Neil Gaiman "The Sandman Book One" räägib une valitsejast ja muredest, millega ta seisab silmitsi, kui naaseb pärast pikka vangistust. Raamat koondab koomiksi väljaanded numbritega #1-20. Huvi selle sarja vastu oli mul juba varem, kuna mulle väga meeldib Gaiman. Viimase tõuke ostmiseks andis samanimeline Netflixi seriaal, mis oli võrratu - nii kaasahaarav ja fantaasiaküllane.

20.-21. sajand, unemaa ja meie maailm. Uneisandat tuntakse mitme nimega: Morpheus, Oneiros, Dream jpt. Ma lisaks listi muidugi ka Une-Mati, aga Gaiman millegipärast mitte. Igatahes, üks maagia harrastaja tahab hirmsasti surma võita ja viib läbi keerulise rituaali, kuid tal õnnestub vangistada hoopis Morpheus ning ühtlasi varastada temalt kolm olulist väeeset. See põhjustab kaose nii inimeste kui ka unenägude maailmas. On neid, kes enam kunagi ei ärka kui ka neid, kes enam magada ei suuda. Lisaks ei hoia enam keegi luupainajaid ohjes. Möödub terve inimpõlv, kuni uneisandal viimaks põgeneda õnnestub. Enne kui ta saab asuda oma valdustes korda looma, tuleb naasta surelike maailma ja otsida üles kadunud väeesemed. Seejärel tegeleb Morpheus riburadapidi muude hädadega, mis tema äraolekust võrsunud on.

Raamatut küll ei tasu kaane järgi arvustada, aga kas koomiksit võib piltide järgi hinnata? Sisu osas mul üllatusi ei olnud, kuna Netflixi ekraniseering on üllatavalt truu algmaterjalile ja katab numbrid 1-18. Muidugi oli mõni teema lahendatud veidi teisiti ja detailides oli muudatusi, aga suur pilt oli täpselt samasugune. Seetõttu meenutas koomiksi lugemine mängu, kus on kõrvuti kaks pilti ja tuleb erinevusi otsida. Teose pildikeel ei olnud üldse minu maitse järgi. See oli nii sünge ja rusuv. Kui loole annaksin 5+, siis piltidele 2. Ma parema meelega vaataks seriaali uuesti, kui loeks seda koomiksit. Samas tahaks kangesti teada, mis edasi saab. 

Morpheus on paeluv peategelane ja samuti meeldib mulle tema maailm. Gaimani fantaasialend ei väsi vapustamast. Ta seob mõnusalt kokku mütoloogia, ajaloo ja popkultuuri. Lugu algab põnevalt ja haarab kohe kaasa, kui kangelane läheb otsirännakule. Iga peatükiga või koomiksinumbriga, ma ei ole päris kindel, kuidas neid õigem nimetada oleks, lisandub kihte ja tegelasi. Mängu sekkuvad Dreami õed-vennad, teised Lõpmatud, nagu Death ehk surm, Desire ehk iha, Despair ehk meeleheide. Kõiki veel tutvustada ei jõuta ja jääb veel lahtisi jutuotsi, mida järgmised väljaanded saavad edasi arendada. Tegevus põikab ka minevikku ja tutvustab muuhulgas seda, millist und näevad kassid. Mu isiklik lemmik oli see osa, kus Dream ja Death kuulavad pealt surelike jutuajamist ja sõlmivad nendega paar huvitavat kokkulepet.

Mul on tunne, et olen varsti elukutseline sarjade vales järjekorras lugeja. Alles oli, kui alustasin Lodge'i triloogiat keskmisest osast. Seekord õnnestus mul lugeda läbi kolmas osa enne teist ning eksitusest sain aru alles raamatuid Goodreadsi keskkonda märkides. Õnneks see lugemiselamust kuidagi ei seganud ning blogisse saavad raamatud õiges järjekorras. "Kindlus õhus" on Diana Wynne Jonesi fantaasiaromaan, teine osa sarjas, kus figureerib võlur Howl oma perega.

