CCLI

17:00

ehk nüüd ma räägin ausat juttu kah


ma langen kuhugi masenduseauku vaikselt
ja keegi ei märka
naeratus on parim mask
kellelgi ei teki küsimusi


Ma ei oska endiselt inimetega suhelda. Ma ei saa aru, miks see minu jaoks nii raske on. Me saime kunagi nii hästi läbi. Neid inimesi, kelle kohta ma eelnevat lauset kasutada saaks on masendavalt palju. Miks me enam neid pikki tunde vesteldes ei veeda? Ma tean, et ma võin väga tüütu olla. Mu mõttemaailm on veidi väärastunud. Kõik need raamatu, mida ma lugenud olen (ja neid on palju) on kohutav koorem. Kõik need seigad, mis seal aset leiavad, äpardused, seiklused, ootamatud tutvused on mu maailmapilti liialt kujundanud. Mul on eeldused, mis eales ei juhtu. Ma kõnnin, istun, laman ja mõtlen välja sündmusi, mis oleks võinud olla ja mis võiks tulla. Kolmveerand minust loodab 24/7, et mu eluratas veereks ka üle mõne sellise konarluse. Ebaperfektsus on huvitav, rutiin mitte. Siiamaani pole midagi väga juhtunud. Peaks midagi ise ette võtma, leidma endale väljakutse, kuid ma olen liialt laisaks muutunud ja arg pealekauba. Õpitud abitus nagu geograafias mitu korda mainiti.
Viimasel ajal ma ei suuda enam absoluutselt tegevust leida. Ma tean, jah ma koguaeg virisenud, kui igav mul on. Nüüd võin öelda, et enne ma ei teadnud selle sõna õiget tähendustki. Mulle arvuti ostmine on üks maailma kohutavamaid ideesid, aga ma ei saa teda lihtsalt kuhugi vedelema ka jätta ju. Istud siin ja mõtled, et peaks midagi tegema. Ma ei ole väga selline, kes üksi õue jooksma läheks või midagi, aga kaaslast leida on nii raske. See tänapäeva tehnikaühiskond on inimesed nii laisaks muutnud.
Teine põhjus, miks ma eelmise aastaga võrreldes palju rohkem tühja passin on kindlasti kooli vahetus. Sauel sai ikka vahetunnis või millalgi õhtuks plaan kokku lepitud, enam seda võimalust pole ja teistel ikka omad ideed ja värgid ja sinu jaoks aega ei jagu.
Masenduseauku ma tegelikult kukkumas pole. Viimase pooleteise aastaga olen ma aina optimistlikumaks muutunud. Raske on mitte naeratada. Eesti on nii hall koht, täis morne nägusid. Mina olen olemuselt värviline. Miks nii pikad näod? Pole mõtet morn olla, eriti nüüd, kui päevad aina pikemaks lähevad. Ma olen nüüd päikest armastama hakanud. Ausalt, veel paar aastat tagasi see kuum gaasipallike seal taevas üldse ei istunud. Ja siis veel need hiiglaslikud lombid. Kõik kiruvad neid. Tõsi, kui sisse astud ja jalg pärast lirtsub, ega ta mõnus pole, aga mis see vesi ikka teeb. Kulunud aga briljantne väljend, ega sa suhkrust pole. Vulisev veenire tänavaservas saab tähendada vaid üht - VARSTI ON LUMI LÄINUD! Uskumatu, kui palju üks lihtne spordiala mu mõttemaailma muutnud on. Väiksena ma nutsin, kui lumi sulas, mulle meeldis talv. Eelmine märts ja nüüd ma ei suuda enam rahulikult olla, millal see mass juba kord läinud on ja saab peale kooli staadionile Ma mäletan veel neid 7-tunniseid mängusessioone seal rohelisel kunstmurul. See oli see algusaeg, kui veel pall korralikult jala juures ei püsinud. Kaks aastat on nüüd möödas. Suurim magnet on tahe teada, kui palju ma lumeperioodi jooksul arenenud olen. Viimase külajalka enne esimest lund magasin ka maha ju, olin haige tol päeval.
Ega ainult jalgpall mind lume sulamist pikisilmi ootama pane, siis saab ju võtta ratta, rulluisud, teha midagi. Praegu ei saa suusatada ega isegi jalutada mitte. Kuhu sa ikka kõmbid, kui siinpoolsed Saue tänavad torustiku vahetamise tõttu mudamülgasteks muutunud on. Saabastest hakkab kahju.


Ma võin kihla vedada, et vähemalt üks inimene, kes silmad üle nende ridade siin üleval lasknud on, ei ole minuga nõus või puhkeb naerma. See, mida ma mõtlen ei paista kunagi välja ja ma ei ole nende väljendamises just kõige osavam. Ma üritasin alguses oma mõttelendu siia blogisse kirjutada, aga see oli nii aega ja vaeva nõudev ülesanne, et see jäi pooleli. Praegu on mul üks neist mõõneperioodidest, kus vahepeal vaid mõnd pilditulva siia oodata võib.
Ma loodan, et ma olen kedagi suutnud inspireerida. Minu soov on, et kõik oleks rõõmsad. Elu on lühike, seda tuleb nautida. Tuleb riske võtta. Hiljem kahetsetakse palju rohkem tegemata jäetud asju, kui tehtud asju. Teiste inimeste arvamus, ei ole niivõrd oluline. Tähtsam on olla sina ise. samas tuleb teistega ikkagi arvestada, igaüks tahab elada. Iga inimene on ilus, pasundamine, et sa kole oled, ei aita sind kuidagi. Enne kui rääkima lähed, kui halvasti kõik on, mõtle veidi, sa oled terve, välimus on korras, sul on ilus elu, sul on raha riiete ja toidupoolise jaoks, sul on kõik kromosoomid olemas ja ühtki pole üle ka. Küsides, kuidas teisel läheb, mõtle seda tõsiselt. Vastates hästi, ei pruugi teine sugugi end tegelikult ka nii tunda. Märka ligimesi, ole nende jaoks olemas, kui neil sind vaja on. Anna mõista, et sind saab usaldada.
Mina ei suuda küll tihti enda poolt antud soovitusi järgida, kuid ka ilus naeratus võib kellegi päeva ilusaks teha.



Nüüd on kätte jõudnud see punkt, kui sa suled arvuti, kutsud oma sõbrad kaasa ja lähed välja kevadet nautima!

Mainiks veel, et kõike, mida ma räägin ei pea ka 100% tõena võtma.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide