Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Fredrik Backman "Minu sõbrad" tõstab esile kaks maagilist asja - sõbrad ning kunsti. Varem olen kirjanikult lugenud: "Ärevil inimesed", "Karulinn", "Mees nimega Ove", ent meie viimane kokkupuude jääb õige mitme aasta taha.

Nüüd / 25 aastat varem, pikk rongisõit / üks rannikulinn. Louisa armastab üle kõige üht merd kujutavat maali, aga mitte selle tohutu väärtuse pärast nagu kogu ülejäänud maailm, vaid temas kajavad pildile püütud emotsioonid. Ta ei oska uneski näha, et kohtub kuulsa kunstnikuga ja veel vähem, et 18. sünnipäeval kuulub meistriteos talle, kasuperest põgenenud kodutule teismelisele. Otsides lahendust, mida maaliga pihta hakata, kleebib neiu end kunstniku lapsepõlvesõbra külge. Ühise keele leidmine pole kerge, kuigi mõlemad leinavad oma parimaid sõpru, suurimaid armastusi. Ometi õnnestub Louisal urgitseda välja ülevaade kunstniku ning tema sõprade lapsepõlvest. 

On olemas päris eriline igatsemise viis, nii nagu igatsetakse oma parimaid inimesi ainult neljateistaastaselt, kui lahkute üksteisest koduukse ees ja nahk tõmbub külmaks, kui ümber pöörad.

Lühidalt öeldes jättis "Minu sõbrad" külmaks, aga kuna raamatus armastatakse pikki jutte, siis ei saa ma ühe lausega piirduda. Kui päris algusest pihta hakata, siis aasta on alanud ainult parimatest parimate lugemiselamustega, latt on kõrgemal kui eales varem ja romaani stardipositsioon seega kehvavõitu. Backman on ennemalt pakkunud nii naeru kui pisaraid, mistõttu asusin elevusega lugema. Hiilisin kangelanna kannul kunstioksjonile, põgenesin turvameeste käest, võõpasin kirikuseinale kriipsujukusid ja jäin siis lõksu maailma pikimale rongisõidule, mille jooksul käiakse rohkem pissil kui üheski teoses terves mu raamaturiiulis. Mul ei ole ammu olnud seda tunnet, et raamat ootab, aga mina otsin muid tegemisi - küürin kraanikaussi, sorteerin riidekappi. Kui saabus viimane päev enne raamatuklubi kohtumist ja rong jõudis pärale, alles siis sain lõpuks reele ja tuhisesin lõpuni.

Backman valdab endiselt kunsti lühilaused tähendusi täis toppida, nii et igalt leheküljelt leiab midagi tsiteerimisväärset. Kõik ilus tundub veel ilusam, kõik valus veel valusam. Kurbus käib käsikäes naeru ja peeruga, ent valemid, mis mõnes teises raamatus suurepäraselt toimivad, ei lasknud seda lugu nautida. Esiteks liialdas kirjanik salapäraga nii palju, et sellest sai puhas kius. Selle asemel, et alustada algusest ja rääkida nii, nagu asjad olid, meeldib talle sobival hetkel kõik uude valgusesse asetada kuni kõik lainepikkused on kasutatud. Louisa seltsis kuulsa maali sünnihetke ning ühe suve juhtumiste avastamine võistleb teise vaatenurgaga, mis jutkui räägib sama lugu, aga hoiab kadedalt osad detailid enda teada, et siis hiljem nendega lajatada.

Teiseks on kirjanikul komme vihjata kohe-kohe saabuvale katastroofile. Nii on kaval lugejat tagajalgadel hoida, ent korduvad hoiatused panid enda ja tegelaste vahele müüri laduma, et kaitsta oma õrna südant kildudeks purunemise eest. Niigi polnud kerge samastuda tegelastega, kellega on vähe ühist - hingesugulase kaotanud kodutu 18-aastane, mitte just väga palju minust vanem härra, kes käitub kui pensioniealine, sügavalt traumeeritud lastekamp. Oli hetki, kui kaotasin valvsuse ning tundsin ängi, aga mida lõpu poole, seda paksemaks muutus kivisein. Ühel hetkel mõtlesin küll, et oleks hea puänt kui ...  ja Backman ise mõtles samuti, et oleks hea puänt kui ... nii et kui suur lõpp kätte jõuab ja kõik kaardid on laual, siis emotsioone oli seal null.

