Olavi Antons "Minu Saaremaa. Kompassiga sisepagulane" kätkeb posu eri aegadest pärit memuaare, mis muhedalt ühe rookatuse alla kokku köidetud. Kui koju on kogunenud pea terve riiulitäis lugemata minu-sarja, siis tuleb kuskilt pihta hakata. Üki-kaki-kommi asemel alustasin ühest, mida Mae esile tõstis. Pealegi oli parajalt Saaremaa-reis ees ootamas.

Nõuka-ajast tänapäeva, Saaremaa. Olavi on kord noor ja kiilakas tööline, kes Kuressaare lossi remondib ja kirikus lae all kõlgub, kord reisisaatja jahituristidele, kord suure eestlaste kokkutuleku korraldaja. Kui ühel hetkel kisub kangesti Tenerifele, siis järgmisel võib hing ihata oma isiklikku lapikest Eestimaal. Täitub ammune unistus rehielamust Saaremaal ning Olavist saab kahel saarel suvitaja, seltsiks kassid ja Kiisud. Lõpuks ilmub talvituja ka välja.

On mehi, kes oskavad end sündmuste keskmesse sättida. On mehi, kes oskavad hästi kirjutada. Selles raamatus on nad ühes isikus kokku saanud. Pole vahet, kas Olavi kirjeldab puude vilus peldiku ehitamist või võltspassiga piiriületust, ikka loed, itsitad ja naudid. Tema Saaremaa uhkustab õige mitme palgega, vastavalt ajale-olule. Neist kõige tuttavamaks saab rehielamu otsimise-vuntsimise trall. Kaugel nõukaajal toimunust jäi kindlasti midagi ridade vahele peitu (WhitePower??), aga seda uskumatumana mõjuvad kõiksugu juhtumised. Edetabeli tippu paneksin siiski väide, kuidas uustulnukavaenulikkus on müüt. No ei ole nii, kui olen otsesest allikast vastupidist kuulnud. 

Kõige meeldejäävam oli seik jahihulludest vanapaariga. Mõni sõna ja juba kerkis ajusoppidest esile kevadine lugemuselamus, Schoetersi "Trofee", mis toona oma eksootilisuses kaugeks jäi. Kujutluspilt, kuidas Saaremaa kubiseks turistihordidest, kes kena kopika eest ilveseid-hunte-karusid notiks ja siis saagiga poseerides sotsiaalmeedia üle ujutaks, tarretas aga vere soontes. Kui enamiku lugudega kaasnes muie suul, siis lõpu eel tõi raamat pisarad silma. Mõtlen siiani Kiisule ja Felixile. 

Kes otsib reisijuhti, peab ilmselt pettuma, aga kellele meeldivad lõbusad lood elust enesest, mida kõiki seob Saaremaa, leiab eest uue lemmiku! 

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Matt Dinniman "Dungeon Crawler Carl" pakub pöörast ja plahvatuslikku algust trussikutes mehepoja ja karismaatilise kiisupreili peadpööritavatele seiklustele tulnukate telemängus. Kui internet aina pasundab, et dungeon-crawler-carl seda ja dungeon-crawler-carl toda, siis ühel hetkel peab alla vanduma ja järgi proovima, mis imerohi selles raamatus peitub. Koduse Carli kamandasin ka kampa.

Lähitulevik, maa-alune ellujäämisrägastik, Maa. Õnnetu (või õnneliku?) juhuse läbi on Carl püksata lumetormis, kui tulnukad otsustavad, et aeg on küps teha Maast nende järgmise telešõu mänguväljak. Hetkega pühitakse kõik siseruumid minema ning teisendatakse maapinna all paiknevateks tunneliteks, turvaruumideks ja võitluskambriteks. Ellujäänutel on kaks valikut: alustada pinnal nullist või katsuda õnne hädaohtlikes mängudes. Alajahtumisohus Carlile sobib neist vaid üks. Niisiis leiabki ta end koos ekskallima kassiga kolle tapmas, varustust kogumas ning oskusi treenimas, et mitme galaktika jagu meeli lahutada.

