Matt Dinniman "Dungeon Crawler Carl" pakub pöörast ja plahvatuslikku algust trussikutes mehepoja ja karismaatilise kiisupreili peadpööritavatele seiklustele tulnukate telemängus. Kui internet aina pasundab, et dungeon-crawler-carl seda ja dungeon-crawler-carl toda, siis ühel hetkel peab alla vanduma ja järgi proovima, mis imerohi selles raamatus peitub. Koduse Carli kamandasin ka kampa.

Lähitulevik, maa-alune ellujäämisrägastik, Maa. Õnnetu (või õnneliku?) juhuse läbi on Carl püksata lumetormis, kui tulnukad otsustavad, et aeg on küps teha Maast nende järgmise telešõu mänguväljak. Hetkega pühitakse kõik siseruumid minema ning teisendatakse maapinna all paiknevateks tunneliteks, turvaruumideks ja võitluskambriteks. Ellujäänutel on kaks valikut: alustada pinnal nullist või katsuda õnne hädaohtlikes mängudes. Alajahtumisohus Carlile sobib neist vaid üks. Niisiis leiabki ta end koos ekskallima kassiga kolle tapmas, varustust kogumas ning oskusi treenimas, et mitme galaktika jagu meeli lahutada.

"Dungeon Crawler Carl" on kaootiline, tempokas ja tiba rõve. Raamatu lugemine tekitab tunde, nagu vaataks üle õla, kuidas keegi teine mängib videomängu. Eesmärk on lihtne - jääda ellu aina keerukamatel tasemetel ehk siis nottida maha vaenlasi ja tuunida oma tegelast aina tugevamaks. Hoogne hingetõmbepausideta madin läheb lahti esimesest leheküljest. Kollile järgneb koll ja lahingule järgneb lahing. Matt Dinniman laseb fantaasial lennata kõrgele ja kaugele, nii et sündmustik on totakas, ootamatusi täis ja nalja saab ka. Juba see, kuidas peategelane püksata ringi jookseb annab päris hea aimduse. 

Teisest küljest keerleb kõik ümber lõputu tapmise jada, nii et kui endal vähegi kujutlusvõimet jagub, siis silme ette tulev pilt ei ole just kuigi meeldiv. Lendavad pead ja igasugu kehamahlad, varvaste vahel lirtsub kord hakkliha, kord limased ussikesed. Absurdne, kui suurt põnevust pakuvad suured tapatalgud - näljamängud, kalmaarimängud, nüüd siis tunnelimängud.

Romaanil on üks häda ka - üüratult palju seletamist, kuidas mängud toimivad. Tegu on ikkagi alustajate tasemega, kus tuleb mängureeglid selgeks saada, enne kui keerulisemate kollidega rinda pista. Kui oled vähegi arvutimänge mänginud ja tead, millistest osadest mängija menüü koosneb, siis tundub iga detaili tutvustamine eriti tüütu. Tahaks arvata, et see häda järgedes enam nii väga ei kummita, aga kes teab - uued tasemed lubavad ju uusi elemente lisada.

Miks see raamat siis lugejate seas laineid lööb? Lihtne - reaalsuse eest Carli maailma põgenemine võimaldab argimured tundideks unustada. Kõige toredam on see, et kohe saab teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda osa kallale asuda ja see ei ole veel kõik.

Aitäh, Kärt, raamatu laenamise eest!

Carley Fortune "Our Perfect Storm" jutustab lapsepõlvesõpradest, kel kulub pikki aastaid, et saada aru, kuidas nad on teineteisele loodud. See on mu lemmikajaviitekirjaniku uusim romaan, mida pool suve kibelesin kätte võtma.

2005-2027, Kesk-Ontario/Tofino. Francesca on abiellumas, kuid päev enne pulmi jätab peig ta napi kirjakesega maha. Naine variseb kokku ja veedab kaks segaduses kuud, kuni parim sõber veab ta Tofinosse, kuhu plaaniti mesinädalaid. Mees on teinud põhjaliku plaani, kuidas tema murtud südant ravida. Nad on parimad sõbrad olnud 22 aastat. Selle aja jooksul on neid tihti paariks peetud, aga nüüd hakkab Frankie tahtma midagi enamat.

"Our Perfect Storm" räägib südamevalu ravimisest ja tõele näkku vaatamisest. Nagu Carley Fortune'i raamatutele kohane - imeline Kanada loodus ja idüllilised hetked, üks peategelastest on kaotanud ema, ammusest ajast allasurutud armastus loidab viimaks ereda leegiga. Nii Frankie kui ka George on lihtsalt kullatükid. Kuigi nende vahel on nii palju möödarääkimisi, siis ei riku draama tagasivaateid maagiaküllasele lapsepõlvele, mida julgen Bullerbyga võrrelda, ega kadestusväärset puhkusenädalat looduse rüpes. Mesinädalasviit, lopsakas ürgmets, parimad kohalikud hõrgutised, surfitunnid ja võimalus kohtuda vaaladega.

