Mona Awad "Rouge" pistab ühte patta gooti stiilis õudusloo, ema-tütre keerulise suhtepuntra ja kümnesammulised nahahooldusrutiinid. Olin selle kunagi oma listi lisanud, aga kahtlen, kas oleksin raamatuklubita lugemiseni jõudnud.

Tänapäev, California. Mirabelle unistas lapsena alati, et sirgub sama kauniks kui tema ema Noelle, häbenedes isalt päritud tumedat nahatooni ja traatjaid juukseid. Täiskasvanuna lahutavad neid tuhanded kilomeetrid. Ema ootamatu surma järel asub tütar lähemalt uurima tema noorusliku jume saladusi. Naise kodust leitud tulipunased kingakesed viivad justkui iseenesest eksklusiivseid iluprotseduure pakkuvasse luksuslikku häärberisse, mille klient Noelle oli. Mirabelle rüüpab punast mulli, naudib tasuta hoolitsusi ja kaotab tükkhaaval iseennast.

"Rouge" on veider raamat nii sisu kui ka muljete poolest, tuues silme ette punase hämu ning palavikulised stseenid. Sellest leiab palju kinnisideid, nartsissismi, kadedust, nooruse sära, kortse ja kogemusi. Ükski teine romaan ei veeda nii kaua aega peegli ees, kusjuures kunagi ei tea, millal sealt näiteks Tom Cruise võib vastu vaadata.

Peategelase ustavaks kaaslaseks igal hommikul-õhtul on pikk nimekiri üle mõistuse käivate nimedega udupihustitest/seerumitest/koorijatest, aga ilmselge sõnum läks minust mööda ja küllus tekitas vastupidiselt soovi oma näohooldusesse samme lisada. Nahale keskendumine võib tunduda pinnapealne, kuid iluideaalid, nahamudijad-skinfluencerid ja nende pihta saadetud kriitikanooled moodustavad kõigest esimese kihi, mille all kumab küsimus, kas annaksid koos kortsudega ära kogemused, ning veel sügavamal peitub tõdemus, et peegelpildi küljes rippumine ei ole kaasasündinud omadus. Löövat mõttearendust leidub ka ilusfäärist väljaspool, iseäranis jäi kajama, kui haavatav on üksik inimene. Kogu sündmustik tuleneb ju suuresti pelgalt sellest, et Mirabelle on omapead, leinas, emata ja kodust kaugel. Taas tuletatakse  meelde, et küsimusi tuleb esitada, kuniks see võimalus olemas on.

Kõigi nende mõteteni, romaani nutika teemakäsitluse tabamiseni, jõudsin alles viimastel lehekülgedel või tagantjärgi raamatule mõteldes. Lugemise ajal valitsesid segadus, palavikulisest õhkkonnast tulenev ärevus ja korduvustest tingitud igavus. Lisaks pole peategelane üldse sümpaatne, nii et lõppu jõudmiseks tuli tublisti takka sundida. Ebameeldivustest hoolimata imetlesin tabavalt loodud õhustikku ja pildikeelt, mille Mona Awad on taandanud kolmele toonile - punane, must ja valge. Eriti unustamatud on stseenid hõljuvatest millimallikatest, lendavast punasest, põgeneva peegelpildi tagaajamisest ja õdedest mannekeenidest. Nauditavaks muutus "Rouge" siis, kui mängu tulid kavalad (ja kurjakuulutavad) sõnamängud. Üks, mis kindel - see on üks neist raamatutest, mis nii pea meelest ei lähe. Kirjaniku kultusromaani "Bunny" tahan ka ära lugeda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma" jutustab naisest ja mehest, keda saatus ikka ja jälle kokku toob mõistmaks, et nad ei saa teineteiseta elada. Võtsin raamatu kätte esiteks kui ebapopulaarse menuromaani - välismaal popp, eestis mitte ja teiseks, et kaeda, mida Yarros peale seksikate loheratsurite veel kirjutab. Tema leivanumbriks on militaarne romantika, kuna naine on mitut pidi seotud sõjaväega - tema mõlemad vanemad olid armees ning abikaasa on teeninud Iraanis ja Afganistanis. Tekkis täitsa huvi, kuidas kirjanik neid kogemusi oma raamatus on kasutanud.

