Anthony Doerr "Pilvekägula" on romaan, mille peategelane on raamat, üks vana Vana-Kreeka tekst, mis ei taha kuidagi saatusele alla vanduda ega unustusehõlma vajuda. Kirjaniku "Kõik see silmale nähtamatu valgus" kuulub ammusest ajast mu lemmikute hulka, aga selle lugemist olin pikalt edasi lükanud. Võtsin raamatu lõpuks kätte Trude ning Brita tungival soovitusel, et täita #kikael2026 väljakutse teema - lugeda kellegi lemmikut eelmisest aastast. 

"Pilvekägula" oli võrratu, tihe läbipõimunud lugude džungel, millest läbi tungimine ometi suurt vaeva ei vaja. Teekonnal kogetut on aga raske sõnadesse panna, kuna kulges see ju sajandist sajandisse ning köitis kokku hulga inimesi. Igaüks mõjutab "Pilvekägula" saatust ja raamat omakorda nende eluteed. On kaks teismelist 15. sajandist, kelle teed ristuvad. On üks nooruk, kes ei leia koduses väikelinnas endale kohta ja läheb seda sõtta otsima. On teine nooruk, keda keegi ei mõista, niisiis muudab ta elusid, astudes raamatukokku pommid seljakotis. On üks neiu kosmoselaevas, mille virtuaalses raamatukogus on kõik maailma lood, vähemalt nii tundub, kuni ta hakkab otsima ühte, mida seal pole. Haripunktis leiab igaühe neist ihuüksi ja suures hädas - kodust kaugel, vallutatavas linnas, vangilaagris, ühegi liitlaseta, kosmoselaevas. Mõtlesin pikalt, kelle nahas ma kõige vähem tahaksin olla, ja ei jõudnudki vastuseni.

Kirjeldused olid nii mõjusad, et tundsin end olevat igal pool mujal kui kodus diivaninurgas. Seadsin end sisse kaljukoopas, marssisin sõjaretkele, hiilisin varemetes kloostrisse vargile, leidsin raamatukogust lohutust ja vangilaagrist armastust, jälgisin armsa metsa hävimist, pistsin kosmoselaevas männiseemne mulda, jälitasin detektiivina virtuaalraamatukogus tabamatu teose jälgi. Kiindusin tegelastesse ja elasin igaühele jäägitult kaasa. Esimesed pisarad valasin öökulli, teised härja tõttu.

Eriti eriliseks muutis lugemiselamuse veel see, kuidas "Pilvekägula" täiendas üht mu eelmise aasta lemmikut - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Too kõneles pikalt-laialt, kui erakordne on lugeda mitu tuhat aastat vanu tekste, mis on üle elanud tulekahjud ja uputused, raamatukoid ja võimuvahetused. Täpselt sellest "Pilvekägula" räägibki, kuidas ühe loo säilimine ikka ja jälle juuksekarva otsas ripub.

Soovitan! Soovitan! Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Édouard Louis "Muutuda: meetod" on autobiograafiline teos poisist, kes sünnib töölisklassi ja leiab tee välja - muuta enda juures kõike, kasutada raamatutarkust ja lahkeid inimesi. Raamat ei tekitanud ilmudes mõtet, et tahaksin seda lugeda, ka siis mitte, kui mitmest küljest kiidulauluga pommitama hakati. Huvi tärkas, kui tuli uudis, et kirjanik tuleb HeadReadile, ning järgmiseks valiti raamat klubilugemiseks ja seejärel polnud enam midagi kahelda.

Tänapäev, Põhja-Prantsusmaa - Amiens - Pariis. Poisil, kes käitub nagu tüdruk, ei ole kohta alevis, kus hinnatakse "mehelikkust". Oma perekonnaga on Eddyl sama vähe ühist kui kodukandi elanikega. Ta ei soovi isa jälgedes astuda ja kogu elu tehases tööd rabada. Niisiis ta rabeleb ja otsib oma kohta kannustatult edust, mis oleks kättemaks kõigile norijatele või pedeks sõimajatele. Visa noormees leiab lahenduse adapteerudes nagu kameeleon uute keskkondadega, muutes käitumist, välimust ja sõpru. Eddyst saab Édouard.

