punktist, kui hakkas lumetorm, mille lõppu nad ei näinudki. 

Näituselt õppisin, kuidas mitu järjest tehtud viga viisid selle katastroofini, mitte üks või teine viga, vaid nende koosmõjud. Ükskõik, kui palju asju ette plaanida, ikka võib juhtuda midagi ootamatut, millega arvestada ei oska. Kõik see on muidugi tagantjärgi tarkus.

Amundseni ja Scotti retke lõpuga näitus veel läbi ei saanud. Edasi sai lugeda Antarktika uuringutest tänapäeval, näha ühe kaasaegse hüti "õunakese" sisemust ning polaaroludes kantavaid riideid. Veel sai tutvuda interaktiivse kaardi abil rohkem mandri oludega, näha milline erinevus on seda ümbritsevas jääkilbis suvel ning sügisel. Väike nurk oli pühendatud ka looma- ning taimeriigile. 

Viimaseks ekspositsiooni osaks oli eestlaste ning Antarktika teema. Selleks ajaks oli aga ülejäänud näitus meid täiesti välja kurnanud ning kiirustasime juba sööma. Veidi sai siiski loetud Bellingshausenist ning ka Vostoki uurimisjaamas toimunud tulekahjust, mis jättis talve ajal seal viibinud inimesed ilma elektrist. Põlengus oli üks hukkunud, kuid ekstreemsed olud elas ülejäänud meeskond edukalt üle.

Kokkuvõtteks imestan, kuidas inimesed suudavad nii ekstreemsetes tingimustes töötada. Samas tekkis mingi pisike kihk, et tahaks ka selle koha ära näha ja teadlasena mingeid uuringuid läbi viia, mandrijää aluse järve vett analüüsida näiteks nagu Dan Browni põnevikus "Murdepunkt".

Kas keegi mu armsatest blogilugejatest on ka sel näitusel käinud? Kuidas meeldis?