Kogu selles tohuvabohus oli mu lemmikhetk hoopis see, kui tuli välja, et maailmas on veel inimesi, kelle arvates on parim leiutis taskud. Kõigist kaunitest mõtetest võtan kaasa selle, et kogu elu ei pea olema ilus ja perfektne, vaid piisab, kui on mõned ilusad praegused hetked, mida ikka ja jälle taaselada. Isegi kui ilusa lapsepõlve asemel on üks õnnelik suvi, siis sul ikkagi on midagi. Me peaks rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte keskenduma kõigele, mida meil ei ole.

Ehk proovin kunagi uuesti, keskendun lugu teades üksikasjalikult sõpruse ja kunsti väele, ent enne ootab "Karulinna" triloogia lõpuni lugemist ja mõned teised raamatud.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1944/1950 - 1955, Sõda/Kankaristo/Helsingi. Üks välihaiglas peatraumast taastuv noormees saab jutule värskelt saabunud vanema härraga, kes enne sõda sanatooriumis massöörina töötas. Selle kohtumise mõjud ulatuvad kaugete aastate taha, jäädes sageli märkamatuks, nagu teisedki sõja järelvirvendused. Nad peituvad sanatooriumis, kus Senni isa jälgedes käib. Nad panevad kibedalt kahetsema naisi, kes haaravad igast võimalusest, kuna peale sõda ei ole mehi eriti võtta. Nad pakuvad võimalust majandust elavadada, hinnaks paksud laaned ja selgeveelised jõed ja neis peituvad ohustatud liigid. Nad sunnivad ühiskonda oma liikmetele kalleid nõudmisi esitama.

"Margarita" peidab endas pärli ja mitte üksnes seetõttu, et see ebapärlikarbi ladinakeelne nimi on. Romaan kutsub esile tugevaid emotsioone, laotab laiali tükikesed põhjanaabrite ajaloost ja üllatab korduvalt ootamatustega, põimides kõik unustamatuks tervikuks. Heast raamatust annab märku juba see, et silmad on juba esimese peatüki lõpuks veekalkvel, sest kirjanik suutis märkamatult hinge pugeda. Südant saab valutada edaspidigi ja tunda ärritust, masendust, abitust. Mõttetud surmad, mõttetu inimeste väntsutamine. Kusjuures, enamiku hädade puhul pole süüdlast, kellele osutada, vaid põhjus on halbade juhuste (korduvas) kokkulangemises. Riigi hoiak laste saamise osas paneb aga vere keema. 

Kõik, kes mu postitustega vähegi kursis on, teavad, et ikka ja jälle kirun, kui masendav on eesti kirjandus. Võta näpust, nüüd kiidan soome romaani, kus peab helgust tikutulega taga otsima. Ometi ei tekkinud muljet, et see on tarbetult ängistavaks kirjutatud. Stseenid ei ole ühtlaselt rusuvalt halli tooniga võõbatud, vaid alati leiab metsarohelist, järvede ja jõgede sügavsiniseid toone, mis rasket koormat kergendavad ning isegi lageraie saab inimlikud mõõtmed. Loodus ja lootus käsikäes annavad vajaliku tasakaalu, mida olen põhjanaabrite kirjanduses varemgi kohanud. Siinkohal suur soovitus - Rosa Liksom "Väil".

Tõeliseks lugemiselamuseks muutsid loo sõja vajutatud sügavad jäljed, mis võivad aastatega rohtu kasvada, kuid ei kao kuhugi, paisates ootamatul hetkel uperkuuti. Romaan ei jälgi ühtki malli, ei nõreta klišeedest, ei lase ette aimata, millest juttu tuleb. Isegi viimases peatükis ei pääse külmast sahmakast. Pea 600-le leheküljele mahub palju erinevaid teemasid pükstes naistest raudkopsudeni. Kõik ei ole nii rasked nagu tervisehädad esimeses pooles, mis absurdsel moel Isabella Swani silme ette tõid, või teises pooles pildile ilmuv poliomüeliit, lastehalvatus. Ajastu, sõjajärgne muutuv maailm, 50te Soome, ärkab väikeste detailide abil ellu - suvesanatooriumite aeg on läbi, pealinnaelu pakub üksikutele naistele uusi võimalusi, looduskaitse kogub hoogu. Masseerimiskunst võetakse nii põhjalikult pulkadeks lahti, et mul, kes ma pole kunagi massaažis käinud, tekkis lugemise ajal esimest korda mõte, et võiks minna. 

Jõgi, mets ja ebapärlikarbid on teose keskmes oleva Senni kõrval olulisimad tegelased. Kaks meest, kelle vaatepunktist samuti lugu jutustatakse, ei võta naiselt tähelepanu ära, vaid toetavad teise nurga näitamisega. Ebapärlikarpide interlüüdid illustreerivad, kuidas tegelikult ei ole selle iidse isendi ja tänapäeva inimeste eluteekond sugugi mitte nii erinev, kui tahame arvata. Kõige põletavam küsimus, mis mul nende kehvavõitu käekäigust lugedes tekkis oli: "Kuidas on lood Eestis?" Vastus: "Meil on neil üks kodujõgi ja populatsiooni elus hoidmisega nähakse kõvasti vaeva!"

Ühesõnaga: SOOVITAN! Raamatuklubis kõlasid ka ainult vaimustunud muljed.

1977-1984, Houston/kosmosesüstikud orbiidil. Oli aeg, mil mehed olid käinud kuul, aga naised polnud jõudnud kosmosessegi. Joan Goodwin unistas pisikesest peale tähtede lähemalt nägemisest, tegi doktorikraadi Päikese krooni magnetlainetest ja õpetab professorina ülikoolis, kuid pole ammu end kosmoseskafandrit kandmas kujutlenud. Tema elu saab uue suuna päeval, mil NASA hakkab uute astronaudikandidaate seas esmakordselt ka naisi värbama. Seitse aastat hiljem istub Joan lennujuhtimiskeskuses ja peab sidet missiooniga STS-LR9, kui kõik valesti läheb.

"Atmosfääris" on kõik olemas - paeluv teema ajaloost ehk esimesed naised astronautide ridades ühes nende kurnava väljaõppe ning kosmosekogemusega, suur hädaoht, mis pinget kruvib, ja ilusad-kummalised-keerulised inimsuhted.

Taylor Jenkins Reid suudab romaaniga tuhandel eri viisil panna sõnadesse, mis on armastus. Öötaeva vaatlemine. Töö, mis paneb silmad särama. Õetütar, kelle heaks oled kõigeks valmis. Oma kõige erilisemate kogemuste taasloomine lähedaste jaoks. See üks inimene. Kamraadlus ja ühise eesmärgi poole püüdlemine. Vaikiv toetus. Toodud ohvrid. 

Esimesest peatükist alguse saanud suure kriisi lahendamine vaheldub Joani astronaudiks ja iseendaks sirgumise teekonnaga. Tema elu on armastusest läbi imbunud, aga katsumused ja rasked valikud ei lase pikalt õnnes kümmelda. NASA kaaskandidaadid on naisele suureks toeks. Tundmatud, kelle käekäik kohe korda ei lähe, kasvatavad liha luudele, nii et teades peade kohal rippuvatest mõõkadest, murdub süda üha uuesti ja uuesti ning paisub lootus, et olukord laheneb.

Ma ei väsi imetlemast, kuidas tohutu taustauuring on peidetud detailidesse, nii et kõik mõjub reaalselt ja ükski leht ei uhkusta tehtud eeltööga. Minu isiklik autori teoste edetabel on nüüd säärane, et esikohale tõusis "Atmosfäär". Kohe tema kannul järgneb "Evelyn Hugo seitse abikaasat", seejärel "Malibu tõuseb tuhast" ja kõige lõpus püsib "Daisy Jones & The Six". Carrie Soto käis vahepeal küll Ameerika turneel, kuid ootab ikka lugemiskorda.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

2025 oli aasta, mil kohtusin Iceland Noir festivalil George R.R. Martiniga (!), käisin Raamaturännaku podcastis raamatutest lobisemas, sündis Fully Booked raamatuklubi, olin publikuks presidendi raamatuklubi esimesel salvestusel, lugesin palju häid ja veel paremaid raamatuid ja tähistasin selle blogi kümnendat sünnipäeva. Ilma pikema jututa, siin on need, mis ühel või teisel põhjusel teistest erilisemalt meelde jäid.

TOP5:

• Chris Whitaker "Me algame lõpust"
• George R.R. Martin "Tuhande Maailma lood" - iseäranis "Koos hommikuga tuleb udulangus"
• Carley Fortune "Igal järgmisel suvel"
• R.F. Kuang "Katabaas"
• Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos"

Norg peale ei tule, sest lubadus sai täidetud ning #kikael2025 väljakutse läks sama edukalt kui #kikael2024, viis uute lemmikuteni ja tõi vestlusõhtutele mitmeid maru ägedaid külalisi. Uuel aastal luban sama hooga jätkata! Ja ikka usinalt raamatumuljeid siin jagada :)

Rebecca Yarros "Oonükstorm" jätkab jutustust Violet Sorrengaili katsumustest loheratsurina ja kirglikust, kuid keerulisest suhtest Xaden Riorsoniga.  See on muidugi kolmas osa populaarses romantika-fantaasia sarjas Empüreum, mille eelmised raamatud kannavad pealkirju "Neljas tiib" ja "Raudne leek".

Navarra/Poromiel/Deverelli/Dunne/Hedotis/Zehyllna. Violeti prioriteet on päästa oma armastatu ja oma kodumaa. Basgiathi sõjakool ei tundu suurte eesmärkide kõrval oluline, kuid siiski tuleb käia koolitundides ning varjata hukutavaid saladusi. On raske kuuletuda kõrgemalt tulevatele käskudele, kui sa ei saa avaldada, miks tuleks ristivastupidi käituda. Oht pole veel eales nii suur olnud, lahvatab täiemahuline sõda. Violet võib olla võidu võti, mistõttu ta saadetakse erimissioonile tundmatutele, potentsiaalselt vaenulikele territooriumitele üle mere.

"Oonükstorm" oli kaos. "Oonükstorm" oli seosetu. Kulus kaks nädalat, et sellest jagu saada.

Raamatus toimub palju, aga raske on öelda, millest see rääkis, sest midagi olulist justkui ei juhtunud. Sõda käib, aga sõjakooli tunde üritatakse ikka jätkata. Välja ilmub uus kuum professor. Lennatakse mööda saari, otsitakse vikerlasi ja isa raamatuid, külastatakse jumalate templeid. Kui näib, et on eesmärk, mille poole rühkida, siis peagi kaotab see tähtsuse ning esile kerkib uus teema, mis ka unustusse vajub ja nii terve raamat. Kogu krempli peale koguneb hulk vihjeid, aga kuna ükski asi ei saanud lahendust, siis oli lõppemotsioon pettumus.

Kõige ärritavam osa oli aga Xadeni-Violeti suhe koos kõigi seikadega, mis üritavad olla seksuaalsest pingest laetud, aga ei ole seda teps mitte. Eelmise osa plahvatuslik lõpp oleks pidanud olema teose põhiline probleem, kuid selle lahendmist lükati kogu aeg edasi, kuni lõpuks oli jama majas ja raamat sai läbi. “Oonükstorm” on näide, kuidas kirjanikul ei olnud aega, et lugu viimistleda. Ideed ju iseenesest olid olemas, aga kõik jäid poolikuks.

Esimesed kaks romaani mulle meeldisid, nii et ma olen kurb, et kolmandaga nüüd nii läks. Pöidlad pihku ja sõrmed risti, et Yarros võtab aja maha, rabeleb põhja kiskuvast tornaadost välja ning sarja lõpp on nii välku-pauku täis kui ka ilus tervik.

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma" jutustab naisest ja mehest, keda saatus ikka ja jälle kokku toob mõistmaks, et nad ei saa teineteiseta elada. Võtsin raamatu kätte esiteks kui ebapopulaarse menuromaani - välismaal popp, eestis mitte ja teiseks, et kaeda, mida Yarros peale seksikate loheratsurite veel kirjutab. Tema leivanumbriks on militaarne romantika, kuna naine on mitut pidi seotud sõjaväega - tema mõlemad vanemad olid armees ning abikaasa on teeninud Iraanis ja Afganistanis. Tekkis täitsa huvi, kuidas kirjanik neid kogemusi oma raamatus on kasutanud.

2011/2021, USA/Afganistan. Nathaniel, USA eriväelane, lükkas edasi puhkust Maldiividel, et asendada kolleegi tähtsate ameeriklaste turvamisel Afganistanis. Ta ei suuda silmi uskuda, kui tema hoolealuseks osutub Isabeau Astor, neiu, kellega saatus meest üha ja jälle kokku toob, kuid ei lase koos olla. Esimest korda trehvasid nad 10 aastat tagasi lennukis, mis loetud hetked peale õhkutõusu alla kukkus. Viimati kohtusid nad New Yorkis, mis jättis mõlemale sügavad hingehaavad.

Ma ei suuda uskuda, et see juhtus. Selle raamatu tõlge oli algusest peale neetud. Üheks peategelaseks on neiu nimega Isabeau, kelle isa kutsub teda … Isaks. Seda on võimatu tõsise näoga lugeda. Näiteks tsitaat leheküljelt 52 - “Isaks ma sind igatahes kutsuma ei hakka, see on päris kindel,” tulistas ta vastu. “Ma pole su isa.”

Ootused: rohkelt pisaraid, draamat, kaost sõjakoldes, kukkuvaid lennukeid ja õhku lendavaid koptereid, hädaohu trotsimist, eluohtlikke vigastusi, pingelisi olukordi ja tundelisi taaskohtumisi. Reaalsus: aastatega kogunevad möödarääkimised ja vastamata tunded, mõned seksistseenid, tajutavasse ohtu ei satuta kordagi, isegi kui pommid lõhkesid, ei mingit kuuvalgel põgenemist ega jäsemete amputeerimist, hägune pilt vägede lahkumisest riigist. Tulid täitsa silme ette uudistest läbi käinud kaadrid, kuidas meeleheitlikud evakueerujad lennujaamale tormi jooksid. Ühesõnaga Afganistan on taustal olemas, aga märulit romaanist ei leia ning peategelaste kangelasteod jäävad paberimäärimise tasemele. Võib-olla oli see taotluslik illusioonide purustamiseks ja näitamaks, et inimesi saab päästa ilma relva tõstmata?

Kirjanik küll ütles, et tegelaste vahel on suur side, aga ma ei tundnud seda. Oli raske samastuda ja lisaks jäävad nad üheplaaniliseks. Nate'il on "müstiline minevik", mis ta sõjaväkke viib, ja sellest ei räägita lõpuni. Izzy (ma keeldun teda Isaks nimetamast) jääb ikka ja jälle ripakile. Tundsin väga puudust igatsusest. Minevikuvaated näitavad ainult kohtumishetki, aga mitte pikisilmi nende ootamist. Veendusin taas, et kahest vaatevinklist armastuslood ei ole minu teema, sest need kahandavad veelgi magusat ootusärevust. Kus on mõnu, kui tead täpselt, kuidas teine pool iga hetk tunneb?

Poole raamatu peal vihjas Yarros, et see on tema kaasaegne variant klassikalisest Koidu-Hämariku armastusloost, hingesugulastest, kes saavad kohtuda vaid viivuks. See tõdemus pani lugu rohkem hindama ning andis lõputule ihalemisele mingi mõtte. Lisaks hoiab kirjanik üht krutskit varuks, nii et lõpp pani lehti tagasi keerama ja mõtlema, et peaks algusest uuesti lugema.

Aith, Eesti Raamat, raamatu eest!