Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Carley Fortune "One Golden Summer" pakub järveäärset suveidülli koos sihi kaotanud fotograafi, tema vanaema ja kollase kiirpaadiga kompu kutiga. Olin kindel, et sellest tuleb mõnus lugemine, kuna kirjaniku "Igal järgmisel suvel" oli üks mu eelmise aasta absoluutsetest lemmikutest ning "Kohtume järve ääres" meeldis samuti väga. Lootsin, et saan ka järgmiseid lugusid eesti keeles nautida, aga tundub, et tuleb ingliskeelsetega leppida.

2025, Barry’s Bay, Kanada. Alice'ile meeldib teistele meele järgi olla. Fotograafina vormib ta end vastavalt klientidele, suhtes kaaslasele. Kui mees ta maha jätab, märkab murtud naine, et piltide püüdmine ei too talle enam sära silma nagu kunagi. Ta otsustab aja maha võtta ning koos puusaoperatsioonist taastuva vanaemaga sõita järve äärde, kus nad aastaid tagasi koos maagilise suve veetsid. Just seal klõpsas Alice teismelise tüdrukuna oma esimesed fotod. Üks neist, kolm noort kollase paadiga üle järve lendamas, on siiani üks naise lemmikutest. Kohe esimesel päeval kohtub ta paadi omanikuga.

Magus nostalgia, uued võimalused, maaliline Kanada väikelinn looduse rüpes. Nautisin iga viimset kui sõna, pealkirjas lubatud kullakarva suve, täis veepritsmeid ja naerukilkeid, mis murepilved kaugele peletavad. Töökohustused ei pressi peale. Päevad mööduvad vanaemaga kvaliteetaega veetes või nimekirjaga asjadest, mis 17-aastasena tegemata jäid. Aastatega kasvatatud enesekindlus ja iseloom lubavad maha tõmmata nii mõndagi, mille jaoks Alice toona liialt uje oli, nagu jalust rabav suvesuhe. Päris roosamannaks lugu ei jää, ikka leidub meelehärmi põhjustavaid ütlemata sõnu, aga draama kahvatub mõnususe ülekülluse kõrval.

Boonusena on siinne nägus ning hoolitsev silmarõõm juba tuttav romaanist "Igal järgmisel suvel" ning selle armsaks saanud peategelastest pole ka pääsu. Vihjamisi käib läbi ka "Kohtume järve ääres" puhkeküla. Väike asi, aga annab kohe juurde, kui kirjanik oma teosed õhkõrnade niitidega kokku põimib.

Veendusin taas, et Carley Fortune kirjutab täpselt minu maitsele raamatuid. Tahtsin kohemaid järgmise haarata, ent elu andis märku, et mõistlik oleks vahet pidada.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Mariann Rückenberg "Nõiatütre legend" jutustab ammustest aegadest, mil kohtumine võõraga viib soos võrsunud neiu sõjaretkele Dorpati müüride alla. Mulle tundus, et see Eestimaa pinnal toimuv lugu võiks ideaalselt jaaniaegseks lugemiseks sobida ja ma ei pidanud pettuma.

1625, Rücksee/Oberpahlen/Dorpat. Nii rootslased kui ka poolakad himustavad Eesti- ja Liivimaad enda käpa alla. Sõjameeste salgad ei anna maarahvale asu, põletades teele jäävaid külasid, lüües mättasse talupoegi ja kimbutades naisi. Taimede ja loomadega osav Krett elab sooservas, kuhu keegi asjata ei trügi. Ühel kevadhommikul mõisa poole astudes kohtub ta võõra mehega, kes mõistab rääkida nii härraste kui ka maarahva keelt. Nende teed ristuvad üha uuesti ja uuesti.

"Nõiatütre legend" visandab usutava pildi lihtrahva sekka kuuluvate naiste elust 17. sajandil siin Eestimaa pinnal. Raske rügamine mõisa heaks, vägivaldsed mehed, konti murdvad talutööd, paaripanek ja laste tegemine. Peategelane Krett ei ole päris harilik talutüdruk. Ta tunneb taimede väge, oskab loomi kuuletuma panna ja sõnadega imet teha. Neiu koduks on soo, kus ta unistab meheleminekust pääsemisest. Tema maailmapilti kõigutab kohtumine uhke saksaga. Ühtäkki on mees tal igalpool risti ees. Kumbki üritab oma elu edasi elada, aga varsti saab selgeks, et ilma teiseta hästi ei saa. Nende õnnele ei aita kaasa mehe hingel olevad saladused, lähenev sõjaretk ega külas segadust külvav õelushunnik.

Päris ajalugu seguneb haaravalt väljamõeldistega, millest kirjanik suurepärases eessõnas aru annab. Eriti muljetavaldav on maarahva kentsakas kõnepruuk, mis hästi ajastu vaimu kannab. Kuna tegutseb rahvaste paabel, siis kuuleb selle kõrval saksa, poola, rootsi, aga ka kura keelt, nii et joonealune kubiseb tõlgetest. Kohati eelistasin dialoogi alguses kohe sinna suunduda, aga vahepeal proovisin maarahva kingadesse astuda ja leppida arusaamatust jutust üksikute tuttavate sõnade tabamisega.

Muide, kuralastest ei olnud ma varem ühestki teisest raamatust lugenud, nii et tärganud huvi pani ammu kadunud rahva kohta kohe juurde otsima. Ajalootundidest jäänud teadmised olid aastatega õige viledaks kulunud.

Kokkuvõttes nautisin väga ajaloolist sündmustiku, mõnusat keelekasutust ja aeglaselt tärkavat armastuslugu.

Aitäh, Mariann, raamatu eest!

Tara Menon "Vee all" jutustab ühest naisest ja kahest katastroofist. Romaan jäi mulle silma juba ilmudes, võlusõnaks Tai, mille liivarannad vaid mõned kuud tagasi mu jalataldu paitasid. Lisaks oli raske vastu panna katastroofide, eriti nende päriselt toimunute, müstilisele külgetõmbejõule.

2004/2012, Andamani mere kallas, Tai/New York, USA. Marissa lapsepõlv möödus paradiisisaarel, kus ta isa teadustööd tegi. Tüdruk kiindus sellesse imepärasesse paika jäägitult. Koos parima sõbrannaga hulpisid nad tunde küütlevas ookeanis, õppisid tundma kõiki selle värve ja panid nimed igale kui viimsele sarvikraile. Idüll sai otsa, kui teise jõulupüha hiidlaine kogu riigi peapeale pööras. Kaheksa aastat hiljem Sandy-nimeliseks orkaaniks valmistuvas New Yorkis painab naist endiselt mällu sööbinud saatuslik päev. Marissa teab, milleks loodus võimeline on.

Ka kõige napim sisukirjeldus ütleb kõik ära, nii et tead algusest peale, kuhu laine kannab. Pärale jõudmiseks on vaja kannatust, nagu siis kui aeglaselt külma vette laskuda. Tead ju küll, kuidas esmalt katsud varbaga, siis julged põlvedeni kahlata, aga nabani kastmiseks tuleb end jälle koguda ja kui viimaks kaelani sees oled, siis hakka kähku ujuma. Raamat algab lõpmata pika pühapäevaga, kus vaheldumisi sulpsame kord aastasse 2004, kord aastasse 2012, mõlemas katastroof terendamas. Kui mõnikord loodan ikka, et seekord jäämägi laeva ei uputa, siis siin ma imet ei oodanud. Enne ja pärast olid ju korraga laual ja andsid päris ruttu vastused, kes trobikonnast tegelastest pääsevad, kes mitte.

Tara Menon pöörab tähelepanu tõsiasjale, kuidas sõbra kaotamisse suhtub ühiskond hoopis teistmoodi kui kallima või pereliikme, ent lein ei olnud see, mis mind raamatus kõige enam paelus, ka mitte katastroofid. Mulle meeldivad kaunid kirjeldused ja just selles vallas pakkus "Vee all" kuhjaga vaimset kardemoni. Tänu Bibi Raidi oivalisele tõlkele heljusin keset tüdrukute lapsepõlve viimast päeva, mil aega maa ja ilm, ning vaimustusin reisiajakirja pildikirjeldustega tegeleva peategelase sõnade kogust. Miski ei suuda anda edasi, millise mõnuga ma selles säbrulises sõnade paradiisis kümblesin. Maiuspaladena pakuti võrratuid loodusfakte ja hulganisti kirjandusviiteid.

