Nelio Biedermann “Lázár” laotab laiali fragmendid ühe ungari parunipere mitme põlvkonna elust ja allakäigust 20. sajandi muutuste tuules. Kui raamatut ühel Krista ja René raamatuõhtul tutvustati, teadsin kohe, et Trude valib selle raamatuklubis lugemiseks, kuna üritame selle ringiga oma lugemisvalikut rikastada meesautorite ja erinevate riikidega. Noor kirjanik on nimelt pärit Šveitsist. Ma ei oskagi öelda, kas olen varem üldse midagi sellel maal kirjutatut lugenud.

20. sajandi esimene pool, Ungari. Lázári parunite au ja uhkus on metsaloss, kus mööduvad nii nende hiilgehetked kui ka tumedamad tunnid. Sándor, Lajos, Pista - iga põlvkonda painavad erinevad mured. Kunagi oli kõrgklassil aega metsa eksida ja hulluks minna, murtud südant järve või pudelisse uputada. Nüüd järgneb sõjale sõda ja pole kerge võitjate poolel püsida. Kildhaaval kaovad tiitlid, maad ja varad.

Kui Lajos von Lázár, läbipaistev vesininiste silmadega laps, nägi esimest korda seda meest, keda ta pärast tolle surmagi pidas oma isaks, lasus tumeda metsa veeres veel hinge heitva sajandi lund.

Hõrk avalause annab aimu Biedermanni kaunist kirjakeelest ja Mari Tarvase priimast tõlkest. Ootasin väga, milliseks kujuneb läbikumava nahaga poisi elu. Tuli välja, et mitte kuigi märkimisväärseks. Põnevat päritoluliini ei lahata. Iga põlvkond käib eelmise jälgedes. Armumine toimub esimesest silmapilgust ja jääb aastateks kummitama (täpselt samamoodi oli romaanis "Tuulelohed"). Isade ja poegade suhted püsivad keerulisena. Mõned edusammud mineviku mustritest lahti rabelemisel siiski toimuvad: üks läheb teraapiasse (!), teine mõtleb isa kallistamisest (!). Ma ei ole varem lugenud, et üks mees nii tundlikult meeste tunnetest kirjutaks. Eriti kõnetas järgnev tsitaat.

Mõnikord tundus Pistale, et ta peab tundma häbi kõige pärast, mis ei paista välja: oma hirmude, oma seedimise, oma mõtete, oma suguelundite ja oma tunnete pärast. Isegi armastuse pärast tuli häbeneda - eriti mehena. 

Kusjuures, tavaliselt lugedes kirjanik pähe ei trügi, aga selle romaani puhul tiksus pidevalt kuklas, et loo on kirja pannud 21-aastane mees. Ükski naine ei kasutaks niivõrd läbiva joonena sugutungi. Iga kord, kui vähegi võimalik, mainiti midagi seksiga seotut, olgu see siis kõva peenis, läbi seina kostuvad hääled või verise ajastuga kaasas käivad vägistamisstseenid. Teisest küljest imetlesin ikka ja jälle noore kirjaniku tabavaid väljendeid ning kauneid kõnekujundeid. Imestama pani teema valik. Miks üks šveitsi kirjanik ometi ungari aadlikest kirjutab? Kiire internetiotsing andis vastuse, et inspiratsiooniks on omaenda perekonna ajalugu.

Vaadates kõrvalt, kuidas Lázáride luksuslik elu põrmu variseb, oli raske neile kaasa elada. Mitte sellepärast et tegu oleks eriliselt ebameeldivate tegelastega, vaid sidet ei tekkinud. Euroopa verisest ajaloost olen ju varemgi lugenud, sealhulgas märksa liigutavamaid tekste. Nats on ikka nats ja kommunist on kommunist. Traagika libises mööda, kui romaan alatasa ühest hetkest teise hüppas. Suur osa toimuvast sulas kokku ja ma ei suuda sedagi lahti harutada, mis leidis aset ühe, mis teise tegelasega. Alles viimases kolmandikus, kui kõrgklass uue režiimi mõju omal nahal kogeb, sai lugu konkreetsemad piirid. Kirjanikule kohe ei meeldi selgus. Ta mängib müstiliste detailidega, jätab lahtisi otsi ning sündmuste kirjeldamise asemel hoopis vihjab neile. Mis juhtus Ilonaga metsas? Mida tegid koolipoisid küünlaga? Miks sinise lapsevankriga naine karjus? Lüngad tuleb ise täita, sest raamat seda ei tee.

Viimast lehekülge keerates ei olnud ma loetust just ülearu vaimustuses, aga raamatuklubi kohtumiselt lahkusin mõttega see kunagi üle lugeda. Kuna "Lázár" on niivõrd detailirohke, tuli mõnus arutelu, millised fragmendid ühele või teisele meelde jäid, ning koos tegime huvitavaid avastusi. Näiteks üks kaheleheküljeline peatükk koosneb vaid ühestainumast lausest. Ühes teises peatükis kasvavad aga õunapuul pirnid. Kui nüüd mõelda, et ilmselt on autor pikkinud üksteise otsa lugusid elust enesest, siis tahadki uuele avastusretkele minna ja uurida, mis jäi kahe silma vahele.

Loodan, et Nelio Biedermann peab vastu selle raamatu tormilisele edule ning on valmis oma kõrgele seatud latti järgmiste üllitistega ületama!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ashley Poston "The Dead Romantics" on kummituslik armastusromaan armastusromaanide armastamisest ja surmast. See raamat jõudis ise minuni, kui ükskord Rahva Raamatus lugemist valides avaldasin soovi leida kummitusega armastuslugu ning esimesena näppu sattunud raamat täpselt seda lubas.

Tänapäev, New York/Mairmont, Lõuna-Carolina. Florence päris isalt erilise ande. Ta suudab näha ja vestleda kummitustega ning lahendas seetõttu 13-aastasena kodulinnas mõrvajuhtumi. Paraku pani see jutuveskid jahvatama ning neiu viskas esimesel võimalusel varvast ning pole siiani naasnud. Ta elab New Yorkis ja püüdleb kirjanikuks, olles variautorina tegelikult juba 3 menukat romaani avaldanud, kuigi ta enda debüüt läbi kukkus. Keset lahkuminekust tingitud kirjutamiskriisi sureb Florence'i isa, nii et ta on sunnitud lapsepõlvekoju sõitma. Seal kohtub ta ootamatult oma uue toimetaja kummitusega.

Kuigi "The Dead Romantics" ütleb pealkirjas ära, et juttu tuleb surnud romantikutest ehk surmast ja armastusest, ei osanud ma oodata, kui palju seda esimest ehk surma romaanis on. Florence näeb SURNUD inimeste KUMMITUSI. Florence'i perekond töötab MATUSEÄRIS. Florence'i isa SUREB ära. Perekonna MATUSEÄRI korraldab talle MATUSEID. Florence kohtub oma uue toimetaja KUMMITUSEGA. Florence'ile meeldib kuuvalgel SURNUAIAS jalutamas käia. Ometi ei ole kogu see kompott masendav, vaid lõbus. Florence oma kummitustega võiks perekonnas see imelik olla, aga  kõik nad on ekstsentrikud. Veidi liig tundus ainult see, et õde on lesbi, vend on gei ja mittebinaarne sõber ilmub ka välja.

Otsisin just kummitusega armastuslugu, sest mul on soojad mälestused Meg Caboti "Vahendaja" sarjaga ning tahtsin seda magusat valu, mida pakuvad vaid võimatud olukorrad. Veidi pettusin, sest armumine käis ülepeakaela ning esimene suudlus kulges väga tormakalt. Kummitamine võttis õnneks hoo maha. Nautisin hoopis seda, kuidas mõlemad peategelased armastavad armastusromaane. Kõik kaasaegsed menukid käivad raamatust läbi, sest see on üle külvatud popkultuuriviidetest Taylor Swiftist "Vihkamismänguni".