Rashputhi Sultanaat. Abdullah müüb vaipu ning kuigi tema äri on väike, on tema valduses paar päris kena isendit. Mehe isale kuulus palju suurem kauplus, kuid ta pärandas selle poja asemel hoopis sugulastele. Abdullahit see ei pahanda ja tal läheb täitsa kenasti. Unistustes loodab mees kohtuda printsessiga ning kujutleb lausa, et ta on kadunud prints, kelle päästis kõrbejõugu käest tema kasuisa. Tegelikult on muidugi selge, et ta ikka oma isa poeg on. Abdullahile müüakse võluvaip, mis ta öösel printsessiga kohtuma viib. Kui neiu röövitakse ei jää vaibakaupmehel muud üle, kui naist päästma minna. 

Kõigi kolme osa ühisteks joonteks on muhedad seiklused, lihtne maagia ja kirju tegelaste pagas. Selles raamatus seiklevad näiteks vaibamüüja, võluvaip, printsesse rööviv džinn, kurja koeraga kokk, oma suurust muutev kass, kassipoeg, palgasõdur jne. Mitmed neist tegelastest on tuttavad eelmisest (või minu puhul ka järgmisest) osas, kuid kõiki ma kohe ära ei tundnudki. Peategelane Abdullah sai igatahes ruttu sümpaatseks ning samuti meeldis mulle džinn, kes kõiki kärnkonnadeks soovis muundada. Lemmikstseen teisest raamatust oli mul see, kus Abdullah ja Sophie kindlusesse jõuavad ning naine hakkab ohkima, kuidas "siin oli vannituba" ja "see oli lahtine tellis, mille taga ma asju peitsin".

Nende raamatute maailma juures meeldib mulle, et nad avardavad üht võlumaailma ning on omavahel kergelt seotud, kuid mitte liiga tihedalt kokku põimitud. Nii ei häirinud mind kuidagi, et kolmanda raamatu enne teist läbi lugesin. Kui kolmanda puhul tundusid mulle Howl ja tema bande üleliigsetena, siis siin olid nad õiges kohas.

"Kindlus õhus" on kaasahaarav täiendus võlur Howli fantaasiamaailmale. Romaan on pungil maagilistest seiklustest ja ilmekatest tegelastest. Kui esimene osa on loetud, saab rõõmustada tuttavate tegelastega taaskohtumise üle. Samas ei takista miskit raamatut lugemast ka siis, kui võlur Howlist midagi ei tea, sest fooksuses on täiesti uus tegelane. Soovitan!

Kahe tuntud autori Terry Pratchetti ja Neil Gaimani kahepeale kirjutatud ulmeromaan "Head ended" on juba kaua olnud mu lugemisnimekirjas. Olin kindel, et oodata võib midagi pöörast ning just seda see lugu oli ka. Lühidalt öeldes on tegu ühe lõbusa üle võlli keeratud looga maailmalõpust.

Inimkonna ajaloo viimased üksteist aastat, Tadfield, Inglismaa. Ingel Aziraphael ja deemon Crowley on terve igaviku Maal veetnud ning selle ajaga planeeti üsna kiindunud. Kui sünnib Antikristus, siis otsustavad nad lähenevat maailmalõppu saboteerida. Juhtub aga nii, et haiglas lähevad beebid vahetusse ning põrgusigitis asub elama igati harilikku perre ning ta nimeks saab Adam. Ta ei tea muidugi oma päritolust ega võimetest midagi. Vahetus tuleb välja alles 11 aastat hiljem, kui Antikristusele saadetakse seltsi põrgukoer ning teda oodatud kohas välja ei ilmu. 

Raamatu tugevateks külgedeks on kindlasti värvikad tegelased ning autoritele omane huumor. Lisaks inglile, deemonile ja antikristusele on oma roll vanal ettekuulutuste raamatul, selle autori järeltulijal, nõiaküttidel, apokalüptilistel ratsanikel ja ühel täiesti tavalisel lastekambal. Vaimukuselt olid parimad kindlasti Aziraphael ja Crowley, kuid kõige põnevam oli lugeda hoopis apokalüptilistest ratsanikest. Mulle meeldis, kuidas maailmalõppu kujutati, kuid kohati kadus mu huvi loo vastu ära ja lugemine venis. Samamoodi lükkasin pidevalt edasi blogipostituse kirjutamist, sest romaanis toimus nii palju ja ma ei osanud oma vastuolulist arvamust hästi sõnastada. Mulle meeldis raamat. selle idee oli geniaalne ja tegelased muhedad, aga samas oli kõike kuidagi palju ning lugemine tundus kohati koormav.

