Uketsu “Veidrad pildid” on põnevik, krimka ja õudusjutt, milles nelja inimese joonistused peidavad üht sünget saladust. Ebatavalise vormiga ilukirjandust otsides jäi see meelde ning raamatukokku jõudes ootas raamat sobivalt hiljutiste tagastuste riiulil. Postitus on nii kaua aega võtnud, sest seda raamatut on keeruline kirjeldada.

1992-2015, Jaapan. Iga joonistus räägib oma lugu, aga kui süveneda detailidesse, võib algne pilt pea peale pöörduda. Oma ema mõrvanud tüdruku joonistus. Kummalise blogi napisõnaliste postituste piltidesse peidetud tulevikuennustus. Telkima läinud kunstiõpetaja mõistatuslik visand ja lahendamata mõrv. Lasteaialapse emadepäevajoonistus.

"Veidrad pildid" oli ootamatu, eristuv, kiirelt kulgev ja põnev. Raamat algab loenguga, kus õpetatakse analüüsima väikese tüdruku joonistust, leidma peidetud märke. Põneva vahemärkusena väideti, et lapsed ei suuda rombi joonistada, mis tuletas meelde, kuidas Ellis Islandil oli kujundite joonistamine vaimse testi osa värsketele Ameerikasse saabunutele. Igatahes, põgusa ettevalmistuse järel tuleb esimene lugu esimeste joonistustega, millega enda oskused proovile panna, enne kui tegelased mõistatuse läbi hammustavad. Järgneb teine ja kolmas lugu ning siis suur finaal, mis paljastab sünge saladuse, mis kõik tervikuks seob. Ma ei vaata enam kunagi joonistusi sama pilguga.

Lugu mõjus lihtsalt ja robustselt ning lausa lendas käes. Algus läks kähku, sest kõik tundus nii sirgjooneline. Lõpp läks kähku, sest paljastusid peened seosed ja ootamatud pöörded. Vihjed olid kogu aeg nina all, aga ma ei pannud ühtki tähele, sest ahmisin lugu endasse. Kõhedus ja judinad saadavad esimestest lehetedest, ent kõik kahvatub, kui ootamatult eriti võika mõrva kirjelduseni jõuame. See ettekujutus tõmbas näo ikka täitsa krimpsu. Olge hoiatatud! Ja pärast ei tule tükk aega tahtmist telkima minna.

Loodan, et Uketsu teoseid tõlgitakse veel. Vastasel juhul tuleb pilk ingliskeelse kirjanduse riiulitele suunata.

Layne Fargo "Favoriidid" jutustab kinni kaanetanud järvelt vihurina olümpiajääle tuisanud naisest ja tema lapsepõlvekallimast ning neid saatvatest skandaalidest. Kui Amazon Prime'i sari "Off Campus" tekitas nälja spordiromantika järele, siis oli õnneks see kohe riiulist haarata.

1988-2024, Chicago/Los Angeles/Nagano/Sotši. Katarina Shaw kirg jäätantsu vastu süttib pisikese plikatirtsuna Calgary olümpiamänge vaadates. Mõned aastad hiljem leiab ta Heathi, sõbra, kallima ja uisupartneri. Ühel on unistus, teisel kiindumus ja tahtejõud. Kasinate olude kiuste pingutavad kaks last kõigest väest, et maailmatasemele küündida. Visadus, paari ilmselge keemia ja julge esinemine toovad unistuse käega katsutavasse kaugusesse, ent tippu jõudmiseks ei piisa heast sõiduoskusest, vaid mängus on alati manipuleerimine ja muud alatud trikid. Meteoriidina favoriitide sekka kihutamisele järgneb šokeeriv langus täis suuri skandaale, mis pakuvad dokumentaali jagu kõneainet ka kümme aastat hiljem.

"Favoriidid" pajatab pikalt-laialt ühe fiktiivse spordimaailma superstaari tõusust ja langusest, saades inspiratsiooni otse Emily Brontë klassikust. Lugu kannavad vaheldumisi intervjuukatked doksarjast ning skandaalse jäätantsijanna enda meenutused. Vorm tõmbab kiirelt kaasa, kuna peatükid on lühikesed ja kubisevad (heath)cliffhangeritest ehk lõppevad sageli keset kõige põnevamat kohta. Muidugi vihjab esimeses pooles kõik väga kõmulisele lõpule ning silme ette maalitakse jääle lendvad verepritsmed.

"Vihurimäe" klappis üllatavalt hästi tippsportlaste kõrilõikajaliku maailmaga. Kuna nägin hiljuti uusimat filmiversiooni Margot Robbie ja Jacob Elordiga, siis esiteks kerkisid nemad Kati ja Heathina silme ette, ja teiseks nägin selgemalt, kus Layne Fargo mõnuga spikerdas, kus oma raja valis, vältimaks tuntud lugude uusversioonide suurimat häda, et lõpp on teada. Mõningast etteaimatavusest ei pääse, aga saab keskenduda rõõmu tundmisele rohketest äratundmismomentidest. Kõige enam valmistas meelehead, et raamatust käis sõna "vihur" mitmeid kordi läbi.

Juurtele truuks jäädes leiab Kati-Heathi keerukast dünaamikast kirge, armastust, hingesugulust, ent romantikaks on seda raske nimetada. Romaan keerleb ümber kahe kire, iluuisutamise ja lapsepõlvekallima, omavahelise võistluse. Alguses veab lugu Kati kustumatu nälg kuhugi jõuda, saatjaks Heathi pahurus ja eraklik loomus. Visa trenn hommikust õhtuni, läbi valu edasi rühkimine, ninapidi koos teismelised, kes ei saa päevagi teineteiseta hakkama - võimatu on mitte kaasa elada. Kui saabub läbimurre ja tulemused, siis saab draamat täie raha eest: valge rämpsu ja eliidi kokkupõrge, karm konkurents, pimestav edu, rahamured, vigastused, nina alt napsatud medalid, reetmine ja manipuleerimine, lahkuminekud, uued partnerid, lootusetult sassis suhtepuntrad.

Pilguheit kirglike tippsportlaste elu telgitagustesse oli põnev. Mäng ei käi ju elu ja surma peale, aga vabalt võiks, arvestades kui kõrgele kruvitakse pinge. Kuigi Kat ja Heath on fiktiivsed, siis nende maailm tundus päris - karm treeningrežiim, tihe võistluskava, reaalsed Olümpiamängud, kõrilõikajalik konkurents. Muidugi googeldasin jäätantsu ja vaatasin videod, et jääl toimuvast paremat ettekujutust saada. Korjasin üles palju pisidetaile uisutamisest, näiteks selle, et olümpiajärgsed maailmameistrikad jäetakse tavaliselt vahele või selle, kuidas kuldmedalid on tehtud kullaga kaetud hõbedast. Viimase teadmisega sain kohe suvepäevade viktoriinil hiilata. Kunagi ei tea, millal mõne raamatu lugemisest kasu võib olla. ;)

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Ashley Poston “Seitse aastat meie vahel” on ajarännuga armastuslugu iseendaks kasvamisest, leinaga leppimisest ja täiuslikust toidust. Maagiaga vürtsitatud romantika - jah, palun! Tegelikult ootas ingliskeelne väljaanne juba mõnda aega riiulis, aga kui on võimalus eesti keeles lugeda, siis muidugi ma teen seda.

Tänapäev, Manhattan, New York. Clementine'i tädi Analea pajatas alatasa lugusid oma maagilisest korterist. Õhinaga ajarändu oodanud tüdruk jõuab suureks sirguda, kaotada nii tädi kui ka usu maagiasse, enne kui seda viimaks oma nahal kogeb. Uksest sisse astudes ei vaatagi vastu kolimiskastide virnad, vaid kõik on jälle nii kui 7 aastat tagasi, ühes suveüürilisega. Clementine'il polnud aimugi, et sellal kui tema Analeaga mööda Euroopat tuuritas, peatus seal tädi sõbranna poeg, nunnu kokaks pürgiv 26-aastane. Kui korter neid üha ja jälle kokku toob, muutub aina raskemaks pidada kinni sealsest reeglist - ära armu.

"Seitse aastat meie vahel" on täpselt see raamat, kuhu sukelduda peale pikka tööpäeva ja ületöötanud peategelasega samastuda. Clementine on punktis, kus unistuste amet on käeulatuses, ent ta hakkab oma karjääris kahtlema. Kui tema elust kaob tädiga tehtud reiside pöörasus ja teed ristuvad mehega, kellel siht selge, hakkab naine üha enam juurdlema, kes ta õieti on ja mis talle meeldib. Et lohutu lein ja tõsised tööteemad liiga painavaks ei kisuks, tuleb mängu ajas rändav korter ning jalustrabav suvesuhe, nunnu ja mesimagus. Armastus käib muidugi kõhu kaudu! Hoiatus - võib tekkida ohjeldamatu isu sidrunikoogi järele. Või fajitade.

Enne selle loo kallale asumist ekslesin pikalt sõnade labürindis, ajasin taga joonealuseid märkuseid ja salakoode, aga sellest kirjutan veidi hiljem. Igatahes, raamat, mis ei keera ajurakke krussi, oli väga oodatud. Tuhisesin lehelt lehele ja lihtsalt nautisin. Isegi küüsi ei pidanud ärevusest närima, sest kõik sujus. Igav ka ei hakanud, sest appi tuli võlukorteri tilluke doos maagiat. Kuigi teadsin, et see tuleb, ei saanud raamatut käest panna ka lõhkuva peavalu kiuste enne, kui õnnelik lõpp kätte jõudis. Seejärel oli muidugi paganama kahju, et kõik läbi sai. Oleksin võinud kolm korda paksemat romaani lugeda: trehvamistest korteris ja aeglasemat sorti armumisest, veel rohkematest hõrgutistest, põnevatest söögiurgastest, varasematest peikadest, edasisest elust, kummituse embamisest, tuvidest, Clementine'i sõprade reaktsioonist, kui nad panevad kokku, kes on Iwan, ja Iwani sõprade reaktsioonist, kui sidrunist klementiin saab, Analea ja Clementine'i reisidest, kusjuures kui reisijuhtidest esimest korda juttu tuli, siis ootasin, et läheb New Yorki avastamiseks. Tegelastel küll mitte, aga mulle tõi suvine New York nii palju toredaid mälestusi meelde. Ja reisijuhtidesse maalimine kõlas lihtsalt hurmavalt.

Ashley Poston armastab sõnamänge ning oli tunda, et see pool sai tõlkes kannatada. No mis sa ikka teed, kui tegelase ees- ja hüüdnimed leiab puuviljasektsioonist. Mõned ilmselged asjad plinkisid seetõttu veel neoontuledes. Kahe lehega oli juhtunud hoopistükki veider trükiaps, mis häirimise asemel lisas väikse krutskiga maagilisust, võimaluse korra ühe lehe kaugusele tulevikku kiigata. Ausalt, see ei ajanud pooltki nii segadusse kui ISA. Jah, see juhtus jälle, et mees kutsub naist Isaks - tuletagem meelde Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma".

Unustage romantasy, minu hinge paitab maagilise realismi ja romantika mikstuur. Igas ideaalses armastusloos leidub kübeke maagiat ja kübeke realismi. Soovitan, kui otsid mõnusat suvelugemist - kuumale rannaliivale või laisalt kiikuvasse võrkkiike või katusel trummeldava vihma saatele tugitoolinurka!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Carley Fortune "One Golden Summer" pakub järveäärset suveidülli koos sihi kaotanud fotograafi, tema vanaema ja kollase kiirpaadiga kompu kutiga. Olin kindel, et sellest tuleb mõnus lugemine, kuna kirjaniku "Igal järgmisel suvel" oli üks mu eelmise aasta absoluutsetest lemmikutest ning "Kohtume järve ääres" meeldis samuti väga. Lootsin, et saan ka järgmiseid lugusid eesti keeles nautida, aga tundub, et tuleb ingliskeelsetega leppida.

2025, Barry’s Bay, Kanada. Alice'ile meeldib teistele meele järgi olla. Fotograafina vormib ta end vastavalt klientidele, suhtes kaaslasele. Kui mees ta maha jätab, märkab murtud naine, et piltide püüdmine ei too talle enam sära silma nagu kunagi. Ta otsustab aja maha võtta ning koos puusaoperatsioonist taastuva vanaemaga sõita järve äärde, kus nad aastaid tagasi koos maagilise suve veetsid. Just seal klõpsas Alice teismelise tüdrukuna oma esimesed fotod. Üks neist, kolm noort kollase paadiga üle järve lendamas, on siiani üks naise lemmikutest. Kohe esimesel päeval kohtub ta paadi omanikuga.

Magus nostalgia, uued võimalused, maaliline Kanada väikelinn looduse rüpes. Nautisin iga viimset kui sõna, pealkirjas lubatud kullakarva suve, täis veepritsmeid ja naerukilkeid, mis murepilved kaugele peletavad. Töökohustused ei pressi peale. Päevad mööduvad vanaemaga kvaliteetaega veetes või nimekirjaga asjadest, mis 17-aastasena tegemata jäid. Aastatega kasvatatud enesekindlus ja iseloom lubavad maha tõmmata nii mõndagi, mille jaoks Alice toona liialt uje oli, nagu jalust rabav suvesuhe. Päris roosamannaks lugu ei jää, ikka leidub meelehärmi põhjustavaid ütlemata sõnu, aga draama kahvatub mõnususe ülekülluse kõrval.

Boonusena on siinne nägus ning hoolitsev silmarõõm juba tuttav romaanist "Igal järgmisel suvel" ning selle armsaks saanud peategelastest pole ka pääsu. Vihjamisi käib läbi ka "Kohtume järve ääres" puhkeküla. Väike asi, aga annab kohe juurde, kui kirjanik oma teosed õhkõrnade niitidega kokku põimib.

Veendusin taas, et Carley Fortune kirjutab täpselt minu maitsele raamatuid. Tahtsin kohemaid järgmise haarata, ent elu andis märku, et mõistlik oleks vahet pidada.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Mariann Rückenberg "Nõiatütre legend" jutustab ammustest aegadest, mil kohtumine võõraga viib soos võrsunud neiu sõjaretkele Dorpati müüride alla. Mulle tundus, et see Eestimaa pinnal toimuv lugu võiks ideaalselt jaaniaegseks lugemiseks sobida ja ma ei pidanud pettuma.

1625, Rücksee/Oberpahlen/Dorpat. Nii rootslased kui ka poolakad himustavad Eesti- ja Liivimaad enda käpa alla. Sõjameeste salgad ei anna maarahvale asu, põletades teele jäävaid külasid, lüües mättasse talupoegi ja kimbutades naisi. Taimede ja loomadega osav Krett elab sooservas, kuhu keegi asjata ei trügi. Ühel kevadhommikul mõisa poole astudes kohtub ta võõra mehega, kes mõistab rääkida nii härraste kui ka maarahva keelt. Nende teed ristuvad üha uuesti ja uuesti.

"Nõiatütre legend" visandab usutava pildi lihtrahva sekka kuuluvate naiste elust 17. sajandil siin Eestimaa pinnal. Raske rügamine mõisa heaks, vägivaldsed mehed, konti murdvad talutööd, paaripanek ja laste tegemine. Peategelane Krett ei ole päris harilik talutüdruk. Ta tunneb taimede väge, oskab loomi kuuletuma panna ja sõnadega imet teha. Neiu koduks on soo, kus ta unistab meheleminekust pääsemisest. Tema maailmapilti kõigutab kohtumine uhke saksaga. Ühtäkki on mees tal igalpool risti ees. Kumbki üritab oma elu edasi elada, aga varsti saab selgeks, et ilma teiseta hästi ei saa. Nende õnnele ei aita kaasa mehe hingel olevad saladused, lähenev sõjaretk ega külas segadust külvav õelushunnik.

