Kristi Küppar "Viimane lusikas" näitab, kuidas teelusikaga on võimalik sügavaid saladusi välja kaevata. Absurdne sisukirjeldus naisest, kes heast peast oma kunagistesse elukohtadesse lusikaid läheb vahetama, kohe kutsus lugema. Nagu "Väikelinna biit", märgiti ka see romaan ära kirjanike liidu romaanivõistlusel.

Tänapäev, Eesti. Katariina on terve elu ühest kohast teise pendeldanud, ikka ajab miski teda edasi liikuma. Viiskümmend juba täis, otsustab naine härjal sarvist haarata ja endast paremini sotti saada. Käidud teele tagasi vaatamiseks otsustab ta külastada kõiki oma kunagisi elukohti ja millegipärast tundub oluline igaühest lusikas kaasa võtta. Niisiis ostab naine vahetuseks 7 teelusikat. Nendega varustatult suundubki ta kohti läbi käima ning otsima vastuseid küsimustele, mida ta esitada ei oska.

Argipäevade häda on selles, et keegi ei niida muru.

Kui pühendused raamatutes ununevad enamasti hetkega, siis on üks, mis püsib meeles - kõigile majadele, kus olen kunagi elanud (Jenny Eclair "Mälestuste toad"). Katariinalt ei maksa selles vaimus meenutusi oodata. Ei moodustu kristallselget ajatelge, kus ja kellega ta elas. Ei ole nostalgitsemist, kuidas kunagised elukohad on muutunud. Jalg ei pea üle lävegi astuma, et lusikavahetus saaks tehtud. Naine mainib möödaminnes, kuidas pani siin ülikooli ajal hullu või ootas seal last, ja liigub siis juba edasi. Esimesed lusikad vahetavad kibekiirelt omanikku, kuid hoog raugeb murrangulisemate kohtadeni jõudes.

Esmatutvusel ei tundunudki peategelane nii peast segi, kui eesolevale retkele mõeldes võiks oodata, ainult pisut veider. Miks ta kooris end emale külla minnes aluspesu väele?! Mõrad ilmnevad tasahilju, kuni järsku on ta kuskile mõttesohu eksinud. Mustast august välja ronimiseks kulub aega ja kannatust, ent viimased vahetamata lusikad hoiavad pinget. Lõpuks logiseb kõik oma kohale ja hetkeks lõi täitsa pahviks. Just see, et raamat oli napp, kohad libisesid mööda, andis lõpule kaalu ja tähelepanu, mida see vajas. Kõigest sellest oleks saanud kirjutada palju paksema raamatu, aga mul on hea meel, et Kristi Küppar seda ei teinud. Kogu minevikurännak ajendas pikemalt mõtisklema, milliseid küsimusi esitada, kuni on olemas, kellelt neid küsida, sest kui hiljem möödanikku kaevuda, pole vastuseid kuskilt võtta. 

Kokkuvõttes on "Viimane lusikas" mõnusalt ebatraditsiooniline nii tegelaste kui ka kummaliste juhtumiste poolest. Kui meeldib kaardil näpuga järge ajada, siis seda saab ka teha, sest lusikajaht väisab tuttavaid paiku üle Eestimaa.

PS! Raamatus on mitu toredat kassi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Liia Kikas "Väikelinna biit" balansseerib bändiproovid, suhtedraamad ja kriminaalsed juhtumid ühes väikelinnas. Tänavuse romaanivõistluse auhinnatud/äramärgitud teoste hulgast jäi silma just see, kuna kirjeldus lubas midagi lõbusat.

Tänapäev, Eesti väikelinn. Lene teeb koolikaaslastega bändi. Nende trumbiks on ninamees Mirr, kellesse kõik tüdrukud, kaasa arvatud tema, armunud on. Pole lihtne noor olla, ent sekelduste kiuste pürgivad kirglikud muusikud bändikonkursil nime tegema. Kauaoodatud õhtu saab ootamatu lõpu, kui üks inimene jäljetult kaob ja kõik viitab, et see ei juhtunud sugugi omal tahtel. Päevad kulgevad näiliselt vanas tempos edasi, trummar jagab aega koolikaaslaste ja vanadekodu elanikeg musitseerimise vahel, vanaema peika ema käib pojale uusi pruute pakkumas, kultuurimaja juhataja hoiab kultuuri kultuurimajast eemal, vaid üks neiu ei saa kadunud kallimat mõtteist. Kui see juhtum lahenduse leiab, vürtsitab noorte päevi teatri- ja filmitegu ning uue koolivenna majast välja kooruv mõistatus.

"Väikelinna biit" pakub kärtsu ja mürtsu. Romaani on raske kokku võtta, sest nagu kirjanik ise vestlusõhtul ütles - peategelaseks on terve väikelinn. Lehtedel tegutseb kirju seltskond: esiotsas ühe koolibändi liikmed, taamal nende kallimad, vanemad, vanemate kallimad, vanavanemad jne. Ka iga viimset kui sõrme-varvast appi võttes ei saa kõiki kokku loetud.

Rütm, kus iga peatükiga lisandub tegelasi, mõjus võõralt. Esimestest ei saa korralikult sotti, kui juba tulevad järgmised. Seetõttu läks sisseelamine konarlikult, kuigi juba avaleheküljed pakkusid nii samastumist kui ka kohtumist hilisema lemmikuga. Nimelt asusin lugema esmaspäeval, selja taga nädalavahetus, kui koer häda õue ei mõistnud teha, ja raamatus tervitas kutsikas nimega Mütsakas, kes rõõmsalt samaviisi toimetas.

Tagakaanekirjeldus häälestas kohtuma bändi tegeva Kalle Blomkvistiga, aga esimeses pooles valgub fookus krimiloolt igale poole mujale. Alles üsna lõpus läheb vägev möll lahti. Teine raamat algab seevastu kohe põnevalt, kahtlased tegelased on pidevalt pildis ja müsteerium hargeneb tasapisi. Pealegi leiab sealt vana saladusi peitva maja, mis muudab iga loo sümpaatsemaks. Tegin ka tegelastest sõltumatut detektiivitööd, üritades vastata küsimusele, mis ajaperioodil tegevus toimub. Olin oma peas just klapitamas varaseid 2000ndad, kui mainiti, et taasiseseisvumisest on möödas 30 aastat.

Igatahes, kui esmasest võõristusest üle saadud, edenes lugemine kärmelt, kuna peatükid on lühikesed ja dialoogitihedad. Igaüks pakub pilguheitu kellegi argiellu ja moodustab omaette killukese tervikust. Nii oli lihtne hommikupudru kõrvale mõned lehed lugeda. On palju lustakaid ning heldimust tekitavaid hetki, aga ka ängi, viha ja kurbust või selliseid momente, mis panevad pead vangutama, silmi pööritama või nina krimpsutama. Sedavõrd vabameelset suhtumist noortesse polegi kohanud, nii et korra hakkasin juba kahtlema, kas oli ikka keskkooli õpilastega tegemist. Kui üldjoontes tögab romaan muhedalt, siis mõned halvustavad ütlemised läksid üle piiri. Ent tavapärast eesti halli ei leia üheltki leheküljelt.

Nautisin eriti kirge, millega noored muusikat, teatrit ja filmi teevad ja raamatu krooniks on kogukonnatunne, mis kirju tegelaste seltskonna seas valitseb - kuidas mehed ja naised, noored ja vanad üksmeelselt tegutsesid. Tänapäeva invidualismile rõhuvas maailmas oleks seda rohkem vaja.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Samantha Sotto Yambao "The Elsewhere Express" viib ülimalt kaasakiskuvale ning vaimustavalt pentsikule sõidule mõtete rongiga. Hüppasin raamatuga tundmatusse, kuna imeline kujundus püüdis Rahva Raamatus silma ja lubas kaunist seiklust.

Reaalsus/The Elsewhere Express. Raya elus ei ole pidepunkte. Ta eostati varuosadeks oma vanemale vennale ja püüdleb kellegi teise unistuse poole. Ühel rongisõidul koju, keset inimesi, kes kõik on mõtetes kuskil mujal, libiseb neiu minema ning leiab end äkki ühe teise rongi pardalt. Konduktor kontrollib piletit ja alustab tutvustust, kui ootamatult ilmub välja teinegi uus reisija. Q pidepunktid hääbusid koos tema silmanägemisega. Ka koos ei suju sisseelamine, sest lukustamata tagauksest on veel keegi pardale roninud ja puhkeb maru. Piletita reisija ohustab kogu rongi olemasolu, nii et Raya ja Q asuvad uues maailmas koha otsimise kõrval jänest taga ajama, liikudes ühest võrratust ja eriskummalistest vagunist teise.

Olen üsna kindel, et kogu raamat sai alguse inglise keelsest väljendist "train of thought", kuna Elsewhere Express on sõna otseses mõttes mõtetest tehtud rong, millel rööbastel punktist a punkti b veereva sõiduvahendiga õige vähe ühist. Reis on lõputu ja peatusteta. Ega neid polegi vaja, kui istmeridade asemel peidab iga vagun endas uut maailma, kus võimalik on kõik mis iganes pähe tuleb.

Kirjanik mängib mõnuga sõnadega, lastes fantaasial vabalt lennata. Ta on mõtted ära liigitanud, sobitanud iga liigiga omadused ja mõelnud välja, milleks sobib hirm või süütunne, milleks unustatud asjad või armastuslaulud. Näiteks koosneb üks vagun neist uitmõtetest, mis vaid viivuks peast läbi vilksatavad ja seetõttu ei püsi selles vagunis asjad paigal, nii et jõest võib hetkega saada maismaa. Iga kord kui tekkis tunne, et nüüd on küll kõik maailma mõtted rongi paigutatud, leidis kirjanik järgmise vaguni tarbeks mõne uut moodi mõtteliigi.

Olin esimesest lehest köidetud. Kui raamatus korrutatakse mantrat live-breathe-be, siis minu omaks sai go-with-the-flow - ära mõtle, lihtsalt tunneta, lase kõigel imelisel ja imelikul end kaasa kanda. Meenus kunagi ammu loetud "The Night Circus", öine tsirkus lõputu hulga maagiliste tubadega, mis sel hetkel mulle üldse peale ei läinud. Seda suurem on rõõm, et olen jõudnud punkti, kus täiel rinnal nautida sellist loogikakauget võluvatele kirjeldustele toetuvat lugu. Julgeksin isegi uuesti "Öötsirkust" uuesti proovida, mis alles hiljuti eesti keeles välja tuli.

Oma roll oli ka sellel, et "The Elsewhere Express" ei olnud üks suur kulgemine, vaid sellesse kummalisse rongisõitu paigutus kindla eesmärgiga lugu, seiklus, hädaoht, kaks võrratut kangelast. Rahulikku avastamist segas kruviv pinge. Vahepeal läksid asjad nihu. Müsteeriumid vajasid lahti harutamist. Lahendused jooksid ilusti kokku ja selgusmomenti saatis mõte, kuidas ma seda ära ei tabanud. Pole midagi paremat kui raamatud, mis suudavad üllatada, nii et andsin maksimumhinde ja tõstsin lemmikute riiulisse. Kui siis ainult need, millel on kirevad iluservad, värvimist ootavad pildid sisekülgedel ja kaanekujundus, mida võib vaatama jäädagi!!

Alustasin raamatuga kohe peale eelmise ehk "Kirki" lõpetamist ja leidsin üllatuseks palju sarnaseid teemasid - tervenemise teekond, endasse vaatamine, koormavad mõtted. Juba reisijatele rongi tutvustamine algab sellest, et pakutakse võlujooki, mis pühib peast kõik mured. Nimelt on rongil pagasile kaalupiirang ja ei ole midagi raskemat, kui rõhuvad mõtted, mida lõputult kaasas tassime. Kumbki peategelane siiski säärast lihtsat lahendust ei soovi, vaid tarib vapralt oma koormat kaasa. Iga läbitud vagun õpetab midagi, sealhulgas lahti laskmist. Leidsin seose ka üle-eelmise loetud raamatuga, sest kunstnik Q nooruspõlv möödus vabadele pindadele ööliblikaid võõbates, umbes nagu Louisa prussakad või C.Jati pealuud Backmani romaanis "Minu sõbrad". Meenus ka Whitakeri "Kõik pimeduse värvid", sest kunst on üldse mõtterongi pardal väga oluline, samuti muusika, aga sel teemal ma hiljuti midagi lugenud pole.

Kokkuvõttes tuletas "The Elsewhere Express" meelde, kui mõnus on eelarvamusteta uude raamatusse sukelduda ja lasta puhtal avastamisrõõmul end kanda. Vahel peab minema raamatupoodi või raamatukokku riiulite vahele uitama ja lasta raamatutel endaga rääkida. See romaan lihtsalt püüdis mu pilku ja hüüdis mu nime, kuigi ma ei teadnud temast enne mitte midagi. Tõsi, üks pisike infokild mul enne lugemist oli, et üsna populaarne “Veekuu”, mis isegi eesti keelde on tõlgitud, on ka samast sulest sündinud. Nüüd pean kindlasti selle ka millalgi ette võtma.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kirki sõidab 40. sünnipäeva eel ihuüksi paksus laanes asuvasse meditatsioonionni, et sügavale enda sisse vaadata ja leida lahendused teda kammitsevatele muredele - keha laastav haigus, hirmud, mis teda aastaid valitsenud, ning tõed, millele pole kunagi näkku vaadatud. Eneseotsing vältab mitu kuud, muutudes üha ürgsemaks. Kuigi naine on omapäi, saadavad tema teekonda hunt ja kotkas, ema ja isa, tehiskallim ja lapsepõlves kaotatud sõber, hiljutine silmarõõm ja ootamatu hingekaaslane, luulemärkmik ja 28-aastane kass.

"Kirki" erines kõigist varasemalt loetud romaanidest. Esiteks oli võõras kogu see endasse vaatamise teekond koos rändavate hingede, rituaalide ja energia tunnetamisega. Teiseks koosnes suur osa raamatust üksi oleva naise sisemonoloogist, sekka mälestused ja unenäod. Ühe tegelase mõttemaailma kaevumine ei kõla kõige põnevamalt, aga igav ei hakanud kordagi. Naise keerulisest minevikust ilmneb üht-teist ootamatut, mis pusletükkidena paika asetub ja lubab teda selgemalt näha. Minu energia siiski Kirkiga ei ühtinud ja samastumist ei kogenud, kuigi nii mõnigi seik pani kaasa noogutama.

Kõige haaravam teema romaanis oli tehiskaaslane, kellega naine kaua seotud oli, selmet inimestega kontakti luua. Hirmude ning valu seljatamine ei ole sirgjooneline rännak, vaid sinusoidne kulgemine meeleheite ja sütitava armastuse vahel. Kirki teekond illustreeris, kui võimas on üksindus, ja kuidas iseendaga sõber olles on võimalik raskusi seljatada ilma kellelegi toetumata.

Üliohtlik on aga jääda konutama nelja seina vahele, kuna eluenergia jookseb siis mööda külgi maha.

Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Fredrik Backman "Minu sõbrad" tõstab esile kaks maagilist asja - sõbrad ning kunsti. Varem olen kirjanikult lugenud: "Ärevil inimesed", "Karulinn", "Mees nimega Ove", ent meie viimane kokkupuude jääb õige mitme aasta taha.

Nüüd / 25 aastat varem, pikk rongisõit / üks rannikulinn. Louisa armastab üle kõige üht merd kujutavat maali, aga mitte selle tohutu väärtuse pärast nagu kogu ülejäänud maailm, vaid temas kajavad pildile püütud emotsioonid. Ta ei oska uneski näha, et kohtub kuulsa kunstnikuga ja veel vähem, et 18. sünnipäeval kuulub meistriteos talle, kasuperest põgenenud kodutule teismelisele. Otsides lahendust, mida maaliga pihta hakata, kleebib neiu end kunstniku lapsepõlvesõbra külge. Ühise keele leidmine pole kerge, kuigi mõlemad leinavad oma parimaid sõpru, suurimaid armastusi. Ometi õnnestub Louisal urgitseda välja ülevaade kunstniku ning tema sõprade lapsepõlvest. 

On olemas päris eriline igatsemise viis, nii nagu igatsetakse oma parimaid inimesi ainult neljateistaastaselt, kui lahkute üksteisest koduukse ees ja nahk tõmbub külmaks, kui ümber pöörad.

Lühidalt öeldes jättis "Minu sõbrad" külmaks, aga kuna raamatus armastatakse pikki jutte, siis ei saa ma ühe lausega piirduda. Kui päris algusest pihta hakata, siis aasta on alanud ainult parimatest parimate lugemiselamustega, latt on kõrgemal kui eales varem ja romaani stardipositsioon seega kehvavõitu. Backman on ennemalt pakkunud nii naeru kui pisaraid, mistõttu asusin elevusega lugema. Hiilisin kangelanna kannul kunstioksjonile, põgenesin turvameeste käest, võõpasin kirikuseinale kriipsujukusid ja jäin siis lõksu maailma pikimale rongisõidule, mille jooksul käiakse rohkem pissil kui üheski teoses terves mu raamaturiiulis. Mul ei ole ammu olnud seda tunnet, et raamat ootab, aga mina otsin muid tegemisi - küürin kraanikaussi, sorteerin riidekappi. Kui saabus viimane päev enne raamatuklubi kohtumist ja rong jõudis pärale, alles siis sain lõpuks reele ja tuhisesin lõpuni.

Backman valdab endiselt kunsti lühilaused tähendusi täis toppida, nii et igalt leheküljelt leiab midagi tsiteerimisväärset. Kõik ilus tundub veel ilusam, kõik valus veel valusam. Kurbus käib käsikäes naeru ja peeruga, ent valemid, mis mõnes teises raamatus suurepäraselt toimivad, ei lasknud seda lugu nautida. Esiteks liialdas kirjanik salapäraga nii palju, et sellest sai puhas kius. Selle asemel, et alustada algusest ja rääkida nii, nagu asjad olid, meeldib talle sobival hetkel kõik uude valgusesse asetada kuni kõik lainepikkused on kasutatud. Louisa seltsis kuulsa maali sünnihetke ning ühe suve juhtumiste avastamine võistleb teise vaatenurgaga, mis jutkui räägib sama lugu, aga hoiab kadedalt osad detailid enda teada, et siis hiljem nendega lajatada.

Teiseks on kirjanikul komme vihjata kohe-kohe saabuvale katastroofile. Nii on kaval lugejat tagajalgadel hoida, ent korduvad hoiatused panid enda ja tegelaste vahele müüri laduma, et kaitsta oma õrna südant kildudeks purunemise eest. Niigi polnud kerge samastuda tegelastega, kellega on vähe ühist - hingesugulase kaotanud kodutu 18-aastane, mitte just väga palju minust vanem härra, kes käitub kui pensioniealine, sügavalt traumeeritud lastekamp. Oli hetki, kui kaotasin valvsuse ning tundsin ängi, aga mida lõpu poole, seda paksemaks muutus kivisein. Ühel hetkel mõtlesin küll, et oleks hea puänt kui ...  ja Backman ise mõtles samuti, et oleks hea puänt kui ... nii et kui suur lõpp kätte jõuab ja kõik kaardid on laual, siis emotsioone oli seal null.

Kogu selles tohuvabohus oli mu lemmikhetk hoopis see, kui tuli välja, et maailmas on veel inimesi, kelle arvates on parim leiutis taskud. Kõigist kaunitest mõtetest võtan kaasa selle, et kogu elu ei pea olema ilus ja perfektne, vaid piisab, kui on mõned ilusad praegused hetked, mida ikka ja jälle taaselada. Isegi kui ilusa lapsepõlve asemel on üks õnnelik suvi, siis sul ikkagi on midagi. Me peaks rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte keskenduma kõigele, mida meil ei ole.

Ehk proovin kunagi uuesti, keskendun lugu teades üksikasjalikult sõpruse ja kunsti väele, ent enne ootab "Karulinna" triloogia lõpuni lugemist ja mõned teised raamatud.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1944/1950 - 1955, Sõda/Kankaristo/Helsingi. Üks välihaiglas peatraumast taastuv noormees saab jutule värskelt saabunud vanema härraga, kes enne sõda sanatooriumis massöörina töötas. Selle kohtumise mõjud ulatuvad kaugete aastate taha, jäädes sageli märkamatuks, nagu teisedki sõja järelvirvendused. Nad peituvad sanatooriumis, kus Senni isa jälgedes käib. Nad panevad kibedalt kahetsema naisi, kes haaravad igast võimalusest, kuna peale sõda ei ole mehi eriti võtta. Nad pakuvad võimalust majandust elavadada, hinnaks paksud laaned ja selgeveelised jõed ja neis peituvad ohustatud liigid. Nad sunnivad ühiskonda oma liikmetele kalleid nõudmisi esitama.

"Margarita" peidab endas pärli ja mitte üksnes seetõttu, et see ebapärlikarbi ladinakeelne nimi on. Romaan kutsub esile tugevaid emotsioone, laotab laiali tükikesed põhjanaabrite ajaloost ja üllatab korduvalt ootamatustega, põimides kõik unustamatuks tervikuks. Heast raamatust annab märku juba see, et silmad on juba esimese peatüki lõpuks veekalkvel, sest kirjanik suutis märkamatult hinge pugeda. Südant saab valutada edaspidigi ja tunda ärritust, masendust, abitust. Mõttetud surmad, mõttetu inimeste väntsutamine. Kusjuures, enamiku hädade puhul pole süüdlast, kellele osutada, vaid põhjus on halbade juhuste (korduvas) kokkulangemises. Riigi hoiak laste saamise osas paneb aga vere keema. 

Kõik, kes mu postitustega vähegi kursis on, teavad, et ikka ja jälle kirun, kui masendav on eesti kirjandus. Võta näpust, nüüd kiidan soome romaani, kus peab helgust tikutulega taga otsima. Ometi ei tekkinud muljet, et see on tarbetult ängistavaks kirjutatud. Stseenid ei ole ühtlaselt rusuvalt halli tooniga võõbatud, vaid alati leiab metsarohelist, järvede ja jõgede sügavsiniseid toone, mis rasket koormat kergendavad ning isegi lageraie saab inimlikud mõõtmed. Loodus ja lootus käsikäes annavad vajaliku tasakaalu, mida olen põhjanaabrite kirjanduses varemgi kohanud. Siinkohal suur soovitus - Rosa Liksom "Väil".

Tõeliseks lugemiselamuseks muutsid loo sõja vajutatud sügavad jäljed, mis võivad aastatega rohtu kasvada, kuid ei kao kuhugi, paisates ootamatul hetkel uperkuuti. Romaan ei jälgi ühtki malli, ei nõreta klišeedest, ei lase ette aimata, millest juttu tuleb. Isegi viimases peatükis ei pääse külmast sahmakast. Pea 600-le leheküljele mahub palju erinevaid teemasid pükstes naistest raudkopsudeni. Kõik ei ole nii rasked nagu tervisehädad esimeses pooles, mis absurdsel moel Isabella Swani silme ette tõid, või teises pooles pildile ilmuv poliomüeliit, lastehalvatus. Ajastu, sõjajärgne muutuv maailm, 50te Soome, ärkab väikeste detailide abil ellu - suvesanatooriumite aeg on läbi, pealinnaelu pakub üksikutele naistele uusi võimalusi, looduskaitse kogub hoogu. Masseerimiskunst võetakse nii põhjalikult pulkadeks lahti, et mul, kes ma pole kunagi massaažis käinud, tekkis lugemise ajal esimest korda mõte, et võiks minna. 

Jõgi, mets ja ebapärlikarbid on teose keskmes oleva Senni kõrval olulisimad tegelased. Kaks meest, kelle vaatepunktist samuti lugu jutustatakse, ei võta naiselt tähelepanu ära, vaid toetavad teise nurga näitamisega. Ebapärlikarpide interlüüdid illustreerivad, kuidas tegelikult ei ole selle iidse isendi ja tänapäeva inimeste eluteekond sugugi mitte nii erinev, kui tahame arvata. Kõige põletavam küsimus, mis mul nende kehvavõitu käekäigust lugedes tekkis oli: "Kuidas on lood Eestis?" Vastus: "Meil on neil üks kodujõgi ja populatsiooni elus hoidmisega nähakse kõvasti vaeva!"

Ühesõnaga: SOOVITAN! Raamatuklubis kõlasid ka ainult vaimustunud muljed.