"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" jutustab koduse olukorraga kimpus koolipoisist, kes omadega rappa põgeneb ja sealt lohutust leiab. Raamatu põhjal on nüüd valminud linateos "Morten". Sain kinokutse ja ühes sellega raamatu, millest pool lugesin enne ja pool pärast filmi vaatamist.

Tänapäev, Eesti. Morteni mõnus lapsepõlv sai läbi, kui vanaisa-vanaema surid, onu sisse kolis ning ema põhjanaabrite juurde koristajaks läks. Poiss ei räägi kellelegi oma muredest, võttes vaikides vastu kõik hoobid. Lohutust pakuvad pikad jalutuskäigud kodulähedases rabas, fotoaparaat kaelas kõlkumas. Just seal kohtab nooruk salapärast Emiliet, kellele ta julgeb viimaks kõik hingelt ära rääkida.

Olen harjunud tempokate noorteromaanidega (mitte et ma neid viimasel ajal hulganisti loeks), kus pannakse kõvasti pidu ja tehakse igasugu muid lollusi, nii et juba sellega teenis "Morten, Emilie ja kadunud maailmad" kõvasti plusspunkte, et kõiksugu tilulilu välja jättis. Peategelase sünge olukord ja nukrad mõtisklused läksid palju rohkem hinge. Mulle meeldis väga, kuidas raamat innustas märkama, innustas aitama, innustas lihtsalt olema see keegi, keda saab usaldada, see keegi, kellele saab rääkida. Morten on ehe näide, kui raske on teada, mis teise inimese elus, tema sees toimub. Sünkmustades toonides koduse terrori vastukaaluks sobis imeliselt suur ja salapärane raba ning seda ümbritsevad legendid. Loodus kuulab alati.

PS! Sel trükil on äge kujundus ja pildikeel, aga miks seda filmireklaamiga lillat lärakat vaja on...

Raamat ja film "Morten" erinesid päris palju, nii et raske on öelda, kumb rohkem meeldis. Kui raamatus on peategelase suurimaks hädaks koduvägivald, siis film vaatleb laiemalt, kui raske on olla noor. Kodune rist ja viletsus näis tunduvalt leebem, ent see-eest lisandusid probleemid koolikaaslastega. Lisaks mõjus romaan üsna ajatuna, ent film on kindlalt tänases päevas, kindla kõnepruugi ja rõivamoega (ma tundsin end nii vanana). Mõlemad tabavad aga suurepäraselt Eesti looduse ilu, kui üha ikka ja jälle omadega rappa jõuame.

Aitäh, ACME Film, raamatu ja kinokutse eest!

Carley Fortune "Our Perfect Storm" jutustab lapsepõlvesõpradest, kel kulub pikki aastaid, et saada aru, kuidas nad on teineteisele loodud. See on mu lemmikajaviitekirjaniku uusim romaan, mida pool suve kibelesin kätte võtma.

2005-2027, Kesk-Ontario/Tofino. Francesca on abiellumas, kuid päev enne pulmi jätab peig ta napi kirjakesega maha. Naine variseb kokku ja veedab kaks segaduses kuud, kuni parim sõber veab ta Tofinosse, kuhu plaaniti mesinädalaid. Mees on teinud põhjaliku plaani, kuidas tema murtud südant ravida. Nad on parimad sõbrad olnud 22 aastat. Selle aja jooksul on neid tihti paariks peetud, aga nüüd hakkab Frankie tahtma midagi enamat.

"Our Perfect Storm" räägib südamevalu ravimisest ja tõele näkku vaatamisest. Nagu Carley Fortune'i raamatutele kohane - imeline Kanada loodus ja idüllilised hetked, üks peategelastest on kaotanud ema, ammusest ajast allasurutud armastus loidab viimaks ereda leegiga. Nii Frankie kui ka George on lihtsalt kullatükid. Kuigi nende vahel on nii palju möödarääkimisi, siis ei riku draama tagasivaateid maagiaküllasele lapsepõlvele, mida julgen Bullerbyga võrrelda, ega kadestusväärset puhkusenädalat looduse rüpes. Mesinädalasviit, lopsakas ürgmets, parimad kohalikud hõrgutised, surfitunnid ja võimalus kohtuda vaaladega.

Kirjaniku varasemad romaanid ("Igal järgmisel suvel", "Kohtume järve ääres", "One Golden Summer") on keskendunud pelgalt suhete klaarimisele, aga see võtab luubi alla ka loodushoiu, pöörates tähelepanu nii  ohustatud vaaladele kui ka 2023. aastal Kanadas lõõmanud metsadele. Kahjuks huvi tekitamisest teemad kaugemale ei jõua. Ma ei tea endiselt, kuidas oleks olla tulekahjude keskel või mis tunne on vaalaga nime jagada.

Veetsin raamatu seltsis mõnusalt aega ja kujutasin end meelsasti Tofino põnevatest päevaprogrammidest osa võtmas. Ometi ei suutnud see lugu neid eelmisi maasikaid troonilt tõugata. Igatahes ootan huviga, mida Carley Fortune'il veel pakkuda on. Mul on veel üks tema varasematest lugemata ja juba on teada, et järgmisel aastal saab jälle naasta mitmest romaanist tuttavasse Barry's Baysse.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jane Harper "Last One Out" viib surevasse linna keset Austraalia pärapõrgut, kus ema viis aastat tagasi kadunud poega mälestab. Mulle on varasemad Jane Harperi krimkad "Põud", "Looduse jõud" ja "Kadunud mees" väga meeldinud, aga kahjuks pole teda rohkem tõlgitud, nii et pidin inglise keelsega leppima. 

Tänapäev, Carralon Ridge, New South Wales. Sam haihtus oma 21. sünnipäeval, jättes maha vaid oma rendiauto, mis leiti kolme mahajäetud maja juurde viivalt teeotsalt, ja hoonetes kolamist tunnistanud tolmused jalajäljed. Kogu linn otsis noormeest, aga tulutult. Viis aastat hiljem on asulas veel rohkem mahajäetud maju, kuna naabruses paiknev söekaevandus suretab seda tasapisi maad kokku ostes. Sami ema Ro naaseb poja kadumise aastapäevaks ja üritab jälle leida seletust painavale kadumisele.

"Last One Out" jutustab eelkõige inimestest, kes hoiavad kümne küünega kinni oma väikesest hääbuvast linnast. Seal sündinud, kasvanud, paradiisis elanud, laste kasvatamisest unistanud inimesed peavad üks hetk kodust loobuma või leppima kummitusasulas elamisega. Paeluva-painava keskkonna keskmes elab üks pere läbi isiklikku tragöödiat. Pool ei suuda seetõttu lahkuda, pool ei suutnud aga seetõttu jääda.

Algus on aeglane ja ega lugu edaspidigi kuigi palju hoogu kogu. Kadunud noormees hõljub taustal. Lennuka tõe otsimise asemelt leiab vaiksed avastused ja paika asetuvad pusletükid. Kusjuures pihta hakkavad need alles lehelt 174. Enne seda võtab kirjanik aega, et maalida mänguväljakust pilt ja uurida, mis paneb juuri sügavale maasse suruma, keelduma lahkumast hukule määratud paigast. Mulle meeldis, kuidas fookus püsib linnal ja inimestel, mitte kuripahal kaevandusel. Ühel hetkel kõik joondub. Vaiksed hetked, vestlused, külaskäigud saavad nukra tähenduse.

Jane Harper meeldib mulle väga just oskuse pärast sündmuspaiku nii kujutada, et päike kõrvetab ja liiv krigiseb hammaste vahel. Tundsin puudust emakeelsetest kirjeldustest, mis hetkega kohale viisid. Originaalis oli üksjagu võõraid sõnu, aga lõpuks maandusin ikka mahajäetud majade ja koplite vahele, söekaevandus taamal haigutamas. "Last One Out" rahulik kulgemine ja kogukonna-keskkonna suhted köitsid mind, aga sul soovitaksin alustada kirjaniku teistest romaanidest, kus on veidi rohkem põnevaid sündmuseid.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Richard Powers "Hämming" on raamatukujuline äratuskell tundlikust poisist, tema astrobioloogist isast ja meie ohustatud planeedist. Lükkasin selle romaani kui 5-tärni kandidaadi lugemist pikalt edasi, et see siis raamatuklubieelsel ööl ühekorraga alla kugistada.

