Kirki sõidab 40. sünnipäeva eel ihuüksi paksus laanes asuvasse meditatsioonionni, et sügavale enda sisse vaadata ja leida lahendused teda kammitsevatele muredele - keha laastav haigus, hirmud, mis teda aastaid valitsenud, ning tõed, millele pole kunagi näkku vaadatud. Eneseotsing vältab mitu kuud, muutudes üha ürgsemaks. Kuigi naine on omapäi, saadavad tema teekonda hunt ja kotkas, ema ja isa, tehiskallim ja lapsepõlves kaotatud sõber, hiljutine silmarõõm ja ootamatu hingekaaslane, luulemärkmik ja 28-aastane kass.

"Kirki" erines kõigist varasemalt loetud romaanidest. Esiteks oli võõras kogu see endasse vaatamise teekond koos rändavate hingede, rituaalide ja energia tunnetamisega. Teiseks koosnes suur osa raamatust üksi oleva naise sisemonoloogist, sekka mälestused ja unenäod. Ühe tegelase mõttemaailma kaevumine ei kõla kõige põnevamalt, aga igav ei hakanud kordagi. Naise keerulisest minevikust ilmneb üht-teist ootamatut, mis pusletükkidena paika asetub ja lubab teda selgemalt näha. Minu energia siiski Kirkiga ei ühtinud ja samastumist ei kogenud, kuigi nii mõnigi seik pani kaasa noogutama.

Kõige haaravam teema romaanis oli tehiskaaslane, kellega naine kaua seotud oli, selmet inimestega kontakti luua. Hirmude ning valu seljatamine ei ole sirgjooneline rännak, vaid sinusoidne kulgemine meeleheite ja sütitava armastuse vahel. Kirki teekond illustreeris, kui võimas on üksindus, ja kuidas iseendaga sõber olles on võimalik raskusi seljatada ilma kellelegi toetumata.

Üliohtlik on aga jääda konutama nelja seina vahele, kuna eluenergia jookseb siis mööda külgi maha.

Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Fredrik Backman "Minu sõbrad" tõstab esile kaks maagilist asja - sõbrad ning kunsti. Varem olen kirjanikult lugenud: "Ärevil inimesed", "Karulinn", "Mees nimega Ove", ent meie viimane kokkupuude jääb õige mitme aasta taha.

Nüüd / 25 aastat varem, pikk rongisõit / üks rannikulinn. Louisa armastab üle kõige üht merd kujutavat maali, aga mitte selle tohutu väärtuse pärast nagu kogu ülejäänud maailm, vaid temas kajavad pildile püütud emotsioonid. Ta ei oska uneski näha, et kohtub kuulsa kunstnikuga ja veel vähem, et 18. sünnipäeval kuulub meistriteos talle, kasuperest põgenenud kodutule teismelisele. Otsides lahendust, mida maaliga pihta hakata, kleebib neiu end kunstniku lapsepõlvesõbra külge. Ühise keele leidmine pole kerge, kuigi mõlemad leinavad oma parimaid sõpru, suurimaid armastusi. Ometi õnnestub Louisal urgitseda välja ülevaade kunstniku ning tema sõprade lapsepõlvest. 

On olemas päris eriline igatsemise viis, nii nagu igatsetakse oma parimaid inimesi ainult neljateistaastaselt, kui lahkute üksteisest koduukse ees ja nahk tõmbub külmaks, kui ümber pöörad.

Lühidalt öeldes jättis "Minu sõbrad" külmaks, aga kuna raamatus armastatakse pikki jutte, siis ei saa ma ühe lausega piirduda. Kui päris algusest pihta hakata, siis aasta on alanud ainult parimatest parimate lugemiselamustega, latt on kõrgemal kui eales varem ja romaani stardipositsioon seega kehvavõitu. Backman on ennemalt pakkunud nii naeru kui pisaraid, mistõttu asusin elevusega lugema. Hiilisin kangelanna kannul kunstioksjonile, põgenesin turvameeste käest, võõpasin kirikuseinale kriipsujukusid ja jäin siis lõksu maailma pikimale rongisõidule, mille jooksul käiakse rohkem pissil kui üheski teoses terves mu raamaturiiulis. Mul ei ole ammu olnud seda tunnet, et raamat ootab, aga mina otsin muid tegemisi - küürin kraanikaussi, sorteerin riidekappi. Kui saabus viimane päev enne raamatuklubi kohtumist ja rong jõudis pärale, alles siis sain lõpuks reele ja tuhisesin lõpuni.

Backman valdab endiselt kunsti lühilaused tähendusi täis toppida, nii et igalt leheküljelt leiab midagi tsiteerimisväärset. Kõik ilus tundub veel ilusam, kõik valus veel valusam. Kurbus käib käsikäes naeru ja peeruga, ent valemid, mis mõnes teises raamatus suurepäraselt toimivad, ei lasknud seda lugu nautida. Esiteks liialdas kirjanik salapäraga nii palju, et sellest sai puhas kius. Selle asemel, et alustada algusest ja rääkida nii, nagu asjad olid, meeldib talle sobival hetkel kõik uude valgusesse asetada kuni kõik lainepikkused on kasutatud. Louisa seltsis kuulsa maali sünnihetke ning ühe suve juhtumiste avastamine võistleb teise vaatenurgaga, mis jutkui räägib sama lugu, aga hoiab kadedalt osad detailid enda teada, et siis hiljem nendega lajatada.

Teiseks on kirjanikul komme vihjata kohe-kohe saabuvale katastroofile. Nii on kaval lugejat tagajalgadel hoida, ent korduvad hoiatused panid enda ja tegelaste vahele müüri laduma, et kaitsta oma õrna südant kildudeks purunemise eest. Niigi polnud kerge samastuda tegelastega, kellega on vähe ühist - hingesugulase kaotanud kodutu 18-aastane, mitte just väga palju minust vanem härra, kes käitub kui pensioniealine, sügavalt traumeeritud lastekamp. Oli hetki, kui kaotasin valvsuse ning tundsin ängi, aga mida lõpu poole, seda paksemaks muutus kivisein. Ühel hetkel mõtlesin küll, et oleks hea puänt kui ...  ja Backman ise mõtles samuti, et oleks hea puänt kui ... nii et kui suur lõpp kätte jõuab ja kõik kaardid on laual, siis emotsioone oli seal null.

Kogu selles tohuvabohus oli mu lemmikhetk hoopis see, kui tuli välja, et maailmas on veel inimesi, kelle arvates on parim leiutis taskud. Kõigist kaunitest mõtetest võtan kaasa selle, et kogu elu ei pea olema ilus ja perfektne, vaid piisab, kui on mõned ilusad praegused hetked, mida ikka ja jälle taaselada. Isegi kui ilusa lapsepõlve asemel on üks õnnelik suvi, siis sul ikkagi on midagi. Me peaks rohkem väärtustama seda, mis meil on, mitte keskenduma kõigele, mida meil ei ole.

Ehk proovin kunagi uuesti, keskendun lugu teades üksikasjalikult sõpruse ja kunsti väele, ent enne ootab "Karulinna" triloogia lõpuni lugemist ja mõned teised raamatud.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1944/1950 - 1955, Sõda/Kankaristo/Helsingi. Üks välihaiglas peatraumast taastuv noormees saab jutule värskelt saabunud vanema härraga, kes enne sõda sanatooriumis massöörina töötas. Selle kohtumise mõjud ulatuvad kaugete aastate taha, jäädes sageli märkamatuks, nagu teisedki sõja järelvirvendused. Nad peituvad sanatooriumis, kus Senni isa jälgedes käib. Nad panevad kibedalt kahetsema naisi, kes haaravad igast võimalusest, kuna peale sõda ei ole mehi eriti võtta. Nad pakuvad võimalust majandust elavadada, hinnaks paksud laaned ja selgeveelised jõed ja neis peituvad ohustatud liigid. Nad sunnivad ühiskonda oma liikmetele kalleid nõudmisi esitama.

"Margarita" peidab endas pärli ja mitte üksnes seetõttu, et see ebapärlikarbi ladinakeelne nimi on. Romaan kutsub esile tugevaid emotsioone, laotab laiali tükikesed põhjanaabrite ajaloost ja üllatab korduvalt ootamatustega, põimides kõik unustamatuks tervikuks. Heast raamatust annab märku juba see, et silmad on juba esimese peatüki lõpuks veekalkvel, sest kirjanik suutis märkamatult hinge pugeda. Südant saab valutada edaspidigi ja tunda ärritust, masendust, abitust. Mõttetud surmad, mõttetu inimeste väntsutamine. Kusjuures, enamiku hädade puhul pole süüdlast, kellele osutada, vaid põhjus on halbade juhuste (korduvas) kokkulangemises. Riigi hoiak laste saamise osas paneb aga vere keema. 

