Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
2020. aastal olen korduvalt Prantsusmaale reisinud (kirjanduslikus võtmes muidugi). Suvel sai loetud Eia Uus "Minu Prantsusmaa". Samuti põikas Pariisi Lucinda Riley "Seitse õde". Linnast ei olnud pääsu ka viimati loetud Michelle Marly romaanis "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm". Mul ei saanud sellest linnast ikka küllalt ja jätkasin samal lainel, sest riiulis ootas Triin Lellep "Minu Pariis". Autorist ma varem kuulnud ei olnud, aga kaanepilt ja sisututvustus oli küll väga lugema kutsuvad.
2013-2020, Pariis. Soovidega tasub ettevaatlik olla, sest need kipuvad täide minema. 8. klassis antud lubadus ja täituvad unelmad, Triin kolibki Pariisi. Sõber palub, et naine talle modelliks tuleks, lubades kõik kulud katta. Linn hakkab naisele meeldima ning ta otsustab sinna jääda ka siis, kui see töö läbi saab. Aastate jooksul jõuab ta elada nii nelja inimese ja kassiga koos 10 ruutmeetri peal kui ka üksinda oma unistuste kodus, käia kohalikus ülikoolis ja arendada lauljakarjääri. Lahkuma sundis Triinu koroonakriis.
"Minu Pariis" jääb meelde oma lustaka tooni ja põnevate elukirjeldustega. Triinu loost õhkab vaimustust, isegi kui kujutatu ei tundu sugugi positiivna. Pariisist maalitakse tihti kirjanduses ja kunstis pilt äärmiselt romantilisena, mistõttu on olemas lausa Pariisi sündroom, linnas sügavalt pettumine. Triinu raamatu lugemine peaks küll sellest haigusest päästma, sest ta näeb kõvasti vaeva, et kujutluspilti muuta. Saiapoes on rotid, restoranid pakuvad vaid sügavkülmutatud toite, tänavad on täis turistilõkse ja korterit otsides võid leida vaklu (!) täis toa. Lugesin ja imestasin. No nii põnev ja kaasahaarav oli, et enne ei saanud raamatut käest, kui see läbi oli.
Nende unistusi purustavate kirjelduste kõrval on muidugi päriselt ägedaid ja muinasjutulisi momente ka. Kõige eredamalt jäi mulle meelde manifesteerimine, soovide täitumise kunst. Kujuta hästi ette oma unistuste kodu ja enne kui sa arugi saad, eladki juba seal! Just täpselt nii lihtne see ongi! Samuti see, kuidas Triin nii muuseas eriti vingetel üritustel ja salajastel pidudel käis.
Siinkohal on ilmselt paras mainida, et olen ise Pariisis käinud ja paljud turistikad on nimekirjas linnukese taha saanud, näiteks Eiffeli torn, kruiis Seine'il, Notre-Dame ja Mona Lisa. Suurt vaimustust ei tekkinud, aga arhitektuur on seal küll võimas. Varustatuna Triinu raamatust saadud teadmistega, mida vältida ja mida oodata, võiks tagasi minna küll. Kõige rohkem tahaksin külastada katakombe.
"Minu Pariis" kujutab nii Triinu kõrghetki kui ka Pariisi varjupoolt, tooni andmas modellitöö, ülikool ja laulmine. See on hoogne ja vaimukas lugemine, tulvil põnevatest faktidest ja meeldejäävatest momentidest. Enne esmakordset Pariisi külastust soovitan lugeda küll, et linnast kainemat ettekujutust saada!
Loe ka:
- 10:15
- 0 Comments