Päris ajalugu seguneb haaravalt väljamõeldistega, millest kirjanik suurepärases eessõnas aru annab. Eriti muljetavaldav on maarahva kentsakas kõnepruuk, mis hästi ajastu vaimu kannab. Kuna tegutseb rahvaste paabel, siis kuuleb selle kõrval saksa, poola, rootsi, aga ka kura keelt, nii et joonealune kubiseb tõlgetest. Kohati eelistasin dialoogi alguses kohe sinna suunduda, aga vahepeal proovisin maarahva kingadesse astuda ja leppida arusaamatust jutust üksikute tuttavate sõnade tabamisega.

Muide, kuralastest ei olnud ma varem ühestki teisest raamatust lugenud, nii et tärganud huvi pani ammu kadunud rahva kohta kohe juurde otsima. Ajalootundidest jäänud teadmised olid aastatega õige viledaks kulunud.

Kokkuvõttes nautisin väga ajaloolist sündmustiku, mõnusat keelekasutust ja aeglaselt tärkavat armastuslugu.

Aitäh, Mariann, raamatu eest!

Tara Menon "Vee all" jutustab ühest naisest ja kahest katastroofist. Romaan jäi mulle silma juba ilmudes, võlusõnaks Tai, mille liivarannad vaid mõned kuud tagasi mu jalataldu paitasid. Lisaks oli raske vastu panna katastroofide, eriti nende päriselt toimunute, müstilisele külgetõmbejõule.

2004/2012, Andamani mere kallas, Tai/New York, USA. Marissa lapsepõlv möödus paradiisisaarel, kus ta isa teadustööd tegi. Tüdruk kiindus sellesse imepärasesse paika jäägitult. Koos parima sõbrannaga hulpisid nad tunde küütlevas ookeanis, õppisid tundma kõiki selle värve ja panid nimed igale kui viimsele sarvikraile. Idüll sai otsa, kui teise jõulupüha hiidlaine kogu riigi peapeale pööras. Kaheksa aastat hiljem Sandy-nimeliseks orkaaniks valmistuvas New Yorkis painab naist endiselt mällu sööbinud saatuslik päev. Marissa teab, milleks loodus võimeline on.

Ka kõige napim sisukirjeldus ütleb kõik ära, nii et tead algusest peale, kuhu laine kannab. Pärale jõudmiseks on vaja kannatust, nagu siis kui aeglaselt külma vette laskuda. Tead ju küll, kuidas esmalt katsud varbaga, siis julged põlvedeni kahlata, aga nabani kastmiseks tuleb end jälle koguda ja kui viimaks kaelani sees oled, siis hakka kähku ujuma. Raamat algab lõpmata pika pühapäevaga, kus vaheldumisi sulpsame kord aastasse 2004, kord aastasse 2012, mõlemas katastroof terendamas. Kui mõnikord loodan ikka, et seekord jäämägi laeva ei uputa, siis siin ma imet ei oodanud. Enne ja pärast olid ju korraga laual ja andsid päris ruttu vastused, kes trobikonnast tegelastest pääsevad, kes mitte.

Tara Menon pöörab tähelepanu tõsiasjale, kuidas sõbra kaotamisse suhtub ühiskond hoopis teistmoodi kui kallima või pereliikme, ent lein ei olnud see, mis mind raamatus kõige enam paelus, ka mitte katastroofid. Mulle meeldivad kaunid kirjeldused ja just selles vallas pakkus "Vee all" kuhjaga vaimset kardemoni. Tänu Bibi Raidi oivalisele tõlkele heljusin keset tüdrukute lapsepõlve viimast päeva, mil aega maa ja ilm, ning vaimustusin reisiajakirja pildikirjeldustega tegeleva peategelase sõnade kogust. Miski ei suuda anda edasi, millise mõnuga ma selles säbrulises sõnade paradiisis kümblesin. Maiuspaladena pakuti võrratuid loodusfakte ja hulganisti kirjandusviiteid.

