You Yeong-Gwang "Vihmavalingute turg" on armas muinaslugu imepäraselt turult õnne otsimisest. Ma ei oskagi öelda, kumb mind rohkem lugema kutsus, kas lubadus tibakesest maagiast või võimalus esmakordselt Lõuna-Korea kirjandusega tutvuda.

Vihmaperiood, Vikerkaarelinn. Serin on veendunud, et ta on kõige õnnetum inimene maamunal. Muidugi ei lase ta kõrvust kuulujuttu imelisest turust, kust on võimalik endale uus elu lunastada. Just kõik senised kannatused ning halb õnn tagavad talle sissepääsu ja pealekauba saab ta teejuhiks kujumuutva kassi. Ega Serin päris täpselt teagi, millist saatust ta ihkab, niisiis eksleb ta turul siia-sinna, tutvudes selle asukate, eriskummaliste dokkaebidega, kes inimmaailmast näpatud tundmustest võluvidinaid meisterdavad.

"Vihmavalingute turg" on maagiline, nunnu ja seikluslik lugu sellest, kuidas me ei oska hinnata seda, mis meil olemas on, ja otsime õnne teiste eludest. Sõnumi ümber põimub omapärane peidetud maailm värvikate tegelastega. Enne lugemist ma liialt tagakaaneteksti ei süüvinud, nii et kõik oli uus ja huvitav. Oodatud tibakese asemel tuli välja kuhjaga maagiat ja esmatutvus korea kirjandusega sai tehtud. Korea mütoloogiast on raamatusse toodud dokkaebid, kelle täpsemast olemusest küll hästi aru ei saa, aga vahvad on nad sellegipoolest. Eriti paelus mind nende komme inimeste südameist midagi meile omast röövida ja sellest midagi uut luua, nagu komplimentidest juuksepalsam või julgusest küünal. Sarnast ideed kohtasin ka aasta alguses romaanis "The Elsewhere Express" ja ka seal meeldis see mulle väga. Nii et ühest küljest pakub "Vihmavalingute turg" lihtsat, veidi lapsikuvõitu seiklust, teisalt huvitavat mõtteainet. Üks on kindel - raamatu vaieldamatuks staariks on Serini vahva kaaslane vaimolend-kassike Issha.

Mulle igatahes see muhe muinaslugu meeldis. Soovitan tulevastel süngetel sügisõhtutel tuju tõstmiseks!

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Freida McFadden "Õpetaja" on ebameeldiv, ebarealistlik ja ebainimlik õpetaja-õpilase suhete sasipundar. Sain selle raamatu pimekohtingu pakist, kus ilutsesid järgnevad märksõnad: sünge, müstiline, pingeline, kiire tempoga ja "haua kaevamine on raske töö". Tundus paras põnevik, mida suve lõpus ette võtta.

Tänapäev, Caseham, Massachusettsi osariik. Eve ja Nate on õpetajatest abielupaar, kelle kohta nii mõnigi, sealhulgas naine ise, küsib, miks kuumimast kuumim mees endale sedavõrd ilmetu kaasa nais ja miks nad ikka veel koos on, kui kodusest õnnest pole raasugi järel. Probleemid aga alles saavad alguse, kui sel sügisel mõlemad koolis põlu alla sattunud Addiele tunde hakkavad andma. Eelmisel õppeaastal nähti teda sündsusetult sageli armastatud matemaatikaõpetaja seltsis, kuulujutuveskid hakkasid jahvatama ja mees lasti lahti. Kas tüdrukut peaks kartma või haletsema? Kolm kuud peale kooli algust kaevab keegi igatahes metsa hauda.

Olen seda meelt, et igast raamatust on midagi kaasa võtta, seega loodan, et kaanel kirjutatu peab paika ja ma ei unusta kunagi õppetundi, et McFadden ikkagi ei ole mulle. Lootsin kiiret ja põnevat lugemist, ent algus venis ja venis ning tegelased muutusid aina ebameeldivamaks, nii et tahtsin nendega üha vähem aega veeta. Kuna kirjanik on üüratult populaarne ja tema "Koduabiline" ometi rabas mind, tahtsin siiski iga hinnaga lõppu välja jõuda. Seal tõesti ootas viimane vint, mida ma ei osanud ette näha, aga see ei muuda fakti, et nii õudset raamatut pole tükk aega näppu sattunud.

