Jim Ashilevi "Inimese kostüüm" laotab laiali 7 aastaga kogunenud mälestuskillud elust ja surmast. Ei oskagi öelda, kas oleksin seda lugenud, kui me poleks teost raamatuklubis ette võtnud. Mulle meeldis kunagi ammu tema "Kehade mets" ja ka "Armastuskirju teatrile", mis jäi tunamullu näppu väljakutse korras. Ikka on vaja seda lisatõuget, et lugema asuda.
2019-2025, Haapsalu-Tallinn-Brighton-Hove-London. Jim on 41 eluaasta jooksul kogenud risti ja viletsust, aga ta on ikka veel siin. Tapmisähvardused, pilked tänaval ja televisioonis, kahetoaline korter kuuele inimesele, kauge isa, surm igal pool, matus matuse otsa. Kunagi ei tea, kes või mis võib osutuda elupäästjaks. Hittlugu MTV kanalis, tore pinginaaber, piraat-CD Peterburi keldripoest, kokkuhoidev kursus, õigel hetkel pihku sattunud raamat, sõbra nakkav naer, väike tütreke, arvutimäng.
"Inimese kostüüm" tekitas vastakaid tundeid. Ühest küljest sõnastab ta lihtsalt ja löövalt surmast mõtlemise ning elu valimise piirimail uidates tärganud tõdemused. Teisest küljest kisuvad rasked hetked isekalt kaalukausi enda poole. Koolis on raske, kodus on raske, tööl on raske, elada on raske. Kõik teed viivad surma ootamiseni. Ma ei suuda, ei taha maailma nii süngetes toonides vaadata.
Kuidagi ei sobi kirjeldada teise inimese eluteed sõnaga "huvitav", aga just see kerkib esile, arvestades kui kardinaalselt minu ja kirjaniku omad erinevad. Juba kümmekond aastat vanusevahet viib võõrasse maailma, rääkimata muudest erinevustest. Niivõrd teistsugune elukogemus oli muidugi valgustav. Raamat ei jää kuidagi üldsõnaliseks, vaid ihub sule teravaks ja toob halastamatult ereda lambina peidust välja kappides konutavad esivanemate luukered ja nurkades kügelevad häbirullid.
Just see ülim ausus hakkas vastu. Enamiku ajast tundsin, nagu mul poleks õigust nii isiklikke hetki ja mõtteid lugeda. Jim Ashilevi ütleb ise raamatus, kuidas hea kirjandusteos võrdub füüsilise tükiga autorist endast. Oma vere ja liha ära andmine õnnestus tal esmaklassiliselt, aga ma lihtsalt ei tahtnud seda vastu võtta. Hakkas aina vastikum, sest kujutluspildis rahuldasin justkui kellegi salajase päevikuga oma haiglast uudishimu, kaevusin tema sõpruskonna sisenaljadesse, nuhkisin privaatsetes vestlustes. Kuidas on see parem neist tolvanitest, kes tänaval Jimi lokke tahavad näppida?
Lugemine ise kulges ka veidralt. Sain kohe aru, et see ei ole raamat, millest ühe jutiga läbi tuhiseda ja tegin teadlikult seedimispause. Juhtus aga nii, et mõte ei püsinud ühegi pausi ajal tekstil ja uitas kuskile kaugele. Juhe jooksis täitsa kokku, kui mõned seigad korduma hakkasid. Jim istub tuletõrjetrepil, räägib Eiaga ja rott lipsab torru. Kaks peatükki hiljem kordub sama stseen. Jõudsin järeldusele, et tegu on nii olulise hetkega, et selle juurde tuleme hiljemgi ikka-jälle tagasi, aga kaks jäi seekord kolmandata. Kui raamat oleks paksem olnud, oleks see vist praegu pooleli jäänud õiget aega ootama. November ja masendav eesti kirjandus ei käi kohe üldse kokku.
Kuigi mina ja "Inimese kostüüm" ei leidnud täna kontakti, siis raamat on eriline ja väärib lugemist. Kui minu kaootilistest mõtetest see välja ei tule, siis viska pilk peale, kuidas Annikky teose olulisuse lihtsalt suurepäraselt sõnadesse paneb.
Lõpetuseks, vägeva arvutimängu loomisest oleks tahtnud pikemalt lugeda. Palun järgmiseks "Armastuskirju arvutimängudele", aitäh!
- 16:41
- 0 Comments


