Kõik, kes mu postitustega vähegi kursis on, teavad, et ikka ja jälle kirun, kui masendav on eesti kirjandus. Võta näpust, nüüd kiidan soome romaani, kus peab helgust tikutulega taga otsima. Ometi ei tekkinud muljet, et see on tarbetult ängistavaks kirjutatud. Stseenid ei ole ühtlaselt rusuvalt halli tooniga võõbatud, vaid alati leiab metsarohelist, järvede ja jõgede sügavsiniseid toone, mis rasket koormat kergendavad ning isegi lageraie saab inimlikud mõõtmed. Loodus ja lootus käsikäes annavad vajaliku tasakaalu, mida olen põhjanaabrite kirjanduses varemgi kohanud. Siinkohal suur soovitus - Rosa Liksom "Väil".

Tõeliseks lugemiselamuseks muutsid loo sõja vajutatud sügavad jäljed, mis võivad aastatega rohtu kasvada, kuid ei kao kuhugi, paisates ootamatul hetkel uperkuuti. Romaan ei jälgi ühtki malli, ei nõreta klišeedest, ei lase ette aimata, millest juttu tuleb. Isegi viimases peatükis ei pääse külmast sahmakast. Pea 600-le leheküljele mahub palju erinevaid teemasid pükstes naistest raudkopsudeni. Kõik ei ole nii rasked nagu tervisehädad esimeses pooles, mis absurdsel moel Isabella Swani silme ette tõid, või teises pooles pildile ilmuv poliomüeliit, lastehalvatus. Ajastu, sõjajärgne muutuv maailm, 50te Soome, ärkab väikeste detailide abil ellu - suvesanatooriumite aeg on läbi, pealinnaelu pakub üksikutele naistele uusi võimalusi, looduskaitse kogub hoogu. Masseerimiskunst võetakse nii põhjalikult pulkadeks lahti, et mul, kes ma pole kunagi massaažis käinud, tekkis lugemise ajal esimest korda mõte, et võiks minna. 

Jõgi, mets ja ebapärlikarbid on teose keskmes oleva Senni kõrval olulisimad tegelased. Kaks meest, kelle vaatepunktist samuti lugu jutustatakse, ei võta naiselt tähelepanu ära, vaid toetavad teise nurga näitamisega. Ebapärlikarpide interlüüdid illustreerivad, kuidas tegelikult ei ole selle iidse isendi ja tänapäeva inimeste eluteekond sugugi mitte nii erinev, kui tahame arvata. Kõige põletavam küsimus, mis mul nende kehvavõitu käekäigust lugedes tekkis oli: "Kuidas on lood Eestis?" Vastus: "Meil on neil üks kodujõgi ja populatsiooni elus hoidmisega nähakse kõvasti vaeva!"

Ühesõnaga: SOOVITAN! Raamatuklubis kõlasid ka ainult vaimustunud muljed.

1977-1984, Houston/kosmosesüstikud orbiidil. Oli aeg, mil mehed olid käinud kuul, aga naised polnud jõudnud kosmosessegi. Joan Goodwin unistas pisikesest peale tähtede lähemalt nägemisest, tegi doktorikraadi Päikese krooni magnetlainetest ja õpetab professorina ülikoolis, kuid pole ammu end kosmoseskafandrit kandmas kujutlenud. Tema elu saab uue suuna päeval, mil NASA hakkab uute astronaudikandidaate seas esmakordselt ka naisi värbama. Seitse aastat hiljem istub Joan lennujuhtimiskeskuses ja peab sidet missiooniga STS-LR9, kui kõik valesti läheb.

"Atmosfääris" on kõik olemas - paeluv teema ajaloost ehk esimesed naised astronautide ridades ühes nende kurnava väljaõppe ning kosmosekogemusega, suur hädaoht, mis pinget kruvib, ja ilusad-kummalised-keerulised inimsuhted.

Taylor Jenkins Reid suudab romaaniga tuhandel eri viisil panna sõnadesse, mis on armastus. Öötaeva vaatlemine. Töö, mis paneb silmad särama. Õetütar, kelle heaks oled kõigeks valmis. Oma kõige erilisemate kogemuste taasloomine lähedaste jaoks. See üks inimene. Kamraadlus ja ühise eesmärgi poole püüdlemine. Vaikiv toetus. Toodud ohvrid. 

Esimesest peatükist alguse saanud suure kriisi lahendamine vaheldub Joani astronaudiks ja iseendaks sirgumise teekonnaga. Tema elu on armastusest läbi imbunud, aga katsumused ja rasked valikud ei lase pikalt õnnes kümmelda. NASA kaaskandidaadid on naisele suureks toeks. Tundmatud, kelle käekäik kohe korda ei lähe, kasvatavad liha luudele, nii et teades peade kohal rippuvatest mõõkadest, murdub süda üha uuesti ja uuesti ning paisub lootus, et olukord laheneb.

