Nagu juba eelmises blogipostituses kirjutasin, jätkasin Robert Muchamore'i CHERUB-sarja lugemist. Kelmikalt punase kaanega teine osa kannab pealkirja “Diiler”.

2004-2005, Inglismaa. Jamesi ja tema sõprade suvepuhkus jääb lühikeseks, sest muidugi õnnestub poisil jälle pahandustesse sattuda. Koolitöö ähvardab teda juba enda alla matta, aga õnneks saabub päästev missioon. Poisi ülesandeks saab sõbruneda Inglismaa võimsaima narkoärika pojaga ning koguda tõendeid, et paps vahele võtta.

Uus missioon on kõvasti põnevam sellest, mis oli esimeses raamatus. James oli ka asjalikum ning oma tavaliste lolluste kõrval aitas ülesande täitmisele tublisti kaasa. Kuna missioonil on korraga lause 4 CHERUB-i liiget, siis saab teistega ka tuttavamaks. Raamatu alguses sulasid nad mul küll kokku, kuigi tegelased olid ju samad kui alles loetud esimeses osas. Näiteks läks mul paar peatükki aega, et meenuks, kes on Kerry ja Kyle. Need nimed on ju nii sarnased! 

"Diiler" meeldis mulle küll rohkem kui "Agent", aga ma olin ikka kahevahel, mis hinnet talle anda. Pooleldi olin nagu positiivselt meelestatud, aga samas oli jälle nii palju häirivaid detaile ja ebavajalikke stseene. Mind lausa jälestas see osa, kus nad koos vanataadiga kinos käisid. Lisaks on minu arvates tobe, kui suur osa on nendes raamatutes poiste-tüdrukute suhtedraamadel. Ärge saage valesti aru, seda ei saa kindlasti armastustomaaniga võrrelda, aga ma ei liialda, kui ütlen, et Jamesile meeldivad enam-vähem kõik tüdrukud, kellega ta kokku puutub. Ka ebaühtlus lapsikuse ning spioonitarkuse vahel on raamatus jätkuvalt olemas. Mulle tegi lausa nalja raamatu lõpp, kus James eriti elukogenud juttu räägib.

Mis mulle kogu selle spiooninduse juures meeldib, on see, et "pahad" ei ole kunagi viimse rakuni halvad. Selle raamatu kurjam on täitsa sümpaatne ning sarnaselt Jamesiga hakkas mul ka temast veidi kahju. See pani mind rohkem mõtlema, mida selline salaagendiks olemine lastele tegelikult tähendab. See on ju metsik psühholoogiline koorem: pidevalt sead end uues kohas sisse, ehitad suhted-sõpruse üles ja siis reedad kõik ning kolid minema. Sama kordub aastast aastasse, kuni oled liiga vana, et jätkata. Niimoodi kujunevad küll täiesti tundetud inimesed välja. Nüüd hakkasin küll liiga sügavalt analüüsima seda lugu! 

Robert Muchamore on 1972. aastal sündinud