Peale viimast lehekülge ja õige mitut nädalat loetu seedimist on tunded endiselt kahetised. "Muutuda: meetod" oli mõjuvalt ja hästi kirjutatud ning kannab tugevalt autori maailmavaadet. Esimene pool hoidis raudses haardes, teadvustades tänapäeva töölisklassi olemust ja mu enda privilegeeritust. Teine pool vihises läbi autori pingutuste viljade, illustreerides, et lõputu muutumine ei vii lõpuks mitte kuhugi, ent selle käigus kadus huvi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kerli Kirch Schneider "Minu Florida. Vabandust, härra politseinik!" jutustab autori ja tema kahe sõbrantsi hullumeelsetest seiklustest Florida osariigis ning unustamatu aasta tagajärgedest. Ma ei olnud varem kuulnud ei autorist ega raamatust ning teadmised Floridast olid samuti napivõitu.

2010-2021, Florida. Kolm tragi ja pisut pöörasevõitu eesti neiut lendavad hoolimata kõhnavõitu rahakotist üheotsapiletiga Ameerikasse. Nende ainuke tutvus on raamatuid müümas käinud näitsiku tuttav, kelle juures saaks ehk mõnda aega peatuda. Plaane tehakse käigu pealt. Vaeste eestlaste säästudest kauaks ei jagu, nii et tuleb nuputada, kuidas tööloata leiba teenida. Sõna "igav" ei tunne kolmikust keegi. Koju tagasi lendab vähendatud koosseis, aga Florida või keegi Floridast jääb südamesse, nii et Kerli leiab võimaluse naasta, taskus ülikooli stipendium. Kõik, mille eest ta 25-aastasena põgenes, saavad ta lõpuks kätte - meheleminek, kodulaen ja lemmiklooma võtmine.

Kui otsida kandidaate, kellest Taylor ja Florence kirjutasid "Florida!!!", siis võiks vabalt olla Kerli, Katsi ja Manna need kolm hüüumärki seal pealkirja lõpus. Põhja-Florida, kust nende seiklused algavad, on eriskummaline koht, laulus kirjeldatud narkootikum, mis toob neidudes välja ühtlasi nii naiivse kui ka jultunud külje. Noorpõlvejulgust jagub tänagi, et panna raamatusse teiste kulul elades või illegaalina töötades ette tulnud juhtumised ning äpardused. Eks lood on aastatega teravaks lihvitud, nii et itsitad lugedes ja mõtled, kas tõesti sedasi saab ka!? Ei kujuta ettegi, mis lood veel siseringi jäid.

Mõnusaks lugemiselamuseks oleks piisanud juba kogu sellest naljast ja naerust, aga raamatu ampluaa on laiem, näidates päikesepaiste osariiki ka teiste nurkade alt - ülikool, abiellumine juudi perekonda, orkaan Irma. Muidugi tõmbab raamat joone alla puändiga - tormakas põgenemine kohustuste eest jõuab ringiga tagasi just nende manu. Oli mõnus tõdeda, et isegi stardipakett, milles sisaldub Ida-Euroopa aktsent, välistudengi teesklemine või kõhutäie nimel peldikupoti küürimine, lubab kõrget lendu. Kõik on võimalik, kui vaid tahad, oled leidlik ning valmis vaeva nägema.

"Minu Florida" jääb meelde kui meelelahutuslik, mõtlema ja pead vangutama panev raamat.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

1986/1995/2004/2018, Farm Pretoria lähistel. Swartid on valge privilegeeritud perekond, kel on justkui kõik olemas - tore majapidamine kõrge tara taga, hea sissetulek, kolm pärijat. Kõik hakkab allamäge minema, kui pereema Rachel peale pikka võitlust vähile alla jääb. Enne surma palub ta abikaasal tõotada, et too annab naist põetanud mustanahalisele teenijannale tänutäheks majakökatsi, milles too elab. Manie ei taha seda hiljem kuidagi mäletada. Aastad aina mööduvad, lapsed lähevad oma teed. Vaid pesamuna Amor hoiab lubadust kiivalt meeles.