Ma ei väsi imetlemast, kuidas tohutu taustauuring on peidetud detailidesse, nii et kõik mõjub reaalselt ja ükski leht ei uhkusta tehtud eeltööga. Minu isiklik autori teoste edetabel on nüüd säärane, et esikohale tõusis "Atmosfäär". Kohe tema kannul järgneb "Evelyn Hugo seitse abikaasat", seejärel "Malibu tõuseb tuhast" ja kõige lõpus püsib "Daisy Jones & The Six". Carrie Soto käis vahepeal küll Ameerika turneel, kuid ootab ikka lugemiskorda.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

2025 oli aasta, mil kohtusin Iceland Noir festivalil George R.R. Martiniga (!), käisin Raamaturännaku podcastis raamatutest lobisemas, sündis Fully Booked raamatuklubi, olin publikuks presidendi raamatuklubi esimesel salvestusel, lugesin palju häid ja veel paremaid raamatuid ja tähistasin selle blogi kümnendat sünnipäeva. Ilma pikema jututa, siin on need, mis ühel või teisel põhjusel teistest erilisemalt meelde jäid.

TOP5:

• Chris Whitaker "Me algame lõpust"
• George R.R. Martin "Tuhande Maailma lood" - iseäranis "Koos hommikuga tuleb udulangus"
• Carley Fortune "Igal järgmisel suvel"
• R.F. Kuang "Katabaas"
• Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos"

Norg peale ei tule, sest lubadus sai täidetud ning #kikael2025 väljakutse läks sama edukalt kui #kikael2024, viis uute lemmikuteni ja tõi vestlusõhtutele mitmeid maru ägedaid külalisi. Uuel aastal luban sama hooga jätkata! Ja ikka usinalt raamatumuljeid siin jagada :)

Rebecca Yarros "Oonükstorm" jätkab jutustust Violet Sorrengaili katsumustest loheratsurina ja kirglikust, kuid keerulisest suhtest Xaden Riorsoniga.  See on muidugi kolmas osa populaarses romantika-fantaasia sarjas Empüreum, mille eelmised raamatud kannavad pealkirju "Neljas tiib" ja "Raudne leek".

Navarra/Poromiel/Deverelli/Dunne/Hedotis/Zehyllna. Violeti prioriteet on päästa oma armastatu ja oma kodumaa. Basgiathi sõjakool ei tundu suurte eesmärkide kõrval oluline, kuid siiski tuleb käia koolitundides ning varjata hukutavaid saladusi. On raske kuuletuda kõrgemalt tulevatele käskudele, kui sa ei saa avaldada, miks tuleks ristivastupidi käituda. Oht pole veel eales nii suur olnud, lahvatab täiemahuline sõda. Violet võib olla võidu võti, mistõttu ta saadetakse erimissioonile tundmatutele, potentsiaalselt vaenulikele territooriumitele üle mere.

"Oonükstorm" oli kaos. "Oonükstorm" oli seosetu. Kulus kaks nädalat, et sellest jagu saada.

Raamatus toimub palju, aga raske on öelda, millest see rääkis, sest midagi olulist justkui ei juhtunud. Sõda käib, aga sõjakooli tunde üritatakse ikka jätkata. Välja ilmub uus kuum professor. Lennatakse mööda saari, otsitakse vikerlasi ja isa raamatuid, külastatakse jumalate templeid. Kui näib, et on eesmärk, mille poole rühkida, siis peagi kaotab see tähtsuse ning esile kerkib uus teema, mis ka unustusse vajub ja nii terve raamat. Kogu krempli peale koguneb hulk vihjeid, aga kuna ükski asi ei saanud lahendust, siis oli lõppemotsioon pettumus.

Kõige ärritavam osa oli aga Xadeni-Violeti suhe koos kõigi seikadega, mis üritavad olla seksuaalsest pingest laetud, aga ei ole seda teps mitte. Eelmise osa plahvatuslik lõpp oleks pidanud olema teose põhiline probleem, kuid selle lahendmist lükati kogu aeg edasi, kuni lõpuks oli jama majas ja raamat sai läbi. “Oonükstorm” on näide, kuidas kirjanikul ei olnud aega, et lugu viimistleda. Ideed ju iseenesest olid olemas, aga kõik jäid poolikuks.

Esimesed kaks romaani mulle meeldisid, nii et ma olen kurb, et kolmandaga nüüd nii läks. Pöidlad pihku ja sõrmed risti, et Yarros võtab aja maha, rabeleb põhja kiskuvast tornaadost välja ning sarja lõpp on nii välku-pauku täis kui ka ilus tervik.

Aitäh, Helios, raamatu eest!