Kirjaniku varasemad romaanid ("Igal järgmisel suvel", "Kohtume järve ääres", "One Golden Summer") on keskendunud pelgalt suhete klaarimisele, aga see võtab luubi alla ka loodushoiu, pöörates tähelepanu nii  ohustatud vaaladele kui ka 2023. aastal Kanadas lõõmanud metsadele. Kahjuks huvi tekitamisest teemad kaugemale ei jõua. Ma ei tea endiselt, kuidas oleks olla tulekahjude keskel või mis tunne on vaalaga nime jagada.

Veetsin raamatu seltsis mõnusalt aega ja kujutasin end meelsasti Tofino põnevatest päevaprogrammidest osa võtmas. Ometi ei suutnud see lugu neid eelmisi maasikaid troonilt tõugata. Igatahes ootan huviga, mida Carley Fortune'il veel pakkuda on. Mul on veel üks tema varasematest lugemata ja juba on teada, et järgmisel aastal saab jälle naasta mitmest romaanist tuttavasse Barry's Baysse.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jane Harper "Last One Out" viib surevasse linna keset Austraalia pärapõrgut, kus ema viis aastat tagasi kadunud poega mälestab. Mulle on varasemad Jane Harperi krimkad "Põud", "Looduse jõud" ja "Kadunud mees" väga meeldinud, aga kahjuks pole teda rohkem tõlgitud, nii et pidin inglise keelsega leppima. 

Tänapäev, Carralon Ridge, New South Wales. Sam haihtus oma 21. sünnipäeval, jättes maha vaid oma rendiauto, mis leiti kolme mahajäetud maja juurde viivalt teeotsalt, ja hoonetes kolamist tunnistanud tolmused jalajäljed. Kogu linn otsis noormeest, aga tulutult. Viis aastat hiljem on asulas veel rohkem mahajäetud maju, kuna naabruses paiknev söekaevandus suretab seda tasapisi maad kokku ostes. Sami ema Ro naaseb poja kadumise aastapäevaks ja üritab jälle leida seletust painavale kadumisele.

"Last One Out" jutustab eelkõige inimestest, kes hoiavad kümne küünega kinni oma väikesest hääbuvast linnast. Seal sündinud, kasvanud, paradiisis elanud, laste kasvatamisest unistanud inimesed peavad üks hetk kodust loobuma või leppima kummitusasulas elamisega. Paeluva-painava keskkonna keskmes elab üks pere läbi isiklikku tragöödiat. Pool ei suuda seetõttu lahkuda, pool ei suutnud aga seetõttu jääda.

Algus on aeglane ja ega lugu edaspidigi kuigi palju hoogu kogu. Kadunud noormees hõljub taustal. Lennuka tõe otsimise asemelt leiab vaiksed avastused ja paika asetuvad pusletükid. Kusjuures pihta hakkavad need alles lehelt 174. Enne seda võtab kirjanik aega, et maalida mänguväljakust pilt ja uurida, mis paneb juuri sügavale maasse suruma, keelduma lahkumast hukule määratud paigast. Mulle meeldis, kuidas fookus püsib linnal ja inimestel, mitte kuripahal kaevandusel. Ühel hetkel kõik joondub. Vaiksed hetked, vestlused, külaskäigud saavad nukra tähenduse.

Jane Harper meeldib mulle väga just oskuse pärast sündmuspaiku nii kujutada, et päike kõrvetab ja liiv krigiseb hammaste vahel. Tundsin puudust emakeelsetest kirjeldustest, mis hetkega kohale viisid. Originaalis oli üksjagu võõraid sõnu, aga lõpuks maandusin ikka mahajäetud majade ja koplite vahele, söekaevandus taamal haigutamas. "Last One Out" rahulik kulgemine ja kogukonna-keskkonna suhted köitsid mind, aga sul soovitaksin alustada kirjaniku teistest romaanidest, kus on veidi rohkem põnevaid sündmuseid.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Mark Z. Danielewski "House of Leaves" on keeruline, kõhe ja üdini erakordne raamat, mille sõnade labürindid, mitmes suunas hargnevad lookoridorid ja peidetud koodid panevad tõsiselt proovile ning jäävad kauaks kummitama. Kui otsisin #kikael2026 väljakutse tarbeks erilise vormiga raamatuid, troonis see iga edetabelit ja tundus patt seda mitte lugeda. Mõned päevad enne vestlusõhtut leidsingi ta raamatupoe riiulilt ootamas.

1990-1998, Ash Tree Lane, VA/Hollywood, CA. Johnny saab enda valdusesse posu manalateed läinud naabrile kuulunud pabereid, mis lähemal uurimisel osutuvad avaldamata raamatuks. Ta võtab enda õlule nende õigesse järjekorda seadmise, toimetamise ja täiendamise. Märkmetest joonistub välja lugu kultuslikust dokumentaalfilmist, mille keskmes on Navidsoni perekonna uus maja ja selle anomaaliad. Kahe toa vahele tekib kolmas, mida seal varem ei olnud. Ilmneb, et maja mõõtmed on seest imenatuke suuremad kui väljast. Viimaks ilmub eikusagilt uks, mis viib lõputusse koridoride rägastikku, mida ei tohiks olemas olla. 