Nagu juba öeldud, siis tegelased olid väljakannatamatud. Minu poolest oleks võinud kõik kolm ajada sinna auku, mida alguses kaevatakse, sest mitte kelleski ei ole inimlikkust, mis paneks talle kaasa elama. Lisaks oleksid nad justkui nime vahetanud ja "Koduabilisest" järgmisse romaani astunud, nii et kujutasin neid filmitegelaste nägudega ette. Ülimalt seksikas mees, kel lihtsalt peab mingi sünge saladus olema, tema kohtlasevõitu abikaasa ja võrrandit tasakaalustav noorem naine, kel samuti midagi hingel. Dekoratsioonideks on selles loos keelatud suhted õpetaja-õpilase vahel ning suur armastus ilusate kingade vastu. Kogu esimese poole peame kannatama koolikiusu, valima tööle minekuks tikkkontsi ning närima läbi müsteeriumist, miks kõik Addie't vihkavad. Karvaste jalgade pilkamine, tõesti? Teise poole piinaks on alaealisega miilustav õpetaja. Vabandust üllatuse rikkumise eest, aga see on ju esimestelt lehtedelt ilmselge, et sinna me ükskord jõuame.

Siinkohal läheb minu tee McFaddenist lahku. Kui mul peaks tulema tahtmine veel mõni tema raamat ette võtta, siis palun tuletage mulle seda arvustust meelde, aitäh!

Mary Shelley "Frankenstein" on ulmekirjanduse nullpunkt, nukker lugu ellu äratatud laibast, jõhkrast peletisest, kes oma looja kibedalt kahetsema paneb. Koletis on maailmakuulus, aga kui paljud päriselt tema lugu lugenud on? Minagi polnud kursis, mida see päriselt endast kujutab. Seega olen rahul, et romaan väga sobivalt pihku libises, kui #kikael2026 väljakutse ulmeklassikat nõudis.

18. sajand, Ingolstadt-Põhjameri. Polaarvetes seilav laev päästab jääpangalt hinge vaakuva mehe, kel nimeks Frankenstein. Inimvare usaldab kaptenile oma eriskummalise loo. Poisipõlves alkeemia tudeerimine ja suureks sirgudes teadustele pühendumine viisid avastuseni, mis lubas mehel mängida jumalat. Sestpeale töötas Frankenstein palavikuliselt päeval ja ööl, et siit ja sealt kokku näpatud inimjäänustest luua olend, kellele elu sisse puhuda. Tulemus oli nii peletislik, et mees põgenes, kui oli talle vaevalt ühe pilgu heitnud, ja ohkas kergendunult, kui koletis kaotsi läks. Muidugi ilmus too hiljem uuesti välja.

"Frankenstein" üllatas mitmel rindel. Esiteks ei osanud ma oodata mitmekihilist vormi. Kuigi õblukesel romaanil ei tule täis 200 lehtegi, jagub ruumi kolme minategelase jaoks. Lugu raamivad ühe seikleja kirjad oma õele. Just ühes neist peitub jääpangalt üles korjatud Frankensteini pajatatu ja selles omakorda koletise jutustus. Teiseks tuhiseb sündmustik läbi kogu Euroopa, koletise sünnilinnast Ingolstadtist Orkney saartele, Genfi järve äärde, pea põhjapoolusele välja. Kolmandaks puudub koletisel lisaks nimele ka kirjeldus. Ta on nii jube, et inimesed karjuvad ja minestavad, aga sellest ei piisa, et õudu valmistada. Pigem kurvastasin, sest see ei ole hirmujutt jubedast koletisest jubedaid tegusid tegemast, vaid hirmujutt väljatõugatust, keda keegi ei vaevu äragi kuulama, ei üritagi mõista. Kättemaks on see, millest sünnib tõeline õudus või siis lihtsalt üks kurbade sündmuste jada.

Klassikast kirjutades piniseb muidugi kuklas peenike hääl, kuidas sa ometi nüüd kirjutad, et sulle säärane suurteos ei meeldinud. Aga mida muud öelda, kui ma ei nautinud ühtki lehekülge. Sündmustik ei olnud põnev. Liiga palju asjaolusid jäid seletuseta, näiteks see, kuidas leidus tillukesel saarel uue peletise tarvis juppe või kuidas ülemaailmsel klaperjahil kenasti üksteise kannul püsiti. Tagatipuks olid kõik tegelased ebameeldivad. Iseäranis ei sallinud ma Frankensteini, kes lihtsalt laseb kõigel halval juhtuda, jääb õudusest palavikku või minestab, selle asemel, et midagigi ette võtta, kasvõi suu lahti teha.