"The Dead Romantics" sai lugemisse võetud tegelikult jalamaid peale "Seitse aastat meie vahel" lõpetamist, mis andis võimaluse kirjaniku kaht raamatut kõrvutada. Ashley Postonile meeldib väga sõnadega mängida ja veel rohkem tegelaste silmi kirjeldada. Üllatusin, kui palju tuli ette kattuvaid tegelasi ja kohti ehk siis NYC kirjastusmaailma tähtsad ninad ja põnevad söögikohad. Torkas pähe, et kihvt oleks kui kaasaegsed romantikaautorid lööksid käed ja kirjutaksid oma universumid kokku, nii et Ben kirjastaks näiteks Gus Everetti. Teisest küljest olid romaanid küllaltki erinevad. Kuigi "The Dead Romantics" räägib palju rohkem surmast, pole see sugugi nii emotsionaalne kui "Seitse aastat meie vahel". Leidsin ka seletuse - kirjanik käis vahepeal ise leinast läbi.

Igasugused kummituslood sobivad sügisega nagu valatult, nii et romantikat otsides tasub see kätte võtta!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Olavi Antons "Minu Saaremaa. Kompassiga sisepagulane" kätkeb posu eri aegadest pärit memuaare, mis muhedalt ühe rookatuse alla kokku köidetud. Kui koju on kogunenud pea terve riiulitäis lugemata minu-sarja, siis tuleb kuskilt pihta hakata. Üki-kaki-kommi asemel alustasin ühest, mida Mae esile tõstis. Pealegi oli parajalt Saaremaa-reis ees ootamas.

Nõuka-ajast tänapäeva, Saaremaa. Olavi on kord noor ja kiilakas tööline, kes Kuressaare lossi remondib ja kirikus lae all kõlgub, kord reisisaatja jahituristidele, kord suure eestlaste kokkutuleku korraldaja. Kui ühel hetkel kisub kangesti Tenerifele, siis järgmisel võib hing ihata oma isiklikku lapikest Eestimaal. Täitub ammune unistus rehielamust Saaremaal ning Olavist saab kahel saarel suvitaja, seltsiks kassid ja Kiisud. Lõpuks ilmub talvituja ka välja.

On mehi, kes oskavad end sündmuste keskmesse sättida. On mehi, kes oskavad hästi kirjutada. Selles raamatus on nad ühes isikus kokku saanud. Pole vahet, kas Olavi kirjeldab puude vilus peldiku ehitamist või võltspassiga piiriületust, ikka loed, itsitad ja naudid. Tema Saaremaa uhkustab õige mitme palgega, vastavalt ajale-olule. Neist kõige tuttavamaks saab rehielamu otsimise-vuntsimise trall. Kaugel nõukaajal toimunust jäi kindlasti midagi ridade vahele peitu (WhitePower??), aga seda uskumatumana mõjuvad kõiksugu juhtumised. Edetabeli tippu paneksin siiski väide, kuidas uustulnukavaenulikkus on müüt. No ei ole nii, kui olen otsesest allikast vastupidist kuulnud. 

Kõige meeldejäävam oli seik jahihulludest vanapaariga. Mõni sõna ja juba kerkis ajusoppidest esile kevadine lugemuselamus, Schoetersi "Trofee", mis toona oma eksootilisuses kaugeks jäi. Kujutluspilt, kuidas Saaremaa kubiseks turistihordidest, kes kena kopika eest ilveseid-hunte-karusid notiks ja siis saagiga poseerides sotsiaalmeedia üle ujutaks, tarretas aga vere soontes. Kui enamiku lugudega kaasnes muie suul, siis lõpu eel tõi raamat pisarad silma. Mõtlen siiani Kiisule ja Felixile. 