Kui looduse malbet ilu maalis Tara Menon esmaklassiliselt, siis selle raevuga jäi ta pisut hätta. Oleksin tahtnud suuremat kontrasti, mis läbi kolgiks ja kaasa tiriks. Kui laine kõik teised minema pühkis, siis mina vaatasin kõrvalt ja siis kaevusin interneti tsunamivideosid ning pääsenute postitusi lugema. Tagatipuks võtsin ette intervjuu kirjanikuga, kuna mind huvitas tema seos nende kahe sündmusega. Tuleb välja, et esimesest kujunes teismeeas kinnisidee, kuna tema enda pere oleks vabalt võinud tol saatuslikul detsembrikuul Taimaal puhata. Sandy ajal oli Tara aga New Yorkis kohapeal. Viimane üllatas, sest orkaani kirjeldused kahvatusid teise katastroofi kõrval.

"Vee all" tuletas meelde palju tuttavat Khao Soki kaanidest New Yorki lakkamatu meluni. Ootasin ehk rohkem katastroofidest kantud pinget ja laetud emotsioone, aga leidsin selle asemel i-m-e-l-i-s-e-d kirjeldused kaunis tõlkes. Julgen soovitada!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Gaea Schoeters "Trofee" viib verest välja, jutustades trofeede jahtimisest, aafrika hõimude tavadest ja valgete küttide rahast, mis rattad käima paneb. Raamat jäi mulle tänavuse HeadRead kirjandusfestivali kavast silma, aga kahjuks ma kirjanikku ennast kuulama ei jõudnud.

Tänapäev, Aafrika. Hunter White'i jahikirg sai alguse juba poisipõlves. Edukas karjäär lubab tal tihti saaklooma jälgedes käimisest tulenevat adrenaliini nautimas käia ning abikaasale uhkeid trofeesid tuua. Suurest viisikust lahutab meest vaid ninasarvik. Peale pikka ootamist tuleb jahiluba, kuid retk läheb luhta ja Hunter peab otsustama, kas lepib pakutava kompensatsiooniga.

"Trofee" on jõhker ja häirivalt paeluv raamat. Ei pea vist ütlemagi, et kui sa ei taha loomade küttimisest lugeda, siis ära seda kätte võta? Olin valmis, kuidas verine tagaajamine algusest peale õõvastab, aga romaan ei lenda tapahimuga peale, vaid imeb Hunteri kalkuleerivasse mõttemaailma, kus jaht ei tundugi mõttetu verevalamisena. Mehe külm loogika peab paika meie äraspidises maailmas, kus trofeede küttimiseks välja käidav kõrge tasu on see, mis rahastab sama liigi kaitsmist. Ei jää muud üle kui kaasa noogutada ja kaasagi tunda, et mees ninasarvikutrofeest ilma jääb.

Järgneb sammuke sügavamale Aafrika südame suunas, kust leiab oma maast ilma jäänud põlisrahvad ja nende iidsed tavad. Siinkohal tundsin ebakõla, millele kohe nime ei osanud anda. Ajas segadusse, kellele kaasa elada, millele kaasa noogutada, mida taunida, keda vihata, mis on päris, mis väljamõeldis, kust jooksevad piirid. Selgus saabus, kui otsisin lisainfot Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" kohta, mida Schoeters lõppsõnas ühe inspiratsioonina mainib, ja komistasin loterii blogi postituse otsa, milles kirjeldatakse tolle romaani euroopalikku pilku ja kohaliku vaatenurgast sündinud vastust Chinua Achebe "Kõik vajub koost". Terve aja oligi mul kuklas tiksunud mõte, et see lugu ei ole selle kirjaniku rääkida. Valge inimene sobib kritiseerima valget inimest, kellele meeldib jahti pidada, aga ta ei suuda edasi anda aafriklaste tavasid, nii et need barbaarselt ei mõjuks. Ootan väga HeadReadi vestluse lindistust, et ometi tagamaid kuulda. Kas romaan sündis tungist vastikus endast välja kirjutada? 

"Trofee" on rõõmutu lugemine, ent kahtlemata meeldejääv. Soovitan siis, kui kõigist helgeist lugudest on villand saanud! 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Anna Hope "Ootus" kulgeb koos kolme kangelannaga, kes ootavad elult midagi muud, kui sel neile pakkuda on. Romaan leidis meil raamatuklubis nii positiivset kui ka ärritavat vastukaja. Mina kaldusin viimase poole.

1998-2022, London. Lissa tahab näitlejana karjääri teha. Ta on vaba minema, kuhu hing ihkab. Hannah tahab üle kõige last saada. Tal on armastav kaaslane, kaunis kodu ja hea töö. Cate ei tea, mida ta tahab. Tal on väike laps, tööd rügav abikaasa ning süllekukkunud maja. Uue aastatuhande koidikul, 29-aastastena, elasid nad ühes majas pargiveerel, tulvil suuri ootusi. Nüüd näib elu rööbastelt maha jooksnuna.

Eelkõige illustreerib "Ootus", kuidas me alati ihkame seda, mida meil pole, ei oska rõõmu tunda selle üle, mis meil on. Mis teeb naise õnnelikuks? On see kindel abielu? Tähenduslik karjäär? Lapsed, eluõied? Kirjanik jõuab igatahes ühe õige vastuseni. Kui seda teada tahad, ei pea üldse tervet romaani lugema, piisab viimasest peatükist.

Üks mis kindel, see ei ole sõprus, sest kuigi sisukirjeldus ja tagakaas reklaamivad, siis seda raamatust ei leia. Pole kröömikestki üksteise seltskonna nautimist, vastastikkust toetust ega aastatega kuhjuvaid häid mälestusi. Romaani ajas edasi-tagasi laveerimine toob nähtavale kolme peategelase ootuste ja tegelikkuse vahel laiuva kuristiku, kus pesitsevad kaotused, reetmine, petmine ja muu valus. Alguses oli mõni samastumismoment, aga siis tulid sellised pöörded, et surusin pea vastu diivanit ja ohkasin hingepõhjani. Lissa, Hannah ja Cate käisid kõik vastukarva. Arutasime, et ehk muutsid tegelased niivõrd ebasümpaatseks kultuurilised erinevused Eesti ja UK vahel. Paar toredat seika siiski oli. Näiteks Lissa ema meenutused nooruspõlvest või Cate'i uue sõbranna loodud emmede klubi. Kokkuvõttes jäi raamat siiski minu jaoks masendavaks ning ilmselt ununeb õige pea.

Freida McFadden "Koduabiline" pajatab järjekordsest tööotsast, mis on liiga hea, et tõsi olla. Muidugi on see populaarne põnevik ammu lugema kutsunud, filmgi linastus mitu kuud tagasi, aga ootamine tasus ära, sest sain lugeda sõbranna kommentaaridega eksemplari, mis andis raamatuelamusele tublisti juurde.

Tänapäev, Long Island, New York. Milliel on hädasti tööd vaja, et ta ei peaks enam autos elama ja tagaistmel võileibu sööma. Tal ei ole suuri ootusi Winchesteride uhkes majas koduabilise koha saamise osas, kuna taustauuring peletab ka palju vähenõudlikumad tööandjad eemale. Ometi pakub Nina talle tööd koos elukohaga, nii et neiu lahendab kaks muret ühe hoobiga. Kahetised tunded painavad esimestest päevadest, seletamatu õud ning kiirelt tööandja vastu kogunev vimm. Millie on tehtud kangest puust ja nelja tuule poole kihutamise asemel kannatab hambad ristis.

Esimese poole raamatust veetsin silmi pööritades, kuna tegelased olid väljakannatamatud. Millie viskab ühel hetkel vaimukaid kommentaare ja järgmisel ilastab aedniku või majaperemehe järele, sest mõlemad on üliseksikad. Perenaine pöörab ära ja tema ärahellitatud jõmpsikas aitab samuti värske koduabilise näguripäevadele kaasa, nii et neid on mõnus vihata, eriti kui saab tunded vahetult raamatuservale kirja panna, kus samalaadsed juba ees. Teises pooles täitus kaanele kirjutatud lubadus ehk ühtäkki muutus raamatu käest panemine raskeks. Kui ei ole ammu ühtki põnevikku lugenud ja loopöörete aimamise kaadervärk on roostes, siis üllatusi jagub. Julgelt jube lõpplahendus pani juubeldama, aga tagantjärgi ei saa üle ega ümber, kui nõmedad ning napilt visandatud tegelased olid.

Meelelahutust sai siiski täie raha eest ning viimaseid lehti keerates tekkis kange kihk kohemaid pilk peale heita, milliseid emotsioone tekitavad Amanda Seyfried ja Sydney Sweeney. Ekraani tarvis raamatus materjali jagub. Mõni õhtu jäi vahele, aga siis sai see uudishimu rahuldatud. Film sai sissejuhatusega paremini hakkama, aga sealt, kust romaan põnevaks läks, lörtsiti kõik ära ja lõpp oli lihtsalt nõme.

Kohe järje järele ei haara, kuigi see ootab kenasti riiulis oma korda, aga millalgi võib-olla. Midagi tahan kindlasti McFaddenilt veel lugeda, kuna kõik ju loevad ja kõrvalejäämise tunne pitsitab.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!