2011/2021, USA/Afganistan. Nathaniel, USA eriväelane, lükkas edasi puhkust Maldiividel, et asendada kolleegi tähtsate ameeriklaste turvamisel Afganistanis. Ta ei suuda silmi uskuda, kui tema hoolealuseks osutub Isabeau Astor, neiu, kellega saatus meest üha ja jälle kokku toob, kuid ei lase koos olla. Esimest korda trehvasid nad 10 aastat tagasi lennukis, mis loetud hetked peale õhkutõusu alla kukkus. Viimati kohtusid nad New Yorkis, mis jättis mõlemale sügavad hingehaavad.

Ma ei suuda uskuda, et see juhtus. Selle raamatu tõlge oli algusest peale neetud. Üheks peategelaseks on neiu nimega Isabeau, kelle isa kutsub teda … Isaks. Seda on võimatu tõsise näoga lugeda. Näiteks tsitaat leheküljelt 52 - “Isaks ma sind igatahes kutsuma ei hakka, see on päris kindel,” tulistas ta vastu. “Ma pole su isa.”

Ootused: rohkelt pisaraid, draamat, kaost sõjakoldes, kukkuvaid lennukeid ja õhku lendavaid koptereid, hädaohu trotsimist, eluohtlikke vigastusi, pingelisi olukordi ja tundelisi taaskohtumisi. Reaalsus: aastatega kogunevad möödarääkimised ja vastamata tunded, mõned seksistseenid, tajutavasse ohtu ei satuta kordagi, isegi kui pommid lõhkesid, ei mingit kuuvalgel põgenemist ega jäsemete amputeerimist, hägune pilt vägede lahkumisest riigist. Tulid täitsa silme ette uudistest läbi käinud kaadrid, kuidas meeleheitlikud evakueerujad lennujaamale tormi jooksid. Ühesõnaga Afganistan on taustal olemas, aga märulit romaanist ei leia ning peategelaste kangelasteod jäävad paberimäärimise tasemele. Võib-olla oli see taotluslik illusioonide purustamiseks ja näitamaks, et inimesi saab päästa ilma relva tõstmata?

Kirjanik küll ütles, et tegelaste vahel on suur side, aga ma ei tundnud seda. Oli raske samastuda ja lisaks jäävad nad üheplaaniliseks. Nate'il on "müstiline minevik", mis ta sõjaväkke viib, ja sellest ei räägita lõpuni. Izzy (ma keeldun teda Isaks nimetamast) jääb ikka ja jälle ripakile. Tundsin väga puudust igatsusest. Minevikuvaated näitavad ainult kohtumishetki, aga mitte pikisilmi nende ootamist. Veendusin taas, et kahest vaatevinklist armastuslood ei ole minu teema, sest need kahandavad veelgi magusat ootusärevust. Kus on mõnu, kui tead täpselt, kuidas teine pool iga hetk tunneb?

Poole raamatu peal vihjas Yarros, et see on tema kaasaegne variant klassikalisest Koidu-Hämariku armastusloost, hingesugulastest, kes saavad kohtuda vaid viivuks. See tõdemus pani lugu rohkem hindama ning andis lõputule ihalemisele mingi mõtte. Lisaks hoiab kirjanik üht krutskit varuks, nii et lõpp pani lehti tagasi keerama ja mõtlema, et peaks algusest uuesti lugema.

Aith, Eesti Raamat, raamatu eest!

Cara Hunter "Mõrv perekonnas" annab telestsenaariumi, dokumentide ja meilivestluste kaudu edasi jahtunud jäljega mõrvast tõsielu krimisarja väntamist, kusjuures peagi selgub, et osalised pole sugugi juhuslikult saatesse valitud. 