"Lubadus" on rusuv romaan, mille edasiviiv jõud on surm ning kuhu ei mahu ühtki rõõmsat seika. Sündmustik liigub ühe matuse juurest teise juurde, sest see tundub olevat ainus, mis perekonna kokku toob. Teos kasutab toimuva edasi andmiseks eksperimenteerivat mõttejada, kus lugeja sööstab tuulena tegelaste vahel, vahetades seejuures mina-sina-tema vorme. Vahepeal võib mõte rändama minna ja teha täiesti suvalise kõrvalpõike, jälgides kedagi, kes loo seisukohast üldse oluline pole, kuni kommenteerib, et ups selle osa oleks võinud vahele jätta. Sellist hoogu läinud ning rajalt eksima kalduvat jutustajat ma varem kohanud polnudki ja mulle täitsa meeldis, eriti Bob, kes nägi meie maailmast enamat.

Peatükke kui selliseid pole, selle asemel jagavad umbes 10-aastased ajahüpped raamatu neljaks. Lisaks puudub teoses ka jutumärkidega eraldatud kõne. Will Selfi "Vihmavari" on mu taolisteks katsetusteks hästi ette valmistanud. Andke mulle ainult lõigud ja ma olen eluga rahul. Kusjuures vastu vestlusõhtut oli veel üle poole raamatust lugemata, aga see kulges üllatavalt kiirelt.

Tuulena ringi ekslemine viis toimuvast kaugele. Jälgisin, kuidas elud põrmu varisevad, aga mind see ei raputanud, sest ühegi tegelase käekäik ei läinud korda. Ootasin kirjeldusest, et esiplaanil on purunenud unistused, aga Salome jäi varjudesse nagu tubli vaikne teenija, nii et isegi talle oli keeruline kaasa elada. Teisest küljest lasi eriskummaline stiil kogupildil särada. Erinevad surmad, usud ning matused joonistavad mustreid. Samal ajal lipsavad taustalt vargsi läbi Lõuna-Aafrika jaoks murrangulised hetked - ajalooline ragbimatš, apartheidi lagunemine. Tegelasi need teemad justkui ei huvita, nad on hädas oma tillukeste eludega.

"Lubadus" ei tekitanud positiivseid tundeid ja ma ei armastanud ühtki tegelast. Samas kõneles teos huvitavalt Lõuna-Aafrikast ja lugemine sujus kiirelt hoolimata tavatust stiilist. Mõtteainet pakub romaan kindlasti, naudingut mitte nii väga.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

2019, Inglismaa-Šotimaa. Addie ja Deb alustavad enne kukke ja koitu pikka sõitu sõbranna Cherry pulma. Õed on väljasõiduks hästi valmistunud, varudes näksimist ja plaanides peatusi. Lahkelt on õed küüti pakkunud ka võhivõõrale Rodneyle. Dylan ning Marcus asusid samuti varavalges teele ja ühe õnnetu prügiauto taga teevad autod kõksu, misjärel ainult Debi Mini on võimeline edasi sõitma. Naistel pole südant mehi tee äärde jätta, kuigi Dylaniga ühes autos viibimine on viimane asi, mida Addie soovib. Nimelt läksid nad kaks aastat tagasi lahku ja haavad pole paranenud.

Imeilus kaas on täiesti eksitav. Esiteks sõidab seltskond kollase Mini mitte punasega. Teiseks ei ole raamatus sõnagi sellest imelisest Šotimaa loodusest, mis pildil ilutseb. Romaan keskendub üksnes sellele, mis toimub autos - milline Taylor Swifti lugu mängib kõlaritest, kes on roolis, kes kelle kõrval kitsal tagaistmel, milliseid suhtepuntraid parasjagu lahti harutatakse, mitu tundi jääb veel sihtkohtani. Sõit oleks seejuures võinud toimuda ükskõik millisel maanteel.

Raamatu kohta, millest pool kõneleb ühest autosõidust, juhtus nii mõndagi. "Väljasõit" sisaldab vist kõike, mis ühel väljasõidul ette võib tulla, alates auto katkiminekust kellegi maha unustamiseni, ummikutest ja teetöödest rääkimata. Romaan ei koonerda absoluutselt totrate olukordadega. Autoretkega paralleelselt jookseb Addie-Dylani suhte minevik. Ajahüpped kahe teema vahel ajasid mind leebelt öeldes hulluse äärele, kuna neid oli nii palju. Läinud aja näitamine oli oluline, et oleviku käärivast õhkkonnast sotti saada, aga kohati kiskus igavaks. Lisaks ei suutnud tegelased mulle naha alla pugeda, kuna kiindumus oli liiga esimese silmapilgu tüüpi. Mulle meeldib lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse, aga ühte raamatusse on raske mahutada nii esimeste tunnete tärkamist, lahkuminekut kui ka teineteise taasleidmist. Venivast keskkohast läbi pressimine oli siiski seda väärt, kuna lõpus sai välku ja pauku, mida ma üldse ei oodanud.