Alternatiivreaalsus või lähitulevik, Smoky Mountains/Madison, Wisconsin. Theo rabab üksikisana mitmel rindel, üritades toime tulla leina, käitumisprobleemidega poja ning unistusega aidata kaasa maavälise elu leidmisele. Robin on laps, kellele iga arst tahaks erineva diagnoosi panna. Teda tabavad sageli vihapursked, eriti ärritavad poissi julmus ja ükskõiksus ohustatud liikide suhtes. Muul ajal on ta väga nutikas ja isa ei suuda end veenda ravimitega tema ajukeemia kallale minema. Niisiis leiab ta alternatiivse lahenduse.

"Hämming" oli tõesti võrratu. Romaan punus mängleva kergusega raputavaks tervikuks trobikonna teemasid ema surmaga toimetulekust teaduse ja jumala vastuseisuni, nii et ükski killuke ei tundunud liiast ja mõtteainet jagub vähemalt aasta lõpuni. Ühest küljest haaravad kaasa neuroerineva poisikluti ja tema isa argimured, teisalt seletatakse möödaminnes ära erinevad teooriad, miks me ei ole veel tulnukaid leinud. Lisaks võlub raamat väljasõitudega kõikvõimalikele väljamõeldud planeetidele ja muidugi lajatab karmi reaalsusega.

Maailm, millesse sukeldume, tundub esmapilgul identne tänase päevaga. Üks vana valge mees toimetab pukis, nii nagu heaks arvab ja patsidega teismelised võitlevad neil rinnetel, kus keegi teine seda ei tee. Nimed on aga teised ja endale kaevatud auk sügavam. Igale viimsele kui murekohale on vinti peale keeratud, et poleks võimalik neilt silmi kõrvale pöörata. Tulemus on ängistav. Samal ajal kui täiskasvanud kasumit kokku ajavad, rehitsedes kokku teadusrahastust ning keskkonnatoetusi, annab üks 9-aastane endast kõik, et päästa väljasurevaid liike. Ja kogu maailm arvab, et temal on midagi viga.

Muidugi küsid seepeale endalt, kas mina olen ka üks neist, kes pea liiva alla peidavad? Kui kaugel me tegelikult katastroofist oleme?

Maamunal elab kaht sorti inimesi: need, kes oskavad arvutada ja end teadusega kursis hoida, ja need, kes lepivad omaenda tõdedega. Kuid mis koolis me ka ei käiks: sügaval sisimas elame päevast päeva nii, nagu homne oleks tänase kloon.

Kerge flirt ulmega oli mõnus, aga faktide segunemine fiktsiooniga ajas reaalsustaju puhta sassi. Raamatu lõppu oleks hästi passinud tõsiasjade loetelu, et ikka puust ja punane saaks. Tuleb aga ise välja uurida, kuidas läheb teadusrahastuse ja kosmoseteleskoopide ja ajumustrite uurimisega.

Kuigi "Hämming" mulle väga-väga meeldis, ei suutnud ta troonilt tõugata Powersi meistriteost "Ilmapuu", mis kuulub kindlalt mu kõigi aegade top kümnesse. Puud on ikkagi südamelähedasemad kui kosmos. Mu lemmik oli veidi realistlikkum, tublisti üllatavam ning kubises võluvatest looduskirjeldustest. Nii et lugege "Ilmapuud" ja lugege "Hämmingut" ja ootame koos, et meile veel Powersit tõlgitaks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

You Yeong-Gwang "Vihmavalingute turg" on armas muinaslugu imepäraselt turult õnne otsimisest. Ma ei oskagi öelda, kumb mind rohkem lugema kutsus, kas lubadus tibakesest maagiast või võimalus esmakordselt Lõuna-Korea kirjandusega tutvuda.

Vihmaperiood, Vikerkaarelinn. Serin on veendunud, et ta on kõige õnnetum inimene maamunal. Muidugi ei lase ta kõrvust kuulujuttu imelisest turust, kust on võimalik endale uus elu lunastada. Just kõik senised kannatused ning halb õnn tagavad talle sissepääsu ja pealekauba saab ta teejuhiks kujumuutva kassi. Ega Serin päris täpselt teagi, millist saatust ta ihkab, niisiis eksleb ta turul siia-sinna, tutvudes selle asukate, eriskummaliste dokkaebidega, kes inimmaailmast näpatud tundmustest võluvidinaid meisterdavad.