Ta kuulas küll "The Best of Queeni" kassetti, aga sellest ei maksaks midagi järeldada, kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad "The Best of Queeni" kogumikeks.

Olen mõlemat autorit ka eraldi lugenud. Duost meeldib mulle vaieldamatult rohkem Gaiman. Teda olen viimasel ajal ka rohkem lugenud ning arvamusi erinevatest raamatutest võib blogist leida. Enda Pratchetti soolikat pole ma veel kahjuks üles leidnud, kuigi olen katsetanud nii ühest kui ka teisest otsast. Seda küll mitte viimasel ajal. Mõni raamat on teistest rohkem istunud, nagu triloogia "Bromeliaad" või lood Tiffany Achingist. Luban siiski, et üritan edaspidi veel Pratchettit proovida. Ilmselt oleks järgmisena valikus "Mort". 

Ta oli taimedega rääkimisest kuulnud millalgi seitsmekümnendate alguses Raadio Neljast, ja tema arust oli see suurepärae idee. Kuigi “rääkimine” on Crowley teguviisi kohta pisut vale sõna.

Tegelikult sisendas ta neisse surmahirmu.

Õigemini hirmu Crowley enda ees.

Lisaks sellele valis ta iga paari kuu tagant välja mõne taime, mis kasvas teistest aeglasemalt, kannatas mõne lehehaiguse käes, kippus kuivetuma või ei näinud lihtsalt nii hea välja kui teised, ja kandis seda teiste lillede ees ringi.

“Jätke oma sõbraga hüvasti,” kuulutas ta. “Tema ei tulnud toime...”

Seejärel lahkus ta koos eksinud taimega korterist ning naasis tund-paar hiljem koos suure tühja lillepotiga, mille ta kuhugi silmatorkavale kohale seisma jättis.

Tema toataimed olid kogu Londoni kõige lopsakamad, rohelisemad ja ilusamad. Ja kõige hirmunumad.

Lugesin, et inglisekeelses raamatus on olemas ka kokkuvõte, kuidas autorid raamatu kahepeale kirjutasid. Otsisin seega ise netiavarustest juurde, sest tundus huvitav teema, mida jagada. Nii Gaiman kui ka Pratchett on britid. Nad kohtusid esmakordselt 1985. aastal, kui Gaiman töötas veel ajakirjanikuna ning intervjueeris Pratchettit, kel just oli ilmunud esimene edukas Kettamaailma romaan "Võlukunsti värv". Sel ajal ei olnud kumbki veel nii kuulus kui praegu. Gaimanil tuli veidi hiljem idee kirjutada paroodia inspireerituna Richmal Comptoni sarjast. Mees alustas sellega, kuid ei osanud lõpetada. Muuhulgas saatis ta oma lühijutu ka Pratchettile, kellele see nii meeldis, et nõudis lõppu. Variantideks pakkus ta raamatuidee ära osta või raamat koos valmis kirjutada. Kuna interneti veel polnud, käis suhtlus igapäevaste pikkade telefonikõnede kaudu. Teksti saadeti üksteisele aga diskettidel. Enamik kirjutamisest jäi Pratchetti kanda, sest Gaimanil oli käsil lisaks veel "Sandman" koomiksi kirjutamine. Algselt jagasid kirjanikud ära, kes millistest tegelastest kirjutab, kuid lõpu poole tegid nad vahetusi. Pratchetti panuseks olid näiteks Adam ja nemad. Samas neli apokalüptilist ratsanikku jäid Gaimani pärusmaaks. Mõne osa kohta ei oska kumbki autor öelda, kelle idee see oli: "If you have an idea during a brainstorming session with another guy, whose idea is it?". (allikad: 1, 2)

Leidsin ka ühe tõlkimisapsu: eestikeelses raamatus on ingli nimeks Aziraphael, aga netiavarustes on kõikides ingliskeelsetes artiklites vaid Aziraphale. 

"Head ended" on üks absurdselt geniaalsemaid romaane, mida olen lugenud. Lugu küll meeldis mulle, kuid selle huumorist tekkis mul kiiresti küllastumus ja mitmeid sarnaseid raamatuid ma järjest lugeda ei suudaks. Soovitus läheb seekord inimestele, kes otsivad nalja ning ei pelga üle võlli keeratud ning fantaasiarikast romaani!