Kes otsib reisijuhti, peab ilmselt pettuma, aga kellele meeldivad lõbusad lood elust enesest, mida kõiki seob Saaremaa, leiab eest uue lemmiku! 

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Matt Dinniman "Dungeon Crawler Carl" pakub pöörast ja plahvatuslikku algust trussikutes mehepoja ja karismaatilise kiisupreili peadpööritavatele seiklustele tulnukate telemängus. Kui internet aina pasundab, et dungeon-crawler-carl seda ja dungeon-crawler-carl toda, siis ühel hetkel peab alla vanduma ja järgi proovima, mis imerohi selles raamatus peitub. Koduse Carli kamandasin ka kampa.

Lähitulevik, maa-alune ellujäämisrägastik, Maa. Õnnetu (või õnneliku?) juhuse läbi on Carl püksata lumetormis, kui tulnukad otsustavad, et aeg on küps teha Maast nende järgmise telešõu mänguväljak. Hetkega pühitakse kõik siseruumid minema ning teisendatakse maapinna all paiknevateks tunneliteks, turvaruumideks ja võitluskambriteks. Ellujäänutel on kaks valikut: alustada pinnal nullist või katsuda õnne hädaohtlikes mängudes. Alajahtumisohus Carlile sobib neist vaid üks. Niisiis leiabki ta end koos ekskallima kassiga kolle tapmas, varustust kogumas ning oskusi treenimas, et mitme galaktika jagu meeli lahutada.

"Dungeon Crawler Carl" on kaootiline, tempokas ja tiba rõve. Raamatu lugemine tekitab tunde, nagu vaataks üle õla, kuidas keegi teine mängib videomängu. Eesmärk on lihtne - jääda ellu aina keerukamatel tasemetel ehk siis nottida maha vaenlasi ja tuunida oma tegelast aina tugevamaks. Hoogne hingetõmbepausideta madin läheb lahti esimesest leheküljest. Kollile järgneb koll ja lahingule järgneb lahing. Matt Dinniman laseb fantaasial lennata kõrgele ja kaugele, nii et sündmustik on totakas, ootamatusi täis ja nalja saab ka. Juba see, kuidas peategelane püksata ringi jookseb annab päris hea aimduse. 

Teisest küljest keerleb kõik ümber lõputu tapmise jada, nii et kui endal vähegi kujutlusvõimet jagub, siis silme ette tulev pilt ei ole just kuigi meeldiv. Lendavad pead ja igasugu kehamahlad, varvaste vahel lirtsub kord hakkliha, kord limased ussikesed. Absurdne, kui suurt põnevust pakuvad suured tapatalgud - näljamängud, kalmaarimängud, nüüd siis tunnelimängud.

Romaanil on üks häda ka - üüratult palju seletamist, kuidas mängud toimivad. Tegu on ikkagi alustajate tasemega, kus tuleb mängureeglid selgeks saada, enne kui keerulisemate kollidega rinda pista. Kui oled vähegi arvutimänge mänginud ja tead, millistest osadest mängija menüü koosneb, siis tundub iga detaili tutvustamine eriti tüütu. Tahaks arvata, et see häda järgedes enam nii väga ei kummita, aga kes teab - uued tasemed lubavad ju uusi elemente lisada.

Miks see raamat siis lugejate seas laineid lööb? Lihtne - reaalsuse eest Carli maailma põgenemine võimaldab argimured tundideks unustada. Kõige toredam on see, et kohe saab teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda osa kallale asuda ja see ei ole veel kõik.

Aitäh, Kärt, raamatu laenamise eest!

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" jutustab koduse olukorraga kimpus koolipoisist, kes omadega rappa põgeneb ja sealt lohutust leiab. Raamatu põhjal on nüüd valminud linateos "Morten". Sain kinokutse ja ühes sellega raamatu, millest pool lugesin enne ja pool pärast filmi vaatamist.

Tänapäev, Eesti. Morteni mõnus lapsepõlv sai läbi, kui vanaisa-vanaema surid, onu sisse kolis ning ema põhjanaabrite juurde koristajaks läks. Poiss ei räägi kellelegi oma muredest, võttes vaikides vastu kõik hoobid. Lohutust pakuvad pikad jalutuskäigud kodulähedases rabas, fotoaparaat kaelas kõlkumas. Just seal kohtab nooruk salapärast Emiliet, kellele ta julgeb viimaks kõik hingelt ära rääkida.

Olen harjunud tempokate noorteromaanidega (mitte et ma neid viimasel ajal hulganisti loeks), kus pannakse kõvasti pidu ja tehakse igasugu muid lollusi, nii et juba sellega teenis "Morten, Emilie ja kadunud maailmad" kõvasti plusspunkte, et kõiksugu tilulilu välja jättis. Peategelase sünge olukord ja nukrad mõtisklused läksid palju rohkem hinge. Mulle meeldis väga, kuidas raamat innustas märkama, innustas aitama, innustas lihtsalt olema see keegi, keda saab usaldada, see keegi, kellele saab rääkida. Morten on ehe näide, kui raske on teada, mis teise inimese elus, tema sees toimub. Sünkmustades toonides koduse terrori vastukaaluks sobis imeliselt suur ja salapärane raba ning seda ümbritsevad legendid. Loodus kuulab alati.

PS! Sel trükil on äge kujundus ja pildikeel, aga miks seda filmireklaamiga lillat lärakat vaja on...

Raamat ja film "Morten" erinesid päris palju, nii et raske on öelda, kumb rohkem meeldis. Kui raamatus on peategelase suurimaks hädaks koduvägivald, siis film vaatleb laiemalt, kui raske on olla noor. Kodune rist ja viletsus näis tunduvalt leebem, ent see-eest lisandusid probleemid koolikaaslastega. Lisaks mõjus romaan üsna ajatuna, ent film on kindlalt tänases päevas, kindla kõnepruugi ja rõivamoega (ma tundsin end nii vanana). Mõlemad tabavad aga suurepäraselt Eesti looduse ilu, kui üha ikka ja jälle omadega rappa jõuame.

Aitäh, ACME Film, raamatu ja kinokutse eest!

Carley Fortune "Our Perfect Storm" jutustab lapsepõlvesõpradest, kel kulub pikki aastaid, et saada aru, kuidas nad on teineteisele loodud. See on mu lemmikajaviitekirjaniku uusim romaan, mida pool suve kibelesin kätte võtma.

2005-2027, Kesk-Ontario/Tofino. Francesca on abiellumas, kuid päev enne pulmi jätab peig ta napi kirjakesega maha. Naine variseb kokku ja veedab kaks segaduses kuud, kuni parim sõber veab ta Tofinosse, kuhu plaaniti mesinädalaid. Mees on teinud põhjaliku plaani, kuidas tema murtud südant ravida. Nad on parimad sõbrad olnud 22 aastat. Selle aja jooksul on neid tihti paariks peetud, aga nüüd hakkab Frankie tahtma midagi enamat.

"Our Perfect Storm" räägib südamevalu ravimisest ja tõele näkku vaatamisest. Nagu Carley Fortune'i raamatutele kohane - imeline Kanada loodus ja idüllilised hetked, üks peategelastest on kaotanud ema, ammusest ajast allasurutud armastus loidab viimaks ereda leegiga. Nii Frankie kui ka George on lihtsalt kullatükid. Kuigi nende vahel on nii palju möödarääkimisi, siis ei riku draama tagasivaateid maagiaküllasele lapsepõlvele, mida julgen Bullerbyga võrrelda, ega kadestusväärset puhkusenädalat looduse rüpes. Mesinädalasviit, lopsakas ürgmets, parimad kohalikud hõrgutised, surfitunnid ja võimalus kohtuda vaaladega.

Kirjaniku varasemad romaanid ("Igal järgmisel suvel", "Kohtume järve ääres", "One Golden Summer") on keskendunud pelgalt suhete klaarimisele, aga see võtab luubi alla ka loodushoiu, pöörates tähelepanu nii  ohustatud vaaladele kui ka 2023. aastal Kanadas lõõmanud metsadele. Kahjuks huvi tekitamisest teemad kaugemale ei jõua. Ma ei tea endiselt, kuidas oleks olla tulekahjude keskel või mis tunne on vaalaga nime jagada.

Veetsin raamatu seltsis mõnusalt aega ja kujutasin end meelsasti Tofino põnevatest päevaprogrammidest osa võtmas. Ometi ei suutnud see lugu neid eelmisi maasikaid troonilt tõugata. Igatahes ootan huviga, mida Carley Fortune'il veel pakkuda on. Mul on veel üks tema varasematest lugemata ja juba on teada, et järgmisel aastal saab jälle naasta mitmest romaanist tuttavasse Barry's Baysse.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jane Harper "Last One Out" viib surevasse linna keset Austraalia pärapõrgut, kus ema viis aastat tagasi kadunud poega mälestab. Mulle on varasemad Jane Harperi krimkad "Põud", "Looduse jõud" ja "Kadunud mees" väga meeldinud, aga kahjuks pole teda rohkem tõlgitud, nii et pidin inglise keelsega leppima. 

Tänapäev, Carralon Ridge, New South Wales. Sam haihtus oma 21. sünnipäeval, jättes maha vaid oma rendiauto, mis leiti kolme mahajäetud maja juurde viivalt teeotsalt, ja hoonetes kolamist tunnistanud tolmused jalajäljed. Kogu linn otsis noormeest, aga tulutult. Viis aastat hiljem on asulas veel rohkem mahajäetud maju, kuna naabruses paiknev söekaevandus suretab seda tasapisi maad kokku ostes. Sami ema Ro naaseb poja kadumise aastapäevaks ja üritab jälle leida seletust painavale kadumisele.

"Last One Out" jutustab eelkõige inimestest, kes hoiavad kümne küünega kinni oma väikesest hääbuvast linnast. Seal sündinud, kasvanud, paradiisis elanud, laste kasvatamisest unistanud inimesed peavad üks hetk kodust loobuma või leppima kummitusasulas elamisega. Paeluva-painava keskkonna keskmes elab üks pere läbi isiklikku tragöödiat. Pool ei suuda seetõttu lahkuda, pool ei suutnud aga seetõttu jääda.

Algus on aeglane ja ega lugu edaspidigi kuigi palju hoogu kogu. Kadunud noormees hõljub taustal. Lennuka tõe otsimise asemelt leiab vaiksed avastused ja paika asetuvad pusletükid. Kusjuures pihta hakkavad need alles lehelt 174. Enne seda võtab kirjanik aega, et maalida mänguväljakust pilt ja uurida, mis paneb juuri sügavale maasse suruma, keelduma lahkumast hukule määratud paigast. Mulle meeldis, kuidas fookus püsib linnal ja inimestel, mitte kuripahal kaevandusel. Ühel hetkel kõik joondub. Vaiksed hetked, vestlused, külaskäigud saavad nukra tähenduse.

Jane Harper meeldib mulle väga just oskuse pärast sündmuspaiku nii kujutada, et päike kõrvetab ja liiv krigiseb hammaste vahel. Tundsin puudust emakeelsetest kirjeldustest, mis hetkega kohale viisid. Originaalis oli üksjagu võõraid sõnu, aga lõpuks maandusin ikka mahajäetud majade ja koplite vahele, söekaevandus taamal haigutamas. "Last One Out" rahulik kulgemine ja kogukonna-keskkonna suhted köitsid mind, aga sul soovitaksin alustada kirjaniku teistest romaanidest, kus on veidi rohkem põnevaid sündmuseid.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!