"Vihmavalingute turg" on maagiline, nunnu ja seikluslik lugu sellest, kuidas me ei oska hinnata seda, mis meil olemas on, ja otsime õnne teiste eludest. Sõnumi ümber põimub omapärane peidetud maailm värvikate tegelastega. Enne lugemist ma liialt tagakaaneteksti ei süüvinud, nii et kõik oli uus ja huvitav. Oodatud tibakese asemel tuli välja kuhjaga maagiat ja esmatutvus korea kirjandusega sai tehtud. Korea mütoloogiast on raamatusse toodud dokkaebid, kelle täpsemast olemusest küll hästi aru ei saa, aga vahvad on nad sellegipoolest. Eriti paelus mind nende komme inimeste südameist midagi meile omast röövida ja sellest midagi uut luua, nagu komplimentidest juuksepalsam või julgusest küünal. Sarnast ideed kohtasin ka aasta alguses romaanis "The Elsewhere Express" ja ka seal meeldis see mulle väga. Nii et ühest küljest pakub "Vihmavalingute turg" lihtsat, veidi lapsikuvõitu seiklust, teisalt huvitavat mõtteainet. Üks on kindel - raamatu vaieldamatuks staariks on Serini vahva kaaslane vaimolend-kassike Issha.

Mulle igatahes see muhe muinaslugu meeldis. Soovitan tulevastel süngetel sügisõhtutel tuju tõstmiseks!

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Freida McFadden "Õpetaja" on ebameeldiv, ebarealistlik ja ebainimlik õpetaja-õpilase suhete sasipundar. Sain selle raamatu pimekohtingu pakist, kus ilutsesid järgnevad märksõnad: sünge, müstiline, pingeline, kiire tempoga ja "haua kaevamine on raske töö". Tundus paras põnevik, mida suve lõpus ette võtta.

Tänapäev, Caseham, Massachusettsi osariik. Eve ja Nate on õpetajatest abielupaar, kelle kohta nii mõnigi, sealhulgas naine ise, küsib, miks kuumimast kuumim mees endale sedavõrd ilmetu kaasa nais ja miks nad ikka veel koos on, kui kodusest õnnest pole raasugi järel. Probleemid aga alles saavad alguse, kui sel sügisel mõlemad koolis põlu alla sattunud Addiele tunde hakkavad andma. Eelmisel õppeaastal nähti teda sündsusetult sageli armastatud matemaatikaõpetaja seltsis, kuulujutuveskid hakkasid jahvatama ja mees lasti lahti. Kas tüdrukut peaks kartma või haletsema? Kolm kuud peale kooli algust kaevab keegi igatahes metsa hauda.

Olen seda meelt, et igast raamatust on midagi kaasa võtta, seega loodan, et kaanel kirjutatu peab paika ja ma ei unusta kunagi õppetundi, et McFadden ikkagi ei ole mulle. Lootsin kiiret ja põnevat lugemist, ent algus venis ja venis ning tegelased muutusid aina ebameeldivamaks, nii et tahtsin nendega üha vähem aega veeta. Kuna kirjanik on üüratult populaarne ja tema "Koduabiline" ometi rabas mind, tahtsin siiski iga hinnaga lõppu välja jõuda. Seal tõesti ootas viimane vint, mida ma ei osanud ette näha, aga see ei muuda fakti, et nii õudset raamatut pole tükk aega näppu sattunud.

Nagu juba öeldud, siis tegelased olid väljakannatamatud. Minu poolest oleks võinud kõik kolm ajada sinna auku, mida alguses kaevatakse, sest mitte kelleski ei ole inimlikkust, mis paneks talle kaasa elama. Lisaks oleksid nad justkui nime vahetanud ja "Koduabilisest" järgmisse romaani astunud, nii et kujutasin neid filmitegelaste nägudega ette. Ülimalt seksikas mees, kel lihtsalt peab mingi sünge saladus olema, tema kohtlasevõitu abikaasa ja võrrandit tasakaalustav noorem naine, kel samuti midagi hingel. Dekoratsioonideks on selles loos keelatud suhted õpetaja-õpilase vahel ning suur armastus ilusate kingade vastu. Kogu esimese poole peame kannatama koolikiusu, valima tööle minekuks tikkkontsi ning närima läbi müsteeriumist, miks kõik Addie't vihkavad. Karvaste jalgade pilkamine, tõesti? Teise poole piinaks on alaealisega miilustav õpetaja. Vabandust üllatuse rikkumise eest, aga see on ju esimestelt lehtedelt ilmselge, et sinna me ükskord jõuame.