Carley Fortune "One Golden Summer" pakub järveäärset suveidülli koos sihi kaotanud fotograafi, tema vanaema ja kollase kiirpaadiga kompu kutiga. Olin kindel, et sellest tuleb mõnus lugemine, kuna kirjaniku "Igal järgmisel suvel" oli üks mu eelmise aasta absoluutsetest lemmikutest ning "Kohtume järve ääres" meeldis samuti väga. Lootsin, et saan ka järgmiseid lugusid eesti keeles nautida, aga tundub, et tuleb ingliskeelsetega leppida.

2025, Barry’s Bay, Kanada. Alice'ile meeldib teistele meele järgi olla. Fotograafina vormib ta end vastavalt klientidele, suhtes kaaslasele. Kui mees ta maha jätab, märkab murtud naine, et piltide püüdmine ei too talle enam sära silma nagu kunagi. Ta otsustab aja maha võtta ning koos puusaoperatsioonist taastuva vanaemaga sõita järve äärde, kus nad aastaid tagasi koos maagilise suve veetsid. Just seal klõpsas Alice teismelise tüdrukuna oma esimesed fotod. Üks neist, kolm noort kollase paadiga üle järve lendamas, on siiani üks naise lemmikutest. Kohe esimesel päeval kohtub ta paadi omanikuga.

Magus nostalgia, uued võimalused, maaliline Kanada väikelinn looduse rüpes. Nautisin iga viimset kui sõna, pealkirjas lubatud kullakarva suve, täis veepritsmeid ja naerukilkeid, mis murepilved kaugele peletavad. Töökohustused ei pressi peale. Päevad mööduvad vanaemaga kvaliteetaega veetes või nimekirjaga asjadest, mis 17-aastasena tegemata jäid. Aastatega kasvatatud enesekindlus ja iseloom lubavad maha tõmmata nii mõndagi, mille jaoks Alice toona liialt uje oli, nagu jalust rabav suvesuhe. Päris roosamannaks lugu ei jää, ikka leidub meelehärmi põhjustavaid ütlemata sõnu, aga draama kahvatub mõnususe ülekülluse kõrval.

Boonusena on siinne nägus ning hoolitsev silmarõõm juba tuttav romaanist "Igal järgmisel suvel" ning selle armsaks saanud peategelastest pole ka pääsu. Vihjamisi käib läbi ka "Kohtume järve ääres" puhkeküla. Väike asi, aga annab kohe juurde, kui kirjanik oma teosed õhkõrnade niitidega kokku põimib.

Veendusin taas, et Carley Fortune kirjutab täpselt minu maitsele raamatuid. Tahtsin kohemaid järgmise haarata, ent elu andis märku, et mõistlik oleks vahet pidada.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Claire North "The Sudden Appearance of Hope" sukeldub pea ees peenete varguste ja kõrilõikajate ja perfektsionismi maailma, kaaslaseks naine, keda hiljem keegi ei suuda meenutada. Raamatu lugemine on mul mõtteis mõlkunud 10 aastat, kirjaniku HeadRead festivalil esinemisest saati. Tema "Harry Augusti esimesed viisteist elu" oli lihtsalt priima.

Tänapäev, Derby-Dubai-Istanbul-Veneetsia-Stornoway ja paljud teised maailmanurgad. Kui Hope oli teismeline, hakkas ta tasahilju inimeste mäludest kaduma. Ühel päeval ei katnud ema talle enam söögilaua taha kohta, seejärel tutvustati teda koolis iga päev kui uut õpilast, kuni viimaks vaatas oma pere tütart kui võhivõõrast. Tüdrukul ei jäänud muud üle kui oma eripäraga elama õppida. Ka aastaid hiljem pole see kuidagi kergete killast, kuid meelest kadumisel on omad võlud. Nimelt teeb see temast tipptasemel kurjategija. Katsu sa varast taga ajada, kui ei mäleta tema nime, nägu ega sedagi, et ta üldse eksisteerib. Kui Hope paneb ühel lansseerimisüritusel pihta järjekordsed juveelid, koperdab ta inimeste otsa, kes ei lase end heidutada ei riigipiiridest ega ununevast kelmist, et hoida perfektsena kõike nende perfektsusele keskenduva telefoniäpiga seonduvat.

"The Sudden Appearance of Hope" meenutas märulifilmi, kus põigatakse ühest suurlinnast teise, seljatades aina uusi katsumusi ja andes endast parima, et vastata Suurtele Küsimustele, mida Claire mängleva kergusega õhku viskab. Kuidas elada, kui sul on vaid olevik ja uued algused? Kes sa oled, kui keegi teine sind kunagi ei defineeri? Mis teeb inimese perfektseks? Mis on vabadus? Seejuures saame aimu pidevalt unustuse hõlma vajumisega kaasnevast elukorraldusest, kuhu kuulub näiteks varajane äratus hotellitoas küsimusega, mida paganat sina siin teed. Hope on leidnud nõksud toimetulekuks, ajanud kokku kena kopika, loonud identiteedid, millega vabalt ühelt maailmanurgast teise reisida ja siis lendab kogu korraldus uppi. 

Koos väga võimukate isikutega, kes Hope'i tegemiste vastu huvi hakkavad tundma, tuleb mängu Perfection, telefoniäpp, mis jagab näpunäiteid, kuidas saada iseenda parimaks versiooniks. Tead ju küll momenti, kui ei oska valida, kuhu sööma minna või mida menüüst võtta või mis soengut juuksurilt paluda või mida hommikul selga visata. Inimesed juba maksavad selle eest, et keegi neile ütleks, mis värvi riideid kanda. Kujuta nüüd äppi, mis lahendab kõik need mured, anna vaid ligipääs pangakontole ja muudele oma andmetele ning juhised saabuvad päeval-ööl. Neid jälgides saad pealegi preemiat. Tund aega jõusaalis: 100 plusspunkti, haarasid kiirtoiduputkast burksi: 100 miinust. Punktidega kaasnevad lisahüved, tasuta nodi, eksklusiivsed kogukonnad. Kogu kompott ühes purgis võis kümme aastat tagasi tunduda veidi utoopiline, aga täna ei paneks silmagi pilkuma. Mis seal salata, tundsin isegi kiusatust, et säärase äpi abil elu lihtsamaks muuta. Ühel hetkel saabub aga Black mirrori stiilis kulminatsioon ning tõdemus, et võib-olla see siiski poleks nii hea mõte.

Romaanis ei ole küll kordagi mainitud, mis aastal tegevus toimub, aga see võib sama hästi olla 2016 kui 2026. Tõdesin, et selle ilmumisest saati ei olegi nii palju muutunud, sest tekstist mainitakse nii Vene-Ukraina konflikti kui ka Palestiina vabastamist. Tavaliselt ma ei pööra lugedes nii väga tähelepanu ilmumisaastale, aga kuna võtsin teose viimaks kätte oma lugemise väljakutse tõttu, et täita punkt "raamat, mis ilmus 2016", siis mõlkus see pidevalt mõttes. Niisamuti ka kahe teise raamatu puhul, mida väljakutsesse lugesin - neist peagi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks väike võrdlus. Naine, kelle maailm unustab - tänasel päeval on ilmselt kõige kuulsam sellele kirjeldusele vastav raamatutegelane Addie LaRue. Raamatute kõrvumise teeb iseäranis põnevaks see, et hoolimata peategelaste kattuvast needusest, on kõik muu kahes romaanis ääretult erinev. Kui "Addie LaRue nähtamatu elu" meenutab rahulikku jalutuskäiku võluvas metsatukas, siis "The Sudden Appearance of Hope" kihutab ameerika mägedel keset lõbustuspargi tulesid-vilesid, mõrtsukad kannul ja kuulid kõrvust mööda vihisemas. Addie kohtab meest, kes teda mäletab, Hope aga meest, keda samuti keegi meeles ei pea. Üks raamat rõhus endast jälje jätmisele, teine olevikus elamisele. Praegune hetk ongi ju kõik, mis meil on, sest minevik on läinud ja tulevik alles ees.

Ainsa miinusena poetaksin mokaotsast, et kohati sai mürglit liiga palju, aga päriselt perfektsed on need asjad, mis ei ole perfektsed. Seega, soovitan ja proovin ise veel mõne Claire Northi raamatu haarata (loodetavasti varem kui 10 aasta pärast).

Mona Awad "Rouge" pistab ühte patta gooti stiilis õudusloo, ema-tütre keerulise suhtepuntra ja kümnesammulised nahahooldusrutiinid. Olin selle kunagi oma listi lisanud, aga kahtlen, kas oleksin raamatuklubita lugemiseni jõudnud.

Tänapäev, California. Mirabelle unistas lapsena alati, et sirgub sama kauniks kui tema ema Noelle, häbenedes isalt päritud tumedat nahatooni ja traatjaid juukseid. Täiskasvanuna lahutavad neid tuhanded kilomeetrid. Ema ootamatu surma järel asub tütar lähemalt uurima tema noorusliku jume saladusi. Naise kodust leitud tulipunased kingakesed viivad justkui iseenesest eksklusiivseid iluprotseduure pakkuvasse luksuslikku häärberisse, mille klient Noelle oli. Mirabelle rüüpab punast mulli, naudib tasuta hoolitsusi ja kaotab tükkhaaval iseennast.

"Rouge" on veider raamat nii sisu kui ka muljete poolest, tuues silme ette punase hämu ning palavikulised stseenid. Sellest leiab palju kinnisideid, nartsissismi, kadedust, nooruse sära, kortse ja kogemusi. Ükski teine romaan ei veeda nii kaua aega peegli ees, kusjuures kunagi ei tea, millal sealt näiteks Tom Cruise võib vastu vaadata.

Peategelase ustavaks kaaslaseks igal hommikul-õhtul on pikk nimekiri üle mõistuse käivate nimedega udupihustitest/seerumitest/koorijatest, aga ilmselge sõnum läks minust mööda ja küllus tekitas vastupidiselt soovi oma näohooldusesse samme lisada. Nahale keskendumine võib tunduda pinnapealne, kuid iluideaalid, nahamudijad-skinfluencerid ja nende pihta saadetud kriitikanooled moodustavad kõigest esimese kihi, mille all kumab küsimus, kas annaksid koos kortsudega ära kogemused, ning veel sügavamal peitub tõdemus, et peegelpildi küljes rippumine ei ole kaasasündinud omadus. Löövat mõttearendust leidub ka ilusfäärist väljaspool, iseäranis jäi kajama, kui haavatav on üksik inimene. Kogu sündmustik tuleneb ju suuresti pelgalt sellest, et Mirabelle on omapead, leinas, emata ja kodust kaugel. Taas tuletatakse  meelde, et küsimusi tuleb esitada, kuniks see võimalus olemas on.

Kõigi nende mõteteni, romaani nutika teemakäsitluse tabamiseni, jõudsin alles viimastel lehekülgedel või tagantjärgi raamatule mõteldes. Lugemise ajal valitsesid segadus, palavikulisest õhkkonnast tulenev ärevus ja korduvustest tingitud igavus. Lisaks pole peategelane üldse sümpaatne, nii et lõppu jõudmiseks tuli tublisti takka sundida. Ebameeldivustest hoolimata imetlesin tabavalt loodud õhustikku ja pildikeelt, mille Mona Awad on taandanud kolmele toonile - punane, must ja valge. Eriti unustamatud on stseenid hõljuvatest millimallikatest, lendavast punasest, põgeneva peegelpildi tagaajamisest ja õdedest mannekeenidest. Nauditavaks muutus "Rouge" siis, kui mängu tulid kavalad (ja kurjakuulutavad) sõnamängud. Üks, mis kindel - see on üks neist raamatutest, mis nii pea meelest ei lähe. Kirjaniku kultusromaani "Bunny" tahan ka ära lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Alustame heast - "The Reappearance on Rachel Price" tabab suurepäraselt paranoilise teismelise olekut. Peategelane Bel on terve elu tundnud end mahajäetuna, nii et ta kahtleb uuesti välja ilmunud ema igas sõnas, on sügavalt veendunud, et naine ei räägi oma kadumise kohta tõtt, ja on valmis minema läbi tulest ja veest, et seda tõestada. Ta on ebameeldiv ja tüütu, aga samas usutav. Lisaks oli meil ühine eesmärk - jõuda tõeni.

Sellega kiidusõnad lõpevad. Raamatus ei olnud ühtegi tegelast, kes oleks mulle meeldinud, sest nende tegudel ei olnud muud ajendit, kui lugeja šokeerimine. Teiseks on süžee absurdselt ebareaalne. Seal oli lihtsalt nii palju ebaloogilisi või juba füüsiliselt võimatuid detaile, alustades sellest, et Rachel ilmub välja kandes täpselt samu riideid nagu kadudes. Kas keegi tõesti uskus hetkekski, et ta veetis kõik 16 aastat samades hilpudes? Ma võin lugeda ebameeldivate tegelatega raamatut, nii et see mulle meeldib, või pigistada ebaloogiliste pisiasjade kohal silma kinni, aga mitte selle raamatu puhul ja kohe kindlasti mitte sellise lõpplahendusega. Carteri käitumist ei vabanda absoluutselt mitte millegagi välja. Seda ei ole võimalik põhjendada. Punkt. 

Brandon Sanderson "Warbreaker" jutustab kahest õest, kes püüavad sõda ära hoida ning oma kuningriiki päästa, ja lisaks ühest jumalast, kes otsib oma jumalikkuse mõtet. Jätkan vaikselt Sandersoni fantaasiaromaanide läbi töötamist. See on üks neist, mida saab edukalt eraldiseisvana lugeda, aga samas täiendab ta ka Cosmere'i universumit.

Idris/Hallandren. Kui Idrise kuningas ei saada oma tütart naaberriigi jumal-kuningale naiseks, puhkeb pea kindlalt sõda. Vivenna on kasvanud vaimus, et hakkab seda tähtsat rolli täitma, kuid isa otsustab loovutada hoopis noorima tütre, kes on sirgunud vabalt, ilma suurte ootuste-lootusteta. Kui Siri Hallandreni sõidab, tekib vanemal õel identiteedikriis, kuna tema suur eesmärk on kadunud. Niisiis otsustab ta õeraasu päästa. Hallist ja harilikust kuningriigist tulnuna peavad mõlemad kibekiirelt kohanema kireva võõra kultuuriga. Hallandren pakatab nii võlukunstist kui ka saladustest.

"Warbreaker" tegeleb kolmele küsimusele vastamisega. Kuidas kohaneb Hallandreni kultuuriga Siri, kes sellest midagi ei tea? Kuidas kohaneb Vivenna, kes on aastaid valmistunud? Mida üldse Hallandreni kultuur ja selle jumalad endast kujutavad? Maailm saab pulkadeks lahti võetud, sest iga tegelane näitab seda erineva nurga alt. Haritud ja kombekas õde paisatakse slummi seikluste keskele, samas kui isepäine pesamuna peab laveerima õukonnapoliitikas. Mõlemad õpivad seejuures ennast paremini tundma ja tõdevad, et ükskõik, kuidas valmistuda, ikka on neid, kes su üle kavaldavad. Hallandreni valitsevad jumalad on inimesed, kes peale kangelaslikku surma on saanud teise võimaluse elada minevikust midagi mäletamata. Nad elavad külluses, täidavad ettenähtud päevakava, kujundavad poliitikat. Lightsong on ebatavaline jumal, kes ei oska jumalikkusest mõnu tunda, kuni pole jõudnud selle tuumani.

Loo võlu ja valu seisnevad mõlemad kõike katvas saladuselooris. Mõned peidetud motiivid küll ilmnevad varem, aga järk-järguliste paljastuste asemel ootab ees suurejooneline lõppvaatus. Paraku muutis see ülejäänud teose pikaks venimiseks, mida lugesin kaks nädalat. Kui vahepeal lugu veidi särtsu sisse sai, siis vaibus elevus järgmise peatüki alguses. Fookus libises pidevalt õdede avastustelt ja arengult tagasi maailma tutvustamisele. Iseenesest on Sandersoni järjekordne üllitis väga kihvt paik, kus võlukunst vajab värve ning hingust, mida sündides on igaühel üks, kuid nende juurde kogumisega saab erinevaid võimeid alates teravamast värvitajust kuni elutute objektide ellu äratamiseni. Tavaliselt mul ei ole midagi selle vastu, kui fantaasiamaailma pikalt-laialt tutvustatakse, aga selles raamatus hakkas igav, kui ikka ja jälle tegevuse asemel tegeleti seletamisega, kuidas võlukunsti peened detailid töötavad.

Kõige rohkem huvitas mind tegelane, kellele anti kõige vähem sõna ehk vana tuttav "The Stormlight Archives'ist", kelle tausta oli põnev tundma õppida. Kahjuks oli see suurema loo sisse laiali tilgutatud ja ei hoidnud huvi üleval. Samas kui Sanderson pöörduks tagasi sellesse maailma, siis loeksin ikka meeldeldi, kuna tüütu maailmaga tutvumine on seljatatud. Pealegi pean veel kord toonitama, et romaani lõpp oli vaimustav ning vaevalist teekonda väärt.

Brandon Sanderson "Wind and Truth" on eepilise fantaasiasarja 5. raamat, mis tegeleb tõe otsimise ja paljastamisega. Sukeldusin Roshari planeedile pikemalt eelmisel aastal, kusjuures eelmise osa lõpetasin täpselt aasta aega tagasi. Kui tahad pikemalt lugeda, siis eelmised blogipostitused on siin: "The Way of Kings" ja "Words of Radiance" ning "Oathbringer", "Rhytm of War" ja lühiromaanid "Edgedancer" ja "Dawnshard".

Superkontinent Roshar. Planeedi saatus otsustatakse kümne päeva pärast. Vaenlasel on tuhandeid aastaid kogemust, kuid ka samapalju sõjahaavu. Verinoored rüütliordud kahvatuvad oma kunagise hiilguse ja võimete kõrval, kuid paremat inimkonnal oma kaitseks pole võtta. Üle maailma punutakse peeneid plaane, peetakse karme lahinguid ja kavandatakse kavalaid manöövreid. Taplusest olulisemadki on kahe mehe teraapiasessioonid Shinovaris, maal kus tormituuled vaibuvad ja taimed ei poe peitu.

Kuidas kirjutada sarja viiendast osast nii, et sa midagi eelmiste kohta ei reeda, aga muljeid oleks ikka huvitav lugeda? No proovime, sest "The Stormlight Archive" väärib seda. Sari pakub lõputut avastusretke, kus ootamatud on nii teekond kui ka sihtpunkt.

Igas raamatus on olnud mitmeid karp-kukub-lahti paljastusi ning "Wind and Truth" sisaldab neid eriti rohkelt, sest aeg on tõega silmitsi seista. Läbiva teemana tõuseb esile minevikuga rahu tegemine. Mõni tegelane vaatab tagasi jubedustele, mida ta ise nooremana korda saatis, teist painavad temaga tehtud õudused. Sandersonile omaselt jagub kõrgete panustega sõjamanöövrite vahele rahulikke hingetõmbepause. Kusjuures mulle jäid iseäranis silma lembehetked, mida eelmistest raamatutest nii palju ei mäleta.

Vastupidiselt eelmisele osale, mille sündmustik koondus ühte kohta, oleme nüüd laiali paisatud erinevatele lahingutandritele üle maailma ja selle mitme reaalsuse. Seejuures mahutab 1300 lehekülge vaid 10 ööpäeva jagu sündmuseid, tõsi ohtrate pilguheitudega minevikku. Selle ajaga jõuab juhtuda peadpööritavalt palju!

Romaani(de)s jälgime üle 10 tegelase käekäiku, kusjuures igaüks käib oma teekonda ja areng läbi raamatute on olnud meeletu. Tugevus on siinkohal ühtlasi nõrkuseks, sest vaatenurkade rohkus venitab tegevuse välja. Fookus liigub pidevalt ühelt teisele, kuid ometi leidus neidki, kelle toimetused jäid hämarusse. Jah, ma mõtlen sellega sind, Vyre!

Hulganisti küsimusi, mis eelmise nelja lugemise käigus on kogunenud, saavad kauaoodatud vastused, mis omakorda paljastavad kui vähe me tegelikult teame. Kohati tehti asju isegi liiga puust ette ja punaseks, aga vastukaaluks oli hetki, kus oleks kasuks tulnud kõigi ülejäänute kirjaniku universumi ehk Cosmere'i raamatute lugemine. Ma ei suuda uskuda, et järgmist raamatut tuleb nüüd kaua-kaua oodata.

Kokkuvõttes tekkis soov uute teadmiste valguses uuesti otsast peale hakata ehk tuleb ilmselt riiulis ka eelnevatele sarja osadele ruumi teha. Kui oled mahuka ja fantaasiaküllase raamatusarja otsingul, siis see rännak on läbi, võta "The Stormlight Archive" jalamaid ette!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Rebecca Ross "Divine Rivals" & "Ruthless Vows" on kaheosaline fantaasiasari, mis räägib kahest noorest ajakirjanikust, kes on nii rivaalid kui ka kirjasõbrad, ja sõjast jumalate vahel. Lugema meelitas taas see, kui populaarne on duoloogia internetis. Instagram kubises positiivsest arvamusest.

Oath/Avalon Bluff, Cambria. Iris Winnow kirjutab teravaid artikleid, pürgides kolumnisti koha poole. Tema teel seisab ees vaid Roman Kitt, kes sama positsioon taga ajab ja pealegi ärritavalt nägus on. Neiul on võistlusele üha raskem keskenduda, sest teda painab mure sõtta läinud venna ning pudelisse uppuva ema pärast. Koorma kergendamiseks hakkab Iris tundeid paberile tippima ning lapsepõlve meenutades kasutab ta riidekappi postkastina. Ootamatult saabub vastus. Kirjavahetus pakub raskel ajal tuge, kuigi Irisel pole aimugi, kellega ta mõtteid vahetab. Roman teab, et läkitused tulevad rivaalilt, aga lükkab saladuse paljastamist aina edasi, ka siis kui neiu sõidab ära rindele.

"Divine Rivals" puudutab nii sõda kui leina, ent jätab lugedes ometi helge tunde. Süüdistan selles noori peategelasi, kes äratavad imetlust nii südikuse kui teineteisele toeks olemisega. Üks asi on sõprade aitamine, sootuks teine on appi tormata inimesele, kellest sul kõrge arvamus puudub. Maagiat sellesse fantaasiamaailma just ülearu ei jagu. Põhiliselt leiab seda pisiasjadest nagu Irise ja Romani maagilise ühendusega kirjutusmasinad. Loo võlu peitub hoopis tärkavates tunnetes ja eksiarvamuste purustamises. Kusjuures noormees on neiu teadmata juba varakult ülepeakaela armunud. Eriti pani heldima muidugi avameelne kirjavahetus. Lisaks valavad romaani armastust kõrvaltegelased - vahva Attie, kellega koos Iris rindele raporteerima sõidab ning südamlik Marisol, kes nad oma katuse alla võtab. 

Taustal olev sõda näib teisejärguline ja jääb alguses abstraktseks. Kauged uudised pealinna ei kõiguta ja olenemata Irise isiklikust mõõtmest pole selge, mida see endast kujutab, kui vägesid juhivad jumalad. Kui noored reporterid rindejoonel kaevikuid väisavad, ei kohta suurejoonelisi lahinguid, vaid olukord on rohkem läänerindel muutuseta. Tõsi, fantaasiamaailm lisab pomme pillavad koletised. Miks üldse mingid jumalad omavaheliste arvete klaarimiseks inimesi värbavad, selgub killukeste kaupa ning enamik küsimusi jääb järgmise raamatu vastata.

Kuni ehmatava lõpuni liigub "Divine Rivals" mööda küllaltki sirgjoonelist rada, teejuhiks noor armastus. "Ruthless Vows" toob esiplaanile sõja. Kui loed selle sisukirjeldust, võid aimata, kuhu esimese lõpp tüürib. Ühesõnaga selle postituse edasi lugemine on omal vastutusel!

Oath/sõjarinne/Dacre valdused, Cambria. Kaks nädalat tagasi kiskus sõda Irise ja Romani lahku. Neiu on pealinnas, noormees rindel kadunud, kuni selgub et ta seisab nüüd vaenlase leeris ja raporteerib taas oma vanale ajalehele. Ühised mälestused on Romani peast pühitud, kuid tal on alles üks vanadest kirjutusmasinatest, nii et Irisel õnnestub talle kirjutada. Roman ei tea, kes talle läkitusi saadab, kuid need aitavad meenutada killukesi minevikust. Tema valitseja Dacre väed marsivad pealinna suunas ning ootamas on jumalate viimane kokkupõrge.

Kui esimeses raamatus anti rahulikult aega teineteise tundma õppimiseks, siis "Ruthless Vows" tõstab tempot ja loobib mõnuga kangelastele kaikaid kodaratesse. Nii Irist kui ka Romani ootab ees keeruline teekond. Olin eriti põnevil nende taaskohtumise pärast vaenlastena, kuid Rebecca Ross eelistas pettumustvalmistavalt minna konflikti loomise asemel kõikvõitva armastuse teed. Sellegipoolest jagus raamatusse pingeid, kui lahingud ähvardavad jõuda koduukse alla ning vaenlased vajavad peatamist. Lisaks seletab teos lahti jumalate poliitika ja sõja olemuse. 

Saan hästi aru, miks eelmine raamat lugejaid rohkem paelub, sest kaks osa keskenduvad erinevatele asjadele. Ka mind võlus noorte õrn armastus rohkem kui sõjakeeris.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatute eest!

New York on linnana küpseks saamas, sünnitanud hulga avatare ning võitnud esimese raundi kaugelt tulnud vaenlasega, kes end selles maailmas Valge Naisena näitab. Enamik metropoli kehastustest ühines ähvardavate jõudude tagasi löömiseks ning nad sunniti taanduma, aga mitte kuigi kaugele. Vastase kants R'lyeh paistab üle lahe, heidutades igapäevaselt oma kohaloluga. Lisaks sigineb Valgele Naisele ootamatuid liitlasi New Yorki olemuse õõnestamisel, kui valged mehed uue linnapea valimise eel oma uhkust ja üleolekut näidata soovivad. Maailma päästmiseks ei pruugi piisata kogu linna ühinemisest, vaid tuleb veenda iidsemate asulate avatare, et oht on päris.

Mul oli raske selle raamatu kohta midagi öelda, kui ma ta lõpetasin ja nüüd mitu kuud hiljem ei ole see ülesanne sugugi lihtsamaks läinud. Jemisin viib võrratult veidrasse alternatiivmaailma, kus paksu ulmekihi all peitub suurlinnade olemus ja mured, millest meil siin kodumaises konnatiigis halli aimugi pole. Esimene osa "The City We Became" vaimustas sellega, kui intiimselt tutvustati New Yorki ja selle jagude iseärasusi, andes igaühele näo, õieti kogu keha - avatari. Manhattaniks sai Manny, noor sisserännanud rahahai. Bronxi kehastas Bronca, seitsmekümnendates kunstikeskuse direktor. Brooklyn ongi Brooklyn, endine räppar, praegu aga jurist. Queensiga ühtis Padmini, matemaatikalembeline magistrant, kes immigreerus linna ainult õppima ja seda sugugi ei salli. Staten Island ei saa olla keegi muu kui Aislyn, valge naine, kes ülejäänud linna pelgab. Kogu linna sümboliseerib Neek, kodutu tänavakunstik. 

"The World We Make" tõstab üleloomulike jõudude varjust esile taas inimesed, kel teispoolsusega rähklemisega paralleelselt käsil isiklikud võitlused - kes kandideerib linnapeaks, keda ähvardab riigist välja saatmine. Linna antud võimed kipuvad alt vedama. Vaenlane ei maga, töötades usinalt selle nimel, et suurest säravast õunast saaks ussiauke tulvil viss. Kui New York poleks enam ameerika unistus, mille poole miljonid õhkavad, oleks teda palju lihtsalt teelt koristada. Viimaks selgub ka põhjus, miks NYC üldse Valgele Naisele ning tema hõimlastele pinnuks silmas on. Kusjuures linna olemuse määrimiseks pole üldse teise dimensiooni esindajaid vaja, inimesetel on enda anti-newyork: vanade väärikate hoonete asemele näotute uusarenduste kerkimine, oranžinäoline poliitika, valge inimese heaolu eest seisvad uhked mehed, rassism päise päeva all.

Algul plaanis Jemisin kirjutada kolm raamatut, kuid toob järelsõnas välja, miks ta nüüd piirdub kahe osaga. Nimelt muutus päris maailm liiga hirmsaks. Ühest küljest mõistan, aga üüratult kahju on ka, et see seiklus juba läbi sai. Oleksin hea meelega edaspidigi New Yorki ja muude suurlinnade olemust avastanud ning probleeme lahanud. Siin raamatus tutvume nii mõnegi teisega ja need kohtumised olid kindlasti mu lemmikosa teosest. Jälgin põnevusega, mis kirjaniku sulest veel ilmub ning õnneks ootab mind endiselt "Lõhenenud maa triloogia" (I - "Viies aastaaeg", II - "Obeliskivärav") viimane osa. Loodetavasti ei ole eesti keelelt inglise keelele üleminek liiga järsk.

Kas ma soovitan? Kindlasti, kui tahad midagi sootuks teistsugust, ulmet, kriitikat ja poliitikat, lahinguid inimkonna nimel, siis Jemisin on sinu kirjanik. Veel võid proovida, kui sulle sümpatiseerib New York, iseäranis tuleb kasuks, kui oled seal ise käinud. Lihtsat lugemist oodata ei tasu, pigem lähevad ajud krussi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!