Kokkuvõttes oli "Väljasõit" mõnus ajaviiteromaan, kus jagub muigama ajavat draamat. Vaataksin seda lugu romantilise komöödiana suurima heameelega teleekraanilt. Palun tehke film ilusa Šoti loodusega, aitäh!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Séamas O’Reilly “Kas sa kuulsid, et emme suri ära?” jutustab ema surmale järgnenud elust 11-lapselises perekonnas vanuselt üheksanda pilgu läbi. Mul oli selle raamatu lugemine juba aasta alguses plaanis ning tegin 1. jaanuaril pildidki juba ära, aga kuidagi jõudsin selleni alles aprillis.

2004/2019, New York City. Eva kirjutab edukat erootilist fantaasiasarja ning kasvatab üksinda varaküpset teismelist, varjates elu halvavaid migreene. Shane on olnud pahuksis nii sõltuvuse kui ka seadusega, ent tema sulest on ilmunud mitu väärt romaani ning nüüd on mees viimaks puhas. Eva ja Shane kohtusid keskkoolis, leides teineteises viimaks kellegi, kes nende valu mõistaks. Noored põgenesid nädalaks reaalsuse eest, unustades neid painavad mured. Peale seitset õndsat päeva uimastiuimas peavad nad tagasi maa peale tulema, kuid koos veedetud aeg jättis mõlemale sügava jälje. Möödub viisteist aastat, enne kui Eva ja Shane üksteist uuesti näevad. Kuhu viib välja taaskohtumine ja järjekordsed seitse koos veedetud päeva?

Kui lugesin tagakaanelt unustamatust nädalast teismeeas, siis ei oodanud ma midagi nii ekstreemset. Mõtlesin, et ees ootab midagi süütut, nagu Yooni "Päike on ju samuti täht", aga selle asemel on katkised teismelised, kelle probleemide, valu ja narkouima taga oli raske näha armumist. Seetõttu ei suutnud ma mineviku peatükkidega kuidagi suhestuda. Kontrast omadega niivõrd puntras inimeste ning nende hilisema kuulsuse vahel oli iseenesest paeluv ja millisele raamatusõbrale ei meeldiks lugeda kahe kirjaniku vahelisest romantikast. Kogu noorpõlve hullust nad aastatega igatahes kaotanud ei olnud. Keskse romantikaliini kõrval puudutati teisigi teemasid, nagu kohutavate peavaludega elamine või enda ja lapse heaolu vahel tasakaalu leidmine. Mu jaoks jäi puudu peategelaste arengust, sest kogu traumadega tegelemine jäi lehtedelt välja, ning põnev oleks olnud lugeda ka väljavõtteid nende romaanidest.

Kõige rohkem meeldis mulle, kui palju kasutas Tia Williams viiteid kirjandusele - mustanahalistele autoritele, nagu Zadie Smith või Chimamanda Ngozi Adichie, aga ka kaasaegsetele menukitele Harry Potterist tüdrukuni rongis. "Seven Days in June" puudutab erinevaid kirjandusmaailma tahke: fänniüritus, auhinnatseremoonia, vestlusõhtu, kus kerkis üles, kuidas valged võivad kirjutada ükskõik, millisest elulisest probleemist, ent mustad peavad edu saavutamiseks kirjutama üksnes neile spetsiifilistest teemadest. Tundsin, et romaan ise tegi täpselt seda - rääkis tumedanahaliste probleemidest kirjandusmaailmas. Kui sõnum on see, et pole tähtsust, kas keegi on must või valge, vaid kaalu kannab lugu ise, siis tundus väga stereotüüpne, et siinsed tumedanahalised tegelased tulevad majanduslikult kehvadest oludest.

Soovitan, kui uimastid ja enesevigastamine ei ole sinu jaoks tabuteemad, ning tahad lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse.