Lugemist ei kahetse, soovitada ei julge, aga väga tahaks veel lugemismuljeid kuulda!

Enamasti paned peitekreemi peale ja siis hiljem võtad selle maha ja vahepeal ei juhtu midagi elumuutvat.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Mariana Enriquez "Asjad, mis me tules kaotasime" külvab kõhedust tosina lühijutuga, kust leiab nii argist, seletamatut kui ka üleloomulikku, samuti killukesi Argentiinast. See oli üks mu valikutest, et täita oma väljakutses teema "2016. aastal ilmunud raamat" (nagu ka Claire Northi "The Sudden Appearance of Hope"). Pealegi on alati vaimustav, kui lugemise maailmakaardile uue riigi saab lisada.

1980-2010ndad, Buenos Aires/Sanagasta/Corrientes/Asunción, Argentiina. Kadunud hiilgus, ohtlikud tänavad, nurgaaltarid ja ohvriannid, virelevad kodutud, paljasjalgsed lapsed, pesemata ihu. Vana hotell, diktatuuri jäljed, igavlevad tüdrukud, seletamatud hääled. Kuuetunnised elektrikatkestused, noored ja narkootikumid, bussisõidud suurlinna. Ühe käega tüdruk, mahajäetud maja, ruumide labürint, laste mängud. Kuulus sarimõrvar, võikad rituaalid, vaimustuses turistid. Piiriala džungel ja pikad teed, lood kadunud inimestest, ebameeldiv abikaasa. Erakool, teismelised tüdrukud, välja rebitud sõrmeküüned. Pealuu tänaval, kondid toanurgas, üksindus. Keskklassi magala, naabermaja saladused, depressioon ja painav paranoia. Räpane vesi, politsei ülemvõim, slummielu. Interneti tumedad sopid, isolatsioon ja võõrandumine, mures ema. Naiste ilu, lõputu vägivald, tuleriidad, ülestõus ja vastuhakk.

"Asjad, mis me tules kaotasime" tekitas judinaid mitmel tasandil. Kord puistab kirjanik loo õõvastavate kirjeldustega üle, põrkamata tagasi ei laste ega loomade vigastamise ees. Raske on andestada üht stseeni kassiga. Kord jälle maalib ta mõnuga õhustikku, ent jätab lugejale ruumi, mida koletute detailidega täita. Kahe stiili kombineerimine loob kujutlusvõimele erakordselt viljaka pinna. On ju ammu teada tõde, et kõige õudsemad asjad toimuvad me endi peakolus.

Hirme ning muresid leidub mitut masti, ent peategelased kipuvad sarnanema. Vaid ühes loos on selleks mees, teistes tüdrukud-neiud-naised. Naine, kes pole nõus loobuma esivanemate majast, mis keset ohtlikku linnaosa paikneb; naine, kes korrumpeerunud politseinike karistamise tagamiseks omal käel uurima asub; naine, kes ei suuda silmi kinni pigistada naabri hoovis nähtud õudusele. Kõik nad saavad vastu näppe.

Kui nüüd konkreetsete palade juurde minna, siis enim kõnetas nimilugu, mis kogumikule punkti paneb. "Asjad, mis me tules kaotasime" tõstab esile naiste kannatused, mis tulevad välimusest, niisiis leiab Mariana Enriquez probleemile elegantse, ehmatava ja brutaalse lahenduse. Kusjuures kontrastiks lugesin kõrvale, kuidas naised gooti õudukas iga hinna eest ilu poole püüdlevad - Mona Awad "Rouge". Seda žanri ei satu just kuigi tihti näppu, nii et tagantjärgi on kaks raamatut kokku põimunud ja mõned stseenid tahavad vägisi ühest teise hüpata, nagu eelmainitud jube kassistseen.

Veel jäi pikemalt painama "Musta vee all", sest juba suurlinna saastunud jõevoogudesse sattumine tekitab judinaid, rääkimata sellest, mis edasi saab. Samuti "Kõrvikkääbuse väljakutsumine", mis tutvustab Argentiina esimest sarimõrtsukat ja lõpeb nii, et pole mingi vaev sinna ise veel üks õudus otsa mõelda. Kõige tänapäevasemana tooksin välja õuduka "Roheline punane oranž", milles oma tuppa lukustunud mehest saab Schrödingeri kass, kes välismaailmaga vaid internetis suhtleb, nii et otseselt midagi jubedat ei juhtu, aga seda enam jääb lünki, mida sünge kujutlusvõimega täita.

Rõhuva õhkkonna eest raamatule viis pluss, grotesk tõmbab vaimustust maha, aga erilist mekki annab Argentiina, mis paistab õuduse tagant. Enamik jutte viivad pealinna eripalgelistesse soppidesse, mõned kaugemale, ent igalt poolt vaatavad vastu vanad armid ja alles paranevad haavad. Helgema pildi saamiseks sobis lugemise otsa vägagi Jõekalda ja Margna viimane reisisaade. Kahe peale kokku kogutud tükikesed andsid riigile ähmased piirjooned, aga on siililegi selge, et selles kauges maanurgas toimuvast õige aimu saamiseks tuleb veel palju lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Claire North "The Sudden Appearance of Hope" sukeldub pea ees peenete varguste ja kõrilõikajate ja perfektsionismi maailma, kaaslaseks naine, keda hiljem keegi ei suuda meenutada. Raamatu lugemine on mul mõtteis mõlkunud 10 aastat, kirjaniku HeadRead festivalil esinemisest saati. Tema "Harry Augusti esimesed viisteist elu" oli lihtsalt priima.

Tänapäev, Derby-Dubai-Istanbul-Veneetsia-Stornoway ja paljud teised maailmanurgad. Kui Hope oli teismeline, hakkas ta tasahilju inimeste mäludest kaduma. Ühel päeval ei katnud ema talle enam söögilaua taha kohta, seejärel tutvustati teda koolis iga päev kui uut õpilast, kuni viimaks vaatas oma pere tütart kui võhivõõrast. Tüdrukul ei jäänud muud üle kui oma eripäraga elama õppida. Ka aastaid hiljem pole see kuidagi kergete killast, kuid meelest kadumisel on omad võlud. Nimelt teeb see temast tipptasemel kurjategija. Katsu sa varast taga ajada, kui ei mäleta tema nime, nägu ega sedagi, et ta üldse eksisteerib. Kui Hope paneb ühel lansseerimisüritusel pihta järjekordsed juveelid, koperdab ta inimeste otsa, kes ei lase end heidutada ei riigipiiridest ega ununevast kelmist, et hoida perfektsena kõike nende perfektsusele keskenduva telefoniäpiga seonduvat.

"The Sudden Appearance of Hope" meenutas märulifilmi, kus põigatakse ühest suurlinnast teise, seljatades aina uusi katsumusi ja andes endast parima, et vastata Suurtele Küsimustele, mida Claire mängleva kergusega õhku viskab. Kuidas elada, kui sul on vaid olevik ja uued algused? Kes sa oled, kui keegi teine sind kunagi ei defineeri? Mis teeb inimese perfektseks? Mis on vabadus? Seejuures saame aimu pidevalt unustuse hõlma vajumisega kaasnevast elukorraldusest, kuhu kuulub näiteks varajane äratus hotellitoas küsimusega, mida paganat sina siin teed. Hope on leidnud nõksud toimetulekuks, ajanud kokku kena kopika, loonud identiteedid, millega vabalt ühelt maailmanurgast teise reisida ja siis lendab kogu korraldus uppi. 

Koos väga võimukate isikutega, kes Hope'i tegemiste vastu huvi hakkavad tundma, tuleb mängu Perfection, telefoniäpp, mis jagab näpunäiteid, kuidas saada iseenda parimaks versiooniks. Tead ju küll momenti, kui ei oska valida, kuhu sööma minna või mida menüüst võtta või mis soengut juuksurilt paluda või mida hommikul selga visata. Inimesed juba maksavad selle eest, et keegi neile ütleks, mis värvi riideid kanda. Kujuta nüüd äppi, mis lahendab kõik need mured, anna vaid ligipääs pangakontole ja muudele oma andmetele ning juhised saabuvad päeval-ööl. Neid jälgides saad pealegi preemiat. Tund aega jõusaalis: 100 plusspunkti, haarasid kiirtoiduputkast burksi: 100 miinust. Punktidega kaasnevad lisahüved, tasuta nodi, eksklusiivsed kogukonnad. Kogu kompott ühes purgis võis kümme aastat tagasi tunduda veidi utoopiline, aga täna ei paneks silmagi pilkuma. Mis seal salata, tundsin isegi kiusatust, et säärase äpi abil elu lihtsamaks muuta. Ühel hetkel saabub aga Black mirrori stiilis kulminatsioon ning tõdemus, et võib-olla see siiski poleks nii hea mõte.

Romaanis ei ole küll kordagi mainitud, mis aastal tegevus toimub, aga see võib sama hästi olla 2016 kui 2026. Tõdesin, et selle ilmumisest saati ei olegi nii palju muutunud, sest tekstist mainitakse nii Vene-Ukraina konflikti kui ka Palestiina vabastamist. Tavaliselt ma ei pööra lugedes nii väga tähelepanu ilmumisaastale, aga kuna võtsin teose viimaks kätte oma lugemise väljakutse tõttu, et täita punkt "raamat, mis ilmus 2016", siis mõlkus see pidevalt mõttes. Niisamuti ka kahe teise raamatu puhul, mida väljakutsesse lugesin - neist peagi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks väike võrdlus. Naine, kelle maailm unustab - tänasel päeval on ilmselt kõige kuulsam sellele kirjeldusele vastav raamatutegelane Addie LaRue. Raamatute kõrvumise teeb iseäranis põnevaks see, et hoolimata peategelaste kattuvast needusest, on kõik muu kahes romaanis ääretult erinev. Kui "Addie LaRue nähtamatu elu" meenutab rahulikku jalutuskäiku võluvas metsatukas, siis "The Sudden Appearance of Hope" kihutab ameerika mägedel keset lõbustuspargi tulesid-vilesid, mõrtsukad kannul ja kuulid kõrvust mööda vihisemas. Addie kohtab meest, kes teda mäletab, Hope aga meest, keda samuti keegi meeles ei pea. Üks raamat rõhus endast jälje jätmisele, teine olevikus elamisele. Praegune hetk ongi ju kõik, mis meil on, sest minevik on läinud ja tulevik alles ees.

Ainsa miinusena poetaksin mokaotsast, et kohati sai mürglit liiga palju, aga päriselt perfektsed on need asjad, mis ei ole perfektsed. Seega, soovitan ja proovin ise veel mõne Claire Northi raamatu haarata (loodetavasti varem kui 10 aasta pärast).

A.F. Steadman "Skandar ja vaimu sõda" paneb punkti koguperefantaasiasarjale, mis on tulvil sõprust ja võluväge ning ükssarvikuid. See oli mu aasta oodatuim raamat, kuna vähe sellest, et lugu iga osaga ("Skandar ja ükssarvikuvaras", "Skandar ja kummitusratsur", "Skandar ja Kaose Katsed", "Skandar ja luukereneedus") aina põnevamaks läheb, viimane neist lõppes pommuudisega. Niisiis kibelesin sedamaid lugema, kui lilla kaunitari pakist välja harutasin.

Elukorraldus Saarel on tundmatuseni muutunud. Võimul püsiv kommodoor pöörab tagasi kõik viimaste aastaste liberaalsed muudatused, lisab omalt poolt kamaluga karme reegleid ja valmistub alustama sõda. Lindpriiks kuulutatud ja reetmisest murtud Skandar ei vannu alla. Ta asub kokku kraapima liitlasi, sõlmides rahu endiste vastastega, et diktatuur kukutada ja päästa ähvardavast ohust nii Saar kui ka Mander. Neil on vaja erakordselt head plaani, sest kuigi poisi poolehoidjad õpivad nii vaimuelemendi kasutamist kui ka Uitajate salanippe, siis väike armee kahvatub kommodoori suure ülekaalu kõrval. Niisiis otsitakse abi Saare minevikust, muukides lahti selle saladusi päris algusaastatest. 

Kas koguperekirjandus on kirjandusžanr? Kui ei, siis esitan kandidaadi. Sinna hulka võib lugeda kõik lood, mis on korraga nii lihtsad kui ka mitmetahulised, kõneledes meid kõiki puudutavatest, üdini inimlikest teemadest: sõprus ja armastus, vaprus ja hirm, lootus ja kaotusvalu, reeturlikkus ja lojaalsus, ebaõiglus ja väärikus. Igas Skandari raamatus seistakse silmitsi mitmete probleemidega ning nähakse vaeva nende seljatamisega. Mis kõige olulisem - kogu sari utsitab olema parem, vabanema eelarvamustest ja võõravihast, avasüli tervitama individuaalseid eripärasid. Igaüks peaks aeg-ajalt säärase sõnumiga raamatuid lugema!

Skandar on äärmiselt sümpaatne kangelane, õilis ja ekslik. Ka kõrvaltegelaste seast kerkib esile palju lemmikuid. Tõsi, mõned jäävad nimedeks paberile ja iseäranis ükssarvikutel on raske vahet teha. Igaüks leiab siiski oma, kellele pöialt hoida, olgu see siis suurte unistustega tüdruk, kellest saab kogu Saare hirm, või seppa armuv ratsuripoiss. Arengukaari on igasuguseid.

Kui ühest küljest võlub "Skandar ja vaimu sõda" fantaasiamöllu, elemendimaagia ja raevukate ükssarvikutega, siis teisest vaatab peegelist vastu tänane päev, kus võimule on pääsenud need, kes ei salli erinevusi ja püüavad neid ühiskonnast välja juurida. Appi tõttab vaid mõni üksik ning ülejäänud vaatavad vaikides pealt, kuna kardavad muutusi ja ennast ohtu seada. Lihtsam on kurja maailmaga leppida. Õnneks on Saarel Skandar. Tema seiklused selles raamatus pakkusid rohkelt emotsioone, üllatusi ning meeldejäävaid hetki, millest kõigi kohal troonib, kuidas kangelane viimases lahingus vastase alistab. Oh, lõppeks kõik sõjad nii...

Lõpetuseks soovitan seda sarja väga ja toonitan uuesti, et sel maru vahval seiklusel võib igas vanuses lugeja lasta end kaasa viia!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Mona Awad "Rouge" pistab ühte patta gooti stiilis õudusloo, ema-tütre keerulise suhtepuntra ja kümnesammulised nahahooldusrutiinid. Olin selle kunagi oma listi lisanud, aga kahtlen, kas oleksin raamatuklubita lugemiseni jõudnud.

Tänapäev, California. Mirabelle unistas lapsena alati, et sirgub sama kauniks kui tema ema Noelle, häbenedes isalt päritud tumedat nahatooni ja traatjaid juukseid. Täiskasvanuna lahutavad neid tuhanded kilomeetrid. Ema ootamatu surma järel asub tütar lähemalt uurima tema noorusliku jume saladusi. Naise kodust leitud tulipunased kingakesed viivad justkui iseenesest eksklusiivseid iluprotseduure pakkuvasse luksuslikku häärberisse, mille klient Noelle oli. Mirabelle rüüpab punast mulli, naudib tasuta hoolitsusi ja kaotab tükkhaaval iseennast.

"Rouge" on veider raamat nii sisu kui ka muljete poolest, tuues silme ette punase hämu ning palavikulised stseenid. Sellest leiab palju kinnisideid, nartsissismi, kadedust, nooruse sära, kortse ja kogemusi. Ükski teine romaan ei veeda nii kaua aega peegli ees, kusjuures kunagi ei tea, millal sealt näiteks Tom Cruise võib vastu vaadata.

Peategelase ustavaks kaaslaseks igal hommikul-õhtul on pikk nimekiri üle mõistuse käivate nimedega udupihustitest/seerumitest/koorijatest, aga ilmselge sõnum läks minust mööda ja küllus tekitas vastupidiselt soovi oma näohooldusesse samme lisada. Nahale keskendumine võib tunduda pinnapealne, kuid iluideaalid, nahamudijad-skinfluencerid ja nende pihta saadetud kriitikanooled moodustavad kõigest esimese kihi, mille all kumab küsimus, kas annaksid koos kortsudega ära kogemused, ning veel sügavamal peitub tõdemus, et peegelpildi küljes rippumine ei ole kaasasündinud omadus. Löövat mõttearendust leidub ka ilusfäärist väljaspool, iseäranis jäi kajama, kui haavatav on üksik inimene. Kogu sündmustik tuleneb ju suuresti pelgalt sellest, et Mirabelle on omapead, leinas, emata ja kodust kaugel. Taas tuletatakse  meelde, et küsimusi tuleb esitada, kuniks see võimalus olemas on.

Kõigi nende mõteteni, romaani nutika teemakäsitluse tabamiseni, jõudsin alles viimastel lehekülgedel või tagantjärgi raamatule mõteldes. Lugemise ajal valitsesid segadus, palavikulisest õhkkonnast tulenev ärevus ja korduvustest tingitud igavus. Lisaks pole peategelane üldse sümpaatne, nii et lõppu jõudmiseks tuli tublisti takka sundida. Ebameeldivustest hoolimata imetlesin tabavalt loodud õhustikku ja pildikeelt, mille Mona Awad on taandanud kolmele toonile - punane, must ja valge. Eriti unustamatud on stseenid hõljuvatest millimallikatest, lendavast punasest, põgeneva peegelpildi tagaajamisest ja õdedest mannekeenidest. Nauditavaks muutus "Rouge" siis, kui mängu tulid kavalad (ja kurjakuulutavad) sõnamängud. Üks, mis kindel - see on üks neist raamatutest, mis nii pea meelest ei lähe. Kirjaniku kultusromaani "Bunny" tahan ka ära lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!