Siinkohal läheb minu tee McFaddenist lahku. Kui mul peaks tulema tahtmine veel mõni tema raamat ette võtta, siis palun tuletage mulle seda arvustust meelde, aitäh!

Mary Shelley "Frankenstein" on ulmekirjanduse nullpunkt, nukker lugu ellu äratatud laibast, jõhkrast peletisest, kes oma looja kibedalt kahetsema paneb. Koletis on maailmakuulus, aga kui paljud päriselt tema lugu lugenud on? Minagi polnud kursis, mida see päriselt endast kujutab. Seega olen rahul, et romaan väga sobivalt pihku libises, kui #kikael2026 väljakutse ulmeklassikat nõudis.

18. sajand, Ingolstadt-Põhjameri. Polaarvetes seilav laev päästab jääpangalt hinge vaakuva mehe, kel nimeks Frankenstein. Inimvare usaldab kaptenile oma eriskummalise loo. Poisipõlves alkeemia tudeerimine ja suureks sirgudes teadustele pühendumine viisid avastuseni, mis lubas mehel mängida jumalat. Sestpeale töötas Frankenstein palavikuliselt päeval ja ööl, et siit ja sealt kokku näpatud inimjäänustest luua olend, kellele elu sisse puhuda. Tulemus oli nii peletislik, et mees põgenes, kui oli talle vaevalt ühe pilgu heitnud, ja ohkas kergendunult, kui koletis kaotsi läks. Muidugi ilmus too hiljem uuesti välja.

"Frankenstein" üllatas mitmel rindel. Esiteks ei osanud ma oodata mitmekihilist vormi. Kuigi õblukesel romaanil ei tule täis 200 lehtegi, jagub ruumi kolme minategelase jaoks. Lugu raamivad ühe seikleja kirjad oma õele. Just ühes neist peitub jääpangalt üles korjatud Frankensteini pajatatu ja selles omakorda koletise jutustus. Teiseks tuhiseb sündmustik läbi kogu Euroopa, koletise sünnilinnast Ingolstadtist Orkney saartele, Genfi järve äärde, pea põhjapoolusele välja. Kolmandaks puudub koletisel lisaks nimele ka kirjeldus. Ta on nii jube, et inimesed karjuvad ja minestavad, aga sellest ei piisa, et õudu valmistada. Pigem kurvastasin, sest see ei ole hirmujutt jubedast koletisest jubedaid tegusid tegemast, vaid hirmujutt väljatõugatust, keda keegi ei vaevu äragi kuulama, ei üritagi mõista. Kättemaks on see, millest sünnib tõeline õudus või siis lihtsalt üks kurbade sündmuste jada.

Klassikast kirjutades piniseb muidugi kuklas peenike hääl, kuidas sa ometi nüüd kirjutad, et sulle säärane suurteos ei meeldinud. Aga mida muud öelda, kui ma ei nautinud ühtki lehekülge. Sündmustik ei olnud põnev. Liiga palju asjaolusid jäid seletuseta, näiteks see, kuidas leidus tillukesel saarel uue peletise tarvis juppe või kuidas ülemaailmsel klaperjahil kenasti üksteise kannul püsiti. Tagatipuks olid kõik tegelased ebameeldivad. Iseäranis ei sallinud ma Frankensteini, kes lihtsalt laseb kõigel halval juhtuda, jääb õudusest palavikku või minestab, selle asemel, et midagigi ette võtta, kasvõi suu lahti teha.

Ühesõnaga, kui on huvi ulmeklassika vastu, siis tasub ette võtta, aga hoogsat meelelahutust või nauditavat lugemiselamust ei maksa oodata.