Kui looduse malbet ilu maalis Tara Menon esmaklassiliselt, siis selle raevuga jäi ta pisut hätta. Oleksin tahtnud suuremat kontrasti, mis läbi kolgiks ja kaasa tiriks. Kui laine kõik teised minema pühkis, siis mina vaatasin kõrvalt ja siis kaevusin interneti tsunamivideosid ning pääsenute postitusi lugema. Tagatipuks võtsin ette intervjuu kirjanikuga, kuna mind huvitas tema seos nende kahe sündmusega. Tuleb välja, et esimesest kujunes teismeeas kinnisidee, kuna tema enda pere oleks vabalt võinud tol saatuslikul detsembrikuul Taimaal puhata. Sandy ajal oli Tara aga New Yorkis kohapeal. Viimane üllatas, sest orkaani kirjeldused kahvatusid teise katastroofi kõrval.

"Vee all" tuletas meelde palju tuttavat Khao Soki kaanidest New Yorki lakkamatu meluni. Ootasin ehk rohkem katastroofidest kantud pinget ja laetud emotsioone, aga leidsin selle asemel i-m-e-l-i-s-e-d kirjeldused kaunis tõlkes. Julgen soovitada!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Gaea Schoeters "Trofee" viib verest välja, jutustades trofeede jahtimisest, aafrika hõimude tavadest ja valgete küttide rahast, mis rattad käima paneb. Raamat jäi mulle tänavuse HeadRead kirjandusfestivali kavast silma, aga kahjuks ma kirjanikku ennast kuulama ei jõudnud.

Tänapäev, Aafrika. Hunter White'i jahikirg sai alguse juba poisipõlves. Edukas karjäär lubab tal tihti saaklooma jälgedes käimisest tulenevat adrenaliini nautimas käia ning abikaasale uhkeid trofeesid tuua. Suurest viisikust lahutab meest vaid ninasarvik. Peale pikka ootamist tuleb jahiluba, kuid retk läheb luhta ja Hunter peab otsustama, kas lepib pakutava kompensatsiooniga.

"Trofee" on jõhker ja häirivalt paeluv raamat. Ei pea vist ütlemagi, et kui sa ei taha loomade küttimisest lugeda, siis ära seda kätte võta? Olin valmis, kuidas verine tagaajamine algusest peale õõvastab, aga romaan ei lenda tapahimuga peale, vaid imeb Hunteri kalkuleerivasse mõttemaailma, kus jaht ei tundugi mõttetu verevalamisena. Mehe külm loogika peab paika meie äraspidises maailmas, kus trofeede küttimiseks välja käidav kõrge tasu on see, mis rahastab sama liigi kaitsmist. Ei jää muud üle kui kaasa noogutada ja kaasagi tunda, et mees ninasarvikutrofeest ilma jääb.

Järgneb sammuke sügavamale Aafrika südame suunas, kust leiab oma maast ilma jäänud põlisrahvad ja nende iidsed tavad. Siinkohal tundsin ebakõla, millele kohe nime ei osanud anda. Ajas segadusse, kellele kaasa elada, millele kaasa noogutada, mida taunida, keda vihata, mis on päris, mis väljamõeldis, kust jooksevad piirid. Selgus saabus, kui otsisin lisainfot Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" kohta, mida Schoeters lõppsõnas ühe inspiratsioonina mainib, ja komistasin loterii blogi postituse otsa, milles kirjeldatakse tolle romaani euroopalikku pilku ja kohaliku vaatenurgast sündinud vastust Chinua Achebe "Kõik vajub koost". Terve aja oligi mul kuklas tiksunud mõte, et see lugu ei ole selle kirjaniku rääkida. Valge inimene sobib kritiseerima valget inimest, kellele meeldib jahti pidada, aga ta ei suuda edasi anda aafriklaste tavasid, nii et need barbaarselt ei mõjuks. Ootan väga HeadReadi vestluse lindistust, et ometi tagamaid kuulda. Kas romaan sündis tungist vastikus endast välja kirjutada? 

"Trofee" on rõõmutu lugemine, ent kahtlemata meeldejääv. Soovitan siis, kui kõigist helgeist lugudest on villand saanud! 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!