Ühesõnaga, kui on huvi ulmeklassika vastu, siis tasub ette võtta, aga hoogsat meelelahutust või nauditavat lugemiselamust ei maksa oodata.

Mark Z. Danielewski "House of Leaves" on keeruline, kõhe ja üdini erakordne raamat, mille sõnade labürindid, mitmes suunas hargnevad lookoridorid ja peidetud koodid panevad tõsiselt proovile ning jäävad kauaks kummitama. Kui otsisin #kikael2026 väljakutse tarbeks erilise vormiga raamatuid, troonis see iga edetabelit ja tundus patt seda mitte lugeda. Mõned päevad enne vestlusõhtut leidsingi ta raamatupoe riiulilt ootamas.

1990-1998, Ash Tree Lane, VA/Hollywood, CA. Johnny saab enda valdusesse posu manalateed läinud naabrile kuulunud pabereid, mis lähemal uurimisel osutuvad avaldamata raamatuks. Ta võtab enda õlule nende õigesse järjekorda seadmise, toimetamise ja täiendamise. Märkmetest joonistub välja lugu kultuslikust dokumentaalfilmist, mille keskmes on Navidsoni perekonna uus maja ja selle anomaaliad. Kahe toa vahele tekib kolmas, mida seal varem ei olnud. Ilmneb, et maja mõõtmed on seest imenatuke suuremad kui väljast. Viimaks ilmub eikusagilt uks, mis viib lõputusse koridoride rägastikku, mida ei tohiks olemas olla. 

Eve Chase "Musta Jänese mõis" köidab kokku ühe laguneva häärberi, kaks emata jäänud noort naist, üleannetud lapsed, lähenevad pulmad ja traagilised õnnetused. Selle põneva loo valis Helmi meile Fully Booked raamatuklubi suviseks lugemiseks.

1968-69/umbes kolmkümmend aastat hiljem, Pencraw Hall, Cornwall. Altonite perekond veedab kõik koolivaheajad oma mõisamajas, kus neli last saavad vabadust nautida. Nad ehitavad abajas liivalosse ja käivad ujumas, seiklevad metsas ja ajavad heki all elavaid küülikuid taga. Aastaid hiljem jõuab häärberisse Lorna, kes otsib kihlatuga koos ideaalset pulmapaika. Pencraw on väsinud ja räämas, kuid naine tunneb sellega seletamatut sidet. Tal tekib võimalus majas peatuda ning ta haarab sellest, lootes rohkem ajaloo kohta teada saada.

Taolisi raamatuid juhtub ikka aeg-ajalt näppu, kus laiutab uhke häärber saladuseloori peitunud süngevõitu minevikuga. Viimatistest lugemistest meenusid kohe "Weyward" ja "Kolmeteistkümnes lugu". Neist kõigist leiab sarnase õhkkonna ja kuhjaga traagilisust. “Musta Jänese mõis” maalib esmalt pildi kaunist lapsepõlvest ning heidab siis mitu rusuvat hoopi üksteise järel, nii et sellest ei jää midagi järele. Õnne purunemisest oli tohutult valus lugeda. Seejärel vihjatakse tugevalt, mis on veel tulemas ja sa loed ja loodad ja ei taha järgmise tragöödiani jõuda, aga see tuleb ja on veel valusam.

Neli õde-venda, Kitty, Barney, Amber ja Toby olid kõik omamoodi vahvad. Uuema ajaliini peategelane Lorna ei olnud nii paeluv. Endasse tõmbuvat naist, kes tulevasest abikaasast kaugeneb, ei saagi lapsepõlve süütute muretute mängudega võrrelda. Tema kinnisidee ja palavikuline tõeotsing ei haaranud kaasa ning võõras majas nuhkimine käis vastukarva. Õnneks see osa laabus. 