2003/2023, London. Luke Ryder tapeti koduhoovis. Politseil ei õnnestunud kunagi süüdlast leida. 20 aastat hiljem linastub vana asjaloo uurimisele pühendatud dokumentaalseriaal, milles saatusliku õhtu sündmusi püüavad kokku panna hoolikalt valitud tippspetsialistid - juhtumit kajastanud ajakirjanik, juhtiv prokurör, kohtumeditsiiniline psühholoog, kriminalist ning pensionil inspektorid Londonist ja New Yorkist. Sarja taga seisab mõrvatu kasupoeg, tunnustatud filmitegija Guy Howard, kes oli toona vaid 10-aastane. Televaatajaid rabatakse üha jahmatavamate avastustega.

1994/2008/2020, Ísafjörður/Reykjavík. Maha lastakse kohalik poliitik ning Hildur peab taas mõrva uurima. Samal ajal köidavad ta mõtteid kaks lapsepõlves kadunud tüdrukut - tema nooremad õed. Eelmise juhtumi käigus ilmusid päevavalgele uued asitõendeid selle vana mõistatuse kohta ja võimalus tõde välja selgitada näib lähemal kui kunagi varem. Taas on Jakobist palju abi, kuigi meest muserdab, kui harva ta oma poega näeb.

Tagasi Islandil, raamatulehtedel märts ning suusarajad, kalendris september ning akna taga eestimaine suvelõpp. Ebakõlad tabasid ühesõnaga esimesest leheküljest ning eelmise osaga sarnast lumma ei tekkinud. Tundsin puudust väikestest saareriiki tutvustavatest detailidest, millega "Hildur" oli üle külvatud. Ainsa omapärana jäi meelde pealinna supelrand köetava merevee ning kaugelt toodud heleda rannaliivaga. Hõiskasin liiga vara ka politsei igapäevatöö asjus, sest selleks ei jagu enam leheruumi. Hilduri hambusse heideti uus mõrv, Rósa ja Björki üles soojenenud jäljed vajasid ajamist, minevikuliin näitas eraldatust, milles tüdrukud emaga elasid ning Jakob sai kampsunite kudumise kõrvale uusi varjundeid. Kusjuures kõige vähem köitis neist värske mõrvajuurdlus, kuigi kahtlusaluseid jagus. Teemade ja tegelaste vahel hüppamine mõjus kaootiliselt, ent lõpus selgus, et läbiv teema oli täitsa olemas, kuigi ma ei saa öelda, mis see oli, kuna see reedaks liiga palju lahenduse kohta. Kõige põletavamad küsimused saavad vastatud, ent Hilduri perekonna saladused ei saa punkti. Eks näis, mitmeks raamatuks neid veel jagub.

Satu suutis ägedalt ühe mõistatuse lahendusse kaasata erilise mustriga islandi kampsuni ning veelgi ägedamalt ühes naabrinaisega kokku panna terve kudumismustrite raamatu, mis Hilduri sarja tegelastest on inspireeritud. Käisin Eesti Raamatu lahkel kutsel Helsinki raamatumessil ning külastus sattus toredasti päevale, mil autorid just seda teost tutvustasid. Kujutage seda äratundmisrõõmu, kui üks kampsun teiste seast silma jäi.

1988/2012-2019/2021, Island/Põhja-Soome. Kalakasvatusse jäetakse laip, mis läheb kategooriasse, et keegi on näinud palju vaeva sõnumi jätmiseks. Hildur viib otsad kokku vägivalla jadaga üle terve saare. Jakob seda haiget mängu islandi jõuluvanadega ei koge, sest sõidab Soome, kus teda ootab isiklik lahing, hooldusõiguse kohtuprotsess. Poja ema teeb omalt poolt kõik, et mehel võimalikult keeruline oleks, viimase lükkena teise riiki kolimine. Paraku satub Jakob hätta ja vajab Hilduri abi. Kuna Islandil on uurimine Ísafjörðurist Reykjavíki liikunud, õnnestub tal mõneks ajaks riigist välja lipsata.

Värskelt Reykjavíkist naasnuna, liiati selja taga kaks teist Islandi krimkat, oli detsembrikuisesse Islandisse lihtsam sukelduda. "Jakob" kaua seal ei peatugi, vaid tirib lugeja Põhja-Soome. Satu Rämö teeb seejuures huvitava nükke - soomlannast Islandil elav kirjanik kirjeldab islandlanna silme läbi Soomega tutvumist. Keskkonnavahetus mõjus raamatule positiivselt. Samuti julge otsus tore praktikant äkitselt musta valgusesse asetada. Kui "Rosa ja Björk" ei tulnud laia haardega toime, siis "Jakob" klapitab erinevad teemad paremini kokku, žongleerides krimijuurdlustega kahes riigis, looduskaitseküsimuste, hobuste vere kogumise, islandi jõuluvanade, Jakobi eraelu ning Hilduri eraeluga. Jõuluvanad tundusid küll veidi sellise pusletükina, mis vägisi paika on surutud, ja neist sotti saamiseks tuleb lisalugemist otsida. Lisaks kordub muster, et tegelaste eraelu varjutab kuritegude uurimise... kuni need omavahel segunevad. Lõpp oli ootamatu ja huvitav. Neljas osa tõotab tulla eriti põnev.

Lisaks Helsingile käisin Satu esinemist kuulamas ka Reykjavíkis tänavusel Iceland Noiril. Põnevat juttu jätkus, no näiteks õige lõbus lugu, kuidas üks Reykjavíki raamatuklubi tellis Hilduri toitumisharjumustest inspireerunult Ísafjörðurist pitsat, mis neile takso ja lennuki abil soojana (!) kohale toimetati. Veel jäi silma/kõrva, kuidas ingliskeelses raamatumaailmas on tegelaste nimed pealkirjadest kadunud ning olulisel kohal on hoopis atmosfääri loovad märksõnad: jää, fjordid, virmalised.

Kindlasti alusta sarja esimesest raamatust ja loe õiges järjekorras! Suurema elamuse saamiseks soovitan kätte võtmisega oodata, kuni oled Islandil!!

Aitäh, Rahva Raamat ja Eesti Raamat!

2019/1942/1619, Crows Beck, Cumbria/London. Kate kraabib kokku julguse riismed, et viimaks ometi vägivaldse mehe juurest põgeneda. Tema pelgupaigaks saab vanatädi metsamajake. Uhkes üksinduses õpib naine paremini tundma nii end kui perekonna müstilist ajalugu. Violeti esimesed eluaastad möödusid suguvõsa suursuguses häärberis, kus ta end võõrkehana tundis, sest erinevalt teistest neidudest tõmbas teda metsa, lindude ja putukate poole. Karmi käega isa ei taha sellest midagi kuulda ning surnud emast majas ei räägita. Kauge esiema Altha käis kohut süüdistatuna mõrvas ning nõidumises. Kõik kolm naist saavad tundma, mida tähendab olla Weyward.

Weywardi suguvõsa naistel kohe ei vea meestega. Olgu sajandiks XVII, XX või XXI, ikka tulenevad neid kimbutavad hädad meestest, nende võimunäljast ning vägivaldsusest. Kolme kangelanna vahel jaguneb laiali viimne kui üks vaev ahistamisest abordi esilekutsumiseni. Kõige rusuvamalt mõjus Violeti käekäik, ent Emilia Hart on oma debüütromaanis tasakaalu peategelaste vahel täpipealt paika saanud, nii et ükski neist ei hakka teiste üle domineerima. Lisaks ei sula Altha, Violet ja Kate kokku, kuigi on selgelt tehtud ühest puust. Igaüks tunneb tõmmet metsa poole, kuid ülekohtule vastu astumiseks tuleb leida endas julgus loodusest väge ammutada. Lugu on kohati süngevõitu, kohati mõnusalt müstiline ning kohati naiste jõust pakatav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

"Raudne leek" pakkus peaaegu sama mõnusat meelelahutust kui eelmine osa. Olin kuulnud, et teos on tarbetult pikk, aga seda tunnet ei tekkinud kordagi. Kui hästi lühidalt kokku võtta, räägib kogu raamat sellest, kuidas peategelane Violet ühest surmasuust teise purjetab. Tegevus kulgeb pöörase tempoga. Igal lehel ilmub välja uusi hädaohte, uusi liitlasi või vaenlasi, uut maagiat, uusi saladusi, nii et pea hakkab selles virvarris ringi käima. Mõnus oleks olnud mõnel teemal pikemalt peatuda, näiteks REKil või uute tegelaste tundmaõppimisel. 

On pinget, nii seksuaalset kui ka hädaohtudest tulenevat. On teismelise lohe tujukust. On paar erootilist stseeni. On ärritust, et Violet ei saa kallimaga koos kuigi palju aega veeta. On veel rohkem ärritust, sest nad ei leia ühist keelt neil üürikestel viivudel, mida neile lubatakse. On kordusi, iseäranis Violeti mantrat, kuidas tal on vaja kõiki mehe saladusi teada, aga neiut kimbutab suutmatus lihtsaid küsimusi küsida. Minul on neid Yarrosele küll musttuhat tükki. Väga loodan, et ta suudab järgmiste raamatutega kõik nauditavalt kokku siduda ja vähemalt mõned süžeeaugud ära lappida.

Enamikku draamast ma nautisin, aga lugu ei vajanud tegelast, kelle ainuke iseloomujoon on armukadedus. Kas keegi oskab seletada, miks naine nii vihane oli? Kusjuures hiljem saab temast naljanumber, kui haiglaslik kadedus äkitselt kaob ja kogu karakter on kui ümber vahetatud. Selgusetuks jäi ka see, millal kogu semmimine üldse aset leidis. Hoopis mõnusam oli südamest kedagi vihata. Unustage Umbridge, uus õpilaste õudusunenägu number üks kannab nime Varrish. Romaani haripunkt on kahtlemata suur lahing. Müts maha Yarrose võitlusstseenide ees.

Oh ja mr X hakkas üht teatud Edwardit meenutama. Vabandus, ma ei saanud seda postitust ilma ühegi võrdluseta jätta.

Kahjuks raamatu lõpp ei šokeerinud kuidagi, sest ühel heal päeval otsustas Instagram mulle näidata videot, kus see väike detail oli esimeses sekundis. Ikkagi oleks tahtnud kohe järgmise osa krabada, aga ma olen tugev ja ootan tõlget. Oh, "Oonükstorm", tule juba kiiremini!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

2020/1917-48, Helsingi/Soome idapiir. Ühel Helsingis elaval Kirjanikul on vaja Vaimset Teejuhti, kuid too saadetakse hoopis esmalt tema vanavanaema Eeva manu. Naisel pole aimugi, et kass, kelle ta uppumisest päästab, on midagi enamat kui lihtlabane pudulojus. Eeva kohtub sel päeval oma eluarmastuse Mahtega ning võtab peagi ette pika teekonna Perale, mehe koju sügaval metsas. Pere ei toeta, et noorim poeg vallasandi naiseks võtab, nii et noorpaar peab viletsuses elama. Kass jõuab ka Kirjaniku juurde, kes on äsja kaotanud kauaoodatud lapse ning on segastes suhetes endise kallima, oma kirjastuse Peabossiga. Kahe aja vahel pendeldades, näeb loomaks kehastunud Teejuht häda ja viletsust, naiste valu ja tugevust ja armastust, aga mitte enda ülesannet. Kass on ka täitsa mõnus olla.

"Ühe kassi ülestähendusi" oli täielik üllataja. Raamat kõnetas hingepõhjani, kõrvutas suurepäraselt kahe ajastu naiste katsumusi, tutvustas Soome ajalugu ja pani pisaraid valama ning kõike seda Kadri Jaanitsa oivalises tõlkes.

Maagiline avaakord haaras jalamaid kaasa - kass, kes nagu on loo osa, aga ei ole ka, ning tagatipuks ei olegi üldse kass. Kaks tema silmadele avanevat lugu peegeldasid vastakuti nii nende keskmes olevate naiste kannatusi kui ka nende tohutut jõudu. Ei saa võrrelda, kellel oli raskem. Vaeslaps, suur armastus, tõrjuv ämm, eraldatud talu, kommunismimeelne ja Venemaale kippuv mees, üksindus, sõda, lapsed, jälle sõda. Edukas kirjanik, uhke maja nooblis piirkonnas, ei meest, ei last, vanus peale pressimas, kaotsi läinud sõnad, tagakiusamine. Igal ajastul on omad mured, omad viisid naiste kammitsemiseks, ent naised on tugevad.

Eeva kaudu heidab teos valgust murdelistele aastatele soome ajaloos, mis puudutasid ka eraldatud talusid loodusrüpes. Ei tulnud üllatusena, et noored Venemaale kippusid, kuna olen sellest kunagi varem lugenud (Sirpa Kähkonen "Graniitmees"). Uus oli kõik muu, nende vaatenurk, kes maha jäid, lõhed ja vaen ühiskonnas.

Veel üks üllatus tabas mõni aeg peale lõppu, mis ise nägi välja nii: kuivatasin pisarad, pakkisin koti ja suundusin vestlusõhtule värskeid muljeid jagama. Nimelt teab internet, et romaan on autofiktsioon, lehekülgedele valatud viha ning valu. See oli mu esimene kokkupuude Katja Kettuga, aga kindlasti mitte viimane!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Elena Fischer "Paradiisiaed" räägib leinaga toimetulekust, peaosas teismeline tüdruk, kes on kasvanud kehvades, aga rõõmsates oludes. Raamat jäi mulle silma tänavuse HeadReadi esinejate nimekirjast ja jõudis vahetult pärast festivali lugemisse.

90ndad, Saksamaa. Billie elab koos emaga kõrges kortermajas. Neil ei ole kunagi piisavalt raha, aga nad on õnnelikud. Kõik muutub suvel, kui tüdruk on 14-aastane. Ootamatult saabub Ungarist abi otsima vanaema, keda ta pole kunagi kohanud, häirides ema-tütre suveplaane ja lükates nende senise elukorralduse uppi. Enne kui Billie jõuab uue olukorraga harjuda, pööratakse kõik täiesti peapeale, kui sureb tema ema. Tüdruku lahendus hakata uurima, kes on tema isa.

"Paradiisiaed" on tõeliselt mõnus romaan, kurb ja magus, täis maailma raskust ja häid inimesi. Avalausest saame teada, et Billie ema Marika sureb peagi, ent ometi jääb üldmulje loost helge ja südantsoojendav. Esimene pool jutustab elust enne saatuslikku silmapilku. Peategelase tillukeses maailmas on kasinad tingimused, aga seda korvavad armastus ja leidlikkus. Raamat võlub tegelastega, alates kolme põlvkonna naistest kuni kokkuhoidvate naabriteni.

Teisele poolele annavad tooni Billie lein ning 14-aastasele tüdrukule omased otsused - mitte kõige kaalutletumad või paremad, aga siiski tema omad ning edasiviivad. Rasket kaotust tasakaalustab maailmas kogetud headus. Ka HeadReadi esinemiselt jäi mind saatma lause, kuidas raamatus kohtab ainult häid inimesi, aga sellegipoolest tekkis lugedes väike ärevus, kui neiu suundub teekonnale, mis paneks iga vanemat kätega peast haarama. Ikka ootad, et kuskilt ilmub välja keegi kurjade kavatsustega, aga ei, kõik teel kohatud võõrad hoiavad-aitavad-paitavad Billiet. Võrdluseks oli mul kõrval eelmisena loetud Édouard Louis' "Muutuda: meetod", mis algab samuti vaese ühiskonnaklassi ja noore peategelasega, ent kellele erinevalt Billiest kõik halba tahavad, aga jäägu see järgmisesse postitusse. Hetkel ei ole ma üle saanud, kuidas "Paradiisiaed" mahutas nii palju headust muutumata roosamannaks. Soovitan väga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!