"Dungeon Crawler Carl" on kaootiline, tempokas ja tiba rõve. Raamatu lugemine tekitab tunde, nagu vaataks üle õla, kuidas keegi teine mängib videomängu. Eesmärk on lihtne - jääda ellu aina keerukamatel tasemetel ehk siis nottida maha vaenlasi ja tuunida oma tegelast aina tugevamaks. Hoogne hingetõmbepausideta madin läheb lahti esimesest leheküljest. Kollile järgneb koll ja lahingule järgneb lahing. Matt Dinniman laseb fantaasial lennata kõrgele ja kaugele, nii et sündmustik on totakas, ootamatusi täis ja nalja saab ka. Juba see, kuidas peategelane püksata ringi jookseb annab päris hea aimduse. 

Teisest küljest keerleb kõik ümber lõputu tapmise jada, nii et kui endal vähegi kujutlusvõimet jagub, siis silme ette tulev pilt ei ole just kuigi meeldiv. Lendavad pead ja igasugu kehamahlad, varvaste vahel lirtsub kord hakkliha, kord limased ussikesed. Absurdne, kui suurt põnevust pakuvad suured tapatalgud - näljamängud, kalmaarimängud, nüüd siis tunnelimängud.

Romaanil on üks häda ka - üüratult palju seletamist, kuidas mängud toimivad. Tegu on ikkagi alustajate tasemega, kus tuleb mängureeglid selgeks saada, enne kui keerulisemate kollidega rinda pista. Kui oled vähegi arvutimänge mänginud ja tead, millistest osadest mängija menüü koosneb, siis tundub iga detaili tutvustamine eriti tüütu. Tahaks arvata, et see häda järgedes enam nii väga ei kummita, aga kes teab - uued tasemed lubavad ju uusi elemente lisada.

Miks see raamat siis lugejate seas laineid lööb? Lihtne - reaalsuse eest Carli maailma põgenemine võimaldab argimured tundideks unustada. Kõige toredam on see, et kohe saab teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda osa kallale asuda ja see ei ole veel kõik.

Aitäh, Kärt, raamatu laenamise eest!

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" jutustab koduse olukorraga kimpus koolipoisist, kes omadega rappa põgeneb ja sealt lohutust leiab. Raamatu põhjal on nüüd valminud linateos "Morten". Sain kinokutse ja ühes sellega raamatu, millest pool lugesin enne ja pool pärast filmi vaatamist.

Tänapäev, Eesti. Morteni mõnus lapsepõlv sai läbi, kui vanaisa-vanaema surid, onu sisse kolis ning ema põhjanaabrite juurde koristajaks läks. Poiss ei räägi kellelegi oma muredest, võttes vaikides vastu kõik hoobid. Lohutust pakuvad pikad jalutuskäigud kodulähedases rabas, fotoaparaat kaelas kõlkumas. Just seal kohtab nooruk salapärast Emiliet, kellele ta julgeb viimaks kõik hingelt ära rääkida.

Olen harjunud tempokate noorteromaanidega (mitte et ma neid viimasel ajal hulganisti loeks), kus pannakse kõvasti pidu ja tehakse igasugu muid lollusi, nii et juba sellega teenis "Morten, Emilie ja kadunud maailmad" kõvasti plusspunkte, et kõiksugu tilulilu välja jättis. Peategelase sünge olukord ja nukrad mõtisklused läksid palju rohkem hinge. Mulle meeldis väga, kuidas raamat innustas märkama, innustas aitama, innustas lihtsalt olema see keegi, keda saab usaldada, see keegi, kellele saab rääkida. Morten on ehe näide, kui raske on teada, mis teise inimese elus, tema sees toimub. Sünkmustades toonides koduse terrori vastukaaluks sobis imeliselt suur ja salapärane raba ning seda ümbritsevad legendid. Loodus kuulab alati.

PS! Sel trükil on äge kujundus ja pildikeel, aga miks seda filmireklaamiga lillat lärakat vaja on...

Raamat ja film "Morten" erinesid päris palju, nii et raske on öelda, kumb rohkem meeldis. Kui raamatus on peategelase suurimaks hädaks koduvägivald, siis film vaatleb laiemalt, kui raske on olla noor. Kodune rist ja viletsus näis tunduvalt leebem, ent see-eest lisandusid probleemid koolikaaslastega. Lisaks mõjus romaan üsna ajatuna, ent film on kindlalt tänases päevas, kindla kõnepruugi ja rõivamoega (ma tundsin end nii vanana). Mõlemad tabavad aga suurepäraselt Eesti looduse ilu, kui üha ikka ja jälle omadega rappa jõuame.

Aitäh, ACME Film, raamatu ja kinokutse eest!

Carley Fortune "Our Perfect Storm" jutustab lapsepõlvesõpradest, kel kulub pikki aastaid, et saada aru, kuidas nad on teineteisele loodud. See on mu lemmikajaviitekirjaniku uusim romaan, mida pool suve kibelesin kätte võtma.

2005-2027, Kesk-Ontario/Tofino. Francesca on abiellumas, kuid päev enne pulmi jätab peig ta napi kirjakesega maha. Naine variseb kokku ja veedab kaks segaduses kuud, kuni parim sõber veab ta Tofinosse, kuhu plaaniti mesinädalaid. Mees on teinud põhjaliku plaani, kuidas tema murtud südant ravida. Nad on parimad sõbrad olnud 22 aastat. Selle aja jooksul on neid tihti paariks peetud, aga nüüd hakkab Frankie tahtma midagi enamat.

"Our Perfect Storm" räägib südamevalu ravimisest ja tõele näkku vaatamisest. Nagu Carley Fortune'i raamatutele kohane - imeline Kanada loodus ja idüllilised hetked, üks peategelastest on kaotanud ema, ammusest ajast allasurutud armastus loidab viimaks ereda leegiga. Nii Frankie kui ka George on lihtsalt kullatükid. Kuigi nende vahel on nii palju möödarääkimisi, siis ei riku draama tagasivaateid maagiaküllasele lapsepõlvele, mida julgen Bullerbyga võrrelda, ega kadestusväärset puhkusenädalat looduse rüpes. Mesinädalasviit, lopsakas ürgmets, parimad kohalikud hõrgutised, surfitunnid ja võimalus kohtuda vaaladega.

Kirjaniku varasemad romaanid ("Igal järgmisel suvel", "Kohtume järve ääres", "One Golden Summer") on keskendunud pelgalt suhete klaarimisele, aga see võtab luubi alla ka loodushoiu, pöörates tähelepanu nii  ohustatud vaaladele kui ka 2023. aastal Kanadas lõõmanud metsadele. Kahjuks huvi tekitamisest teemad kaugemale ei jõua. Ma ei tea endiselt, kuidas oleks olla tulekahjude keskel või mis tunne on vaalaga nime jagada.

Veetsin raamatu seltsis mõnusalt aega ja kujutasin end meelsasti Tofino põnevatest päevaprogrammidest osa võtmas. Ometi ei suutnud see lugu neid eelmisi maasikaid troonilt tõugata. Igatahes ootan huviga, mida Carley Fortune'il veel pakkuda on. Mul on veel üks tema varasematest lugemata ja juba on teada, et järgmisel aastal saab jälle naasta mitmest romaanist tuttavasse Barry's Baysse.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jane Harper "Last One Out" viib surevasse linna keset Austraalia pärapõrgut, kus ema viis aastat tagasi kadunud poega mälestab. Mulle on varasemad Jane Harperi krimkad "Põud", "Looduse jõud" ja "Kadunud mees" väga meeldinud, aga kahjuks pole teda rohkem tõlgitud, nii et pidin inglise keelsega leppima. 

Tänapäev, Carralon Ridge, New South Wales. Sam haihtus oma 21. sünnipäeval, jättes maha vaid oma rendiauto, mis leiti kolme mahajäetud maja juurde viivalt teeotsalt, ja hoonetes kolamist tunnistanud tolmused jalajäljed. Kogu linn otsis noormeest, aga tulutult. Viis aastat hiljem on asulas veel rohkem mahajäetud maju, kuna naabruses paiknev söekaevandus suretab seda tasapisi maad kokku ostes. Sami ema Ro naaseb poja kadumise aastapäevaks ja üritab jälle leida seletust painavale kadumisele.

"Last One Out" jutustab eelkõige inimestest, kes hoiavad kümne küünega kinni oma väikesest hääbuvast linnast. Seal sündinud, kasvanud, paradiisis elanud, laste kasvatamisest unistanud inimesed peavad üks hetk kodust loobuma või leppima kummitusasulas elamisega. Paeluva-painava keskkonna keskmes elab üks pere läbi isiklikku tragöödiat. Pool ei suuda seetõttu lahkuda, pool ei suutnud aga seetõttu jääda.

Algus on aeglane ja ega lugu edaspidigi kuigi palju hoogu kogu. Kadunud noormees hõljub taustal. Lennuka tõe otsimise asemelt leiab vaiksed avastused ja paika asetuvad pusletükid. Kusjuures pihta hakkavad need alles lehelt 174. Enne seda võtab kirjanik aega, et maalida mänguväljakust pilt ja uurida, mis paneb juuri sügavale maasse suruma, keelduma lahkumast hukule määratud paigast. Mulle meeldis, kuidas fookus püsib linnal ja inimestel, mitte kuripahal kaevandusel. Ühel hetkel kõik joondub. Vaiksed hetked, vestlused, külaskäigud saavad nukra tähenduse.

Jane Harper meeldib mulle väga just oskuse pärast sündmuspaiku nii kujutada, et päike kõrvetab ja liiv krigiseb hammaste vahel. Tundsin puudust emakeelsetest kirjeldustest, mis hetkega kohale viisid. Originaalis oli üksjagu võõraid sõnu, aga lõpuks maandusin ikka mahajäetud majade ja koplite vahele, söekaevandus taamal haigutamas. "Last One Out" rahulik kulgemine ja kogukonna-keskkonna suhted köitsid mind, aga sul soovitaksin alustada kirjaniku teistest romaanidest, kus on veidi rohkem põnevaid sündmuseid.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Richard Powers "Hämming" on raamatukujuline äratuskell tundlikust poisist, tema astrobioloogist isast ja meie ohustatud planeedist. Lükkasin selle romaani kui 5-tärni kandidaadi lugemist pikalt edasi, et see siis raamatuklubieelsel ööl ühekorraga alla kugistada.

Alternatiivreaalsus või lähitulevik, Smoky Mountains/Madison, Wisconsin. Theo rabab üksikisana mitmel rindel, üritades toime tulla leina, käitumisprobleemidega poja ning unistusega aidata kaasa maavälise elu leidmisele. Robin on laps, kellele iga arst tahaks erineva diagnoosi panna. Teda tabavad sageli vihapursked, eriti ärritavad poissi julmus ja ükskõiksus ohustatud liikide suhtes. Muul ajal on ta väga nutikas ja isa ei suuda end veenda ravimitega tema ajukeemia kallale minema. Niisiis leiab ta alternatiivse lahenduse.

"Hämming" oli tõesti võrratu. Romaan punus mängleva kergusega raputavaks tervikuks trobikonna teemasid ema surmaga toimetulekust teaduse ja jumala vastuseisuni, nii et ükski killuke ei tundunud liiast ja mõtteainet jagub vähemalt aasta lõpuni. Ühest küljest haaravad kaasa neuroerineva poisikluti ja tema isa argimured, teisalt seletatakse möödaminnes ära erinevad teooriad, miks me ei ole veel tulnukaid leinud. Lisaks võlub raamat väljasõitudega kõikvõimalikele väljamõeldud planeetidele ja muidugi lajatab karmi reaalsusega.

Maailm, millesse sukeldume, tundub esmapilgul identne tänase päevaga. Üks vana valge mees toimetab pukis, nii nagu heaks arvab ja patsidega teismelised võitlevad neil rinnetel, kus keegi teine seda ei tee. Nimed on aga teised ja endale kaevatud auk sügavam. Igale viimsele kui murekohale on vinti peale keeratud, et poleks võimalik neilt silmi kõrvale pöörata. Tulemus on ängistav. Samal ajal kui täiskasvanud kasumit kokku ajavad, rehitsedes kokku teadusrahastust ning keskkonnatoetusi, annab üks 9-aastane endast kõik, et päästa väljasurevaid liike. Ja kogu maailm arvab, et temal on midagi viga.

Muidugi küsid seepeale endalt, kas mina olen ka üks neist, kes pea liiva alla peidavad? Kui kaugel me tegelikult katastroofist oleme?

Maamunal elab kaht sorti inimesi: need, kes oskavad arvutada ja end teadusega kursis hoida, ja need, kes lepivad omaenda tõdedega. Kuid mis koolis me ka ei käiks: sügaval sisimas elame päevast päeva nii, nagu homne oleks tänase kloon.

Kerge flirt ulmega oli mõnus, aga faktide segunemine fiktsiooniga ajas reaalsustaju puhta sassi. Raamatu lõppu oleks hästi passinud tõsiasjade loetelu, et ikka puust ja punane saaks. Tuleb aga ise välja uurida, kuidas läheb teadusrahastuse ja kosmoseteleskoopide ja ajumustrite uurimisega.

Kuigi "Hämming" mulle väga-väga meeldis, ei suutnud ta troonilt tõugata Powersi meistriteost "Ilmapuu", mis kuulub kindlalt mu kõigi aegade top kümnesse. Puud on ikkagi südamelähedasemad kui kosmos. Mu lemmik oli veidi realistlikkum, tublisti üllatavam ning kubises võluvatest looduskirjeldustest. Nii et lugege "Ilmapuud" ja lugege "Hämmingut" ja ootame koos, et meile veel Powersit tõlgitaks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

You Yeong-Gwang "Vihmavalingute turg" on armas muinaslugu imepäraselt turult õnne otsimisest. Ma ei oskagi öelda, kumb mind rohkem lugema kutsus, kas lubadus tibakesest maagiast või võimalus esmakordselt Lõuna-Korea kirjandusega tutvuda.

Vihmaperiood, Vikerkaarelinn. Serin on veendunud, et ta on kõige õnnetum inimene maamunal. Muidugi ei lase ta kõrvust kuulujuttu imelisest turust, kust on võimalik endale uus elu lunastada. Just kõik senised kannatused ning halb õnn tagavad talle sissepääsu ja pealekauba saab ta teejuhiks kujumuutva kassi. Ega Serin päris täpselt teagi, millist saatust ta ihkab, niisiis eksleb ta turul siia-sinna, tutvudes selle asukate, eriskummaliste dokkaebidega, kes inimmaailmast näpatud tundmustest võluvidinaid meisterdavad.

"Vihmavalingute turg" on maagiline, nunnu ja seikluslik lugu sellest, kuidas me ei oska hinnata seda, mis meil olemas on, ja otsime õnne teiste eludest. Sõnumi ümber põimub omapärane peidetud maailm värvikate tegelastega. Enne lugemist ma liialt tagakaaneteksti ei süüvinud, nii et kõik oli uus ja huvitav. Oodatud tibakese asemel tuli välja kuhjaga maagiat ja esmatutvus korea kirjandusega sai tehtud. Korea mütoloogiast on raamatusse toodud dokkaebid, kelle täpsemast olemusest küll hästi aru ei saa, aga vahvad on nad sellegipoolest. Eriti paelus mind nende komme inimeste südameist midagi meile omast röövida ja sellest midagi uut luua, nagu komplimentidest juuksepalsam või julgusest küünal. Sarnast ideed kohtasin ka aasta alguses romaanis "The Elsewhere Express" ja ka seal meeldis see mulle väga. Nii et ühest küljest pakub "Vihmavalingute turg" lihtsat, veidi lapsikuvõitu seiklust, teisalt huvitavat mõtteainet. Üks on kindel - raamatu vaieldamatuks staariks on Serini vahva kaaslane vaimolend-kassike Issha.

Mulle igatahes see muhe muinaslugu meeldis. Soovitan tulevastel süngetel sügisõhtutel tuju tõstmiseks!

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!