Peategelaste vahelise seose arvasin niipea ära, kui kõik võtmetegelased mängus olid, aga see ei rikkunud kuidagi lugemismõnu. Ka ükski klišee ei jäänud häirima. Küll aga ei sallinud ma silmaotsastki seda, kuidas kirjanik kõige põletavamatest kohtadest kavalalt üle libises, vahetades järgmise peatüki vaatenurka. Enamasti sai uudishimu hiljem rahuldatud, aga lõpus läks kiirustamiseks. Mismõttes ma ei saa vahetult osaleda selles suures kohtumises, milleni kogu romaan on kerinud?? Vastamata küsimusi ja lahkamata traumasid jäi ohtralt. Ma ei usu, et olen ainus, kes tahaks teada, mis sai saalipõrandas kasvavast hortensiast.

Kõige enam võlusid romaanis katstroofile eelnenud idüllilised lapsepõlvehetked, Nancy Altoni rõõmsameelsus, laste vabadus olla lapsed ja muidugi mõisahäärberi kergelt maagiline õhkkond: kellad ei tööta, levi ei ole, unenägudes peituvad hoiatused ja mõned asjad juhtuvad justkui maja tahtmist mööda. Romaan jättis positiivse mulje hoolimata klišeedest ja ettearvatavusest. Mul on riiulis veel kaks Eve Chase'i raamatut ja plaanin need ette võtta, kui taas saladuslike häärberite poole tõmbab.

Uketsu “Veidrad pildid” on põnevik, krimka ja õudusjutt, milles nelja inimese joonistused peidavad üht sünget saladust. Ebatavalise vormiga ilukirjandust otsides jäi see meelde ning raamatukokku jõudes ootas raamat sobivalt hiljutiste tagastuste riiulil. Postitus on nii kaua aega võtnud, sest seda raamatut on keeruline kirjeldada.

1992-2015, Jaapan. Iga joonistus räägib oma lugu, aga kui süveneda detailidesse, võib algne pilt pea peale pöörduda. Oma ema mõrvanud tüdruku joonistus. Kummalise blogi napisõnaliste postituste piltidesse peidetud tulevikuennustus. Telkima läinud kunstiõpetaja mõistatuslik visand ja lahendamata mõrv. Lasteaialapse emadepäevajoonistus.

"Veidrad pildid" oli ootamatu, eristuv, kiirelt kulgev ja põnev. Raamat algab loenguga, kus õpetatakse analüüsima väikese tüdruku joonistust, leidma peidetud märke. Põneva vahemärkusena väideti, et lapsed ei suuda rombi joonistada, mis tuletas meelde, kuidas Ellis Islandil oli kujundite joonistamine vaimse testi osa värsketele Ameerikasse saabunutele. Igatahes, põgusa ettevalmistuse järel tuleb esimene lugu esimeste joonistustega, millega enda oskused proovile panna, enne kui tegelased mõistatuse läbi hammustavad. Järgneb teine ja kolmas lugu ning siis suur finaal, mis paljastab sünge saladuse, mis kõik tervikuks seob. Ma ei vaata enam kunagi joonistusi sama pilguga.

Lugu mõjus lihtsalt ja robustselt ning lausa lendas käes. Algus läks kähku, sest kõik tundus nii sirgjooneline. Lõpp läks kähku, sest paljastusid peened seosed ja ootamatud pöörded. Vihjed olid kogu aeg nina all, aga ma ei pannud ühtki tähele, sest ahmisin lugu endasse. Kõhedus ja judinad saadavad esimestest lehetedest, ent kõik kahvatub, kui ootamatult eriti võika mõrva kirjelduseni jõuame. See ettekujutus tõmbas näo ikka täitsa krimpsu. Olge hoiatatud! Ja pärast ei tule tükk aega tahtmist telkima minna.

Loodan, et Uketsu teoseid tõlgitakse veel. Vastasel juhul tuleb pilk ingliskeelse kirjanduse riiulitele suunata.

Layne Fargo "Favoriidid" jutustab kinni kaanetanud järvelt vihurina olümpiajääle tuisanud naisest ja tema lapsepõlvekallimast ning neid saatvatest skandaalidest. Kui Amazon Prime'i sari "Off Campus" tekitas nälja spordiromantika järele, siis oli õnneks see kohe riiulist haarata.

1988-2024, Chicago/Los Angeles/Nagano/Sotši. Katarina Shaw kirg jäätantsu vastu süttib pisikese plikatirtsuna Calgary olümpiamänge vaadates. Mõned aastad hiljem leiab ta Heathi, sõbra, kallima ja uisupartneri. Ühel on unistus, teisel kiindumus ja tahtejõud. Kasinate olude kiuste pingutavad kaks last kõigest väest, et maailmatasemele küündida. Visadus, paari ilmselge keemia ja julge esinemine toovad unistuse käega katsutavasse kaugusesse, ent tippu jõudmiseks ei piisa heast sõiduoskusest, vaid mängus on alati manipuleerimine ja muud alatud trikid. Meteoriidina favoriitide sekka kihutamisele järgneb šokeeriv langus täis suuri skandaale, mis pakuvad dokumentaali jagu kõneainet ka kümme aastat hiljem.

"Favoriidid" pajatab pikalt-laialt ühe fiktiivse spordimaailma superstaari tõusust ja langusest, saades inspiratsiooni otse Emily Brontë klassikust. Lugu kannavad vaheldumisi intervjuukatked doksarjast ning skandaalse jäätantsijanna enda meenutused. Vorm tõmbab kiirelt kaasa, kuna peatükid on lühikesed ja kubisevad (heath)cliffhangeritest ehk lõppevad sageli keset kõige põnevamat kohta. Muidugi vihjab esimeses pooles kõik väga kõmulisele lõpule ning silme ette maalitakse jääle lendvad verepritsmed.

"Vihurimäe" klappis üllatavalt hästi tippsportlaste kõrilõikajaliku maailmaga. Kuna nägin hiljuti uusimat filmiversiooni Margot Robbie ja Jacob Elordiga, siis esiteks kerkisid nemad Kati ja Heathina silme ette, ja teiseks nägin selgemalt, kus Layne Fargo mõnuga spikerdas, kus oma raja valis, vältimaks tuntud lugude uusversioonide suurimat häda, et lõpp on teada. Mõningast etteaimatavusest ei pääse, aga saab keskenduda rõõmu tundmisele rohketest äratundmismomentidest. Kõige enam valmistas meelehead, et raamatust käis sõna "vihur" mitmeid kordi läbi.

Juurtele truuks jäädes leiab Kati-Heathi keerukast dünaamikast kirge, armastust, hingesugulust, ent romantikaks on seda raske nimetada. Romaan keerleb ümber kahe kire, iluuisutamise ja lapsepõlvekallima, omavahelise võistluse. Alguses veab lugu Kati kustumatu nälg kuhugi jõuda, saatjaks Heathi pahurus ja eraklik loomus. Visa trenn hommikust õhtuni, läbi valu edasi rühkimine, ninapidi koos teismelised, kes ei saa päevagi teineteiseta hakkama - võimatu on mitte kaasa elada. Kui saabub läbimurre ja tulemused, siis saab draamat täie raha eest: valge rämpsu ja eliidi kokkupõrge, karm konkurents, pimestav edu, rahamured, vigastused, nina alt napsatud medalid, reetmine ja manipuleerimine, lahkuminekud, uued partnerid, lootusetult sassis suhtepuntrad.

Pilguheit kirglike tippsportlaste elu telgitagustesse oli põnev. Mäng ei käi ju elu ja surma peale, aga vabalt võiks, arvestades kui kõrgele kruvitakse pinge. Kuigi Kat ja Heath on fiktiivsed, siis nende maailm tundus päris - karm treeningrežiim, tihe võistluskava, reaalsed Olümpiamängud, kõrilõikajalik konkurents. Muidugi googeldasin jäätantsu ja vaatasin videod, et jääl toimuvast paremat ettekujutust saada. Korjasin üles palju pisidetaile uisutamisest, näiteks selle, et olümpiajärgsed maailmameistrikad jäetakse tavaliselt vahele või selle, kuidas kuldmedalid on tehtud kullaga kaetud hõbedast. Viimase teadmisega sain kohe suvepäevade viktoriinil hiilata. Kunagi ei tea, millal mõne raamatu lugemisest kasu võib olla. ;)

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Ashley Poston “Seitse aastat meie vahel” on ajarännuga armastuslugu iseendaks kasvamisest, leinaga leppimisest ja täiuslikust toidust. Maagiaga vürtsitatud romantika - jah, palun! Tegelikult ootas ingliskeelne väljaanne juba mõnda aega riiulis, aga kui on võimalus eesti keeles lugeda, siis muidugi ma teen seda.

Tänapäev, Manhattan, New York. Clementine'i tädi Analea pajatas alatasa lugusid oma maagilisest korterist. Õhinaga ajarändu oodanud tüdruk jõuab suureks sirguda, kaotada nii tädi kui ka usu maagiasse, enne kui seda viimaks oma nahal kogeb. Uksest sisse astudes ei vaatagi vastu kolimiskastide virnad, vaid kõik on jälle nii kui 7 aastat tagasi, ühes suveüürilisega. Clementine'il polnud aimugi, et sellal kui tema Analeaga mööda Euroopat tuuritas, peatus seal tädi sõbranna poeg, nunnu kokaks pürgiv 26-aastane. Kui korter neid üha ja jälle kokku toob, muutub aina raskemaks pidada kinni sealsest reeglist - ära armu.

"Seitse aastat meie vahel" on täpselt see raamat, kuhu sukelduda peale pikka tööpäeva ja ületöötanud peategelasega samastuda. Clementine on punktis, kus unistuste amet on käeulatuses, ent ta hakkab oma karjääris kahtlema. Kui tema elust kaob tädiga tehtud reiside pöörasus ja teed ristuvad mehega, kellel siht selge, hakkab naine üha enam juurdlema, kes ta õieti on ja mis talle meeldib. Et lohutu lein ja tõsised tööteemad liiga painavaks ei kisuks, tuleb mängu ajas rändav korter ning jalustrabav suvesuhe, nunnu ja mesimagus. Armastus käib muidugi kõhu kaudu! Hoiatus - võib tekkida ohjeldamatu isu sidrunikoogi järele. Või fajitade.

Enne selle loo kallale asumist ekslesin pikalt sõnade labürindis, ajasin taga joonealuseid märkuseid ja salakoode, aga sellest kirjutan veidi hiljem. Igatahes, raamat, mis ei keera ajurakke krussi, oli väga oodatud. Tuhisesin lehelt lehele ja lihtsalt nautisin. Isegi küüsi ei pidanud ärevusest närima, sest kõik sujus. Igav ka ei hakanud, sest appi tuli võlukorteri tilluke doos maagiat. Kuigi teadsin, et see tuleb, ei saanud raamatut käest panna ka lõhkuva peavalu kiuste enne, kui õnnelik lõpp kätte jõudis. Seejärel oli muidugi paganama kahju, et kõik läbi sai. Oleksin võinud kolm korda paksemat romaani lugeda: trehvamistest korteris ja aeglasemat sorti armumisest, veel rohkematest hõrgutistest, põnevatest söögiurgastest, varasematest peikadest, edasisest elust, kummituse embamisest, tuvidest, Clementine'i sõprade reaktsioonist, kui nad panevad kokku, kes on Iwan, ja Iwani sõprade reaktsioonist, kui sidrunist klementiin saab, Analea ja Clementine'i reisidest, kusjuures kui reisijuhtidest esimest korda juttu tuli, siis ootasin, et läheb New Yorki avastamiseks. Tegelastel küll mitte, aga mulle tõi suvine New York nii palju toredaid mälestusi meelde. Ja reisijuhtidesse maalimine kõlas lihtsalt hurmavalt.

Ashley Poston armastab sõnamänge ning oli tunda, et see pool sai tõlkes kannatada. No mis sa ikka teed, kui tegelase ees- ja hüüdnimed leiab puuviljasektsioonist. Mõned ilmselged asjad plinkisid seetõttu veel neoontuledes. Kahe lehega oli juhtunud hoopistükki veider trükiaps, mis häirimise asemel lisas väikse krutskiga maagilisust, võimaluse korra ühe lehe kaugusele tulevikku kiigata. Ausalt, see ei ajanud pooltki nii segadusse kui ISA. Jah, see juhtus jälle, et mees kutsub naist Isaks - tuletagem meelde Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma".

Unustage romantasy, minu hinge paitab maagilise realismi ja romantika mikstuur. Igas ideaalses armastusloos leidub kübeke maagiat ja kübeke realismi. Soovitan, kui otsid mõnusat suvelugemist - kuumale rannaliivale või laisalt kiikuvasse võrkkiike või katusel trummeldava vihma saatele tugitoolinurka!

Aitäh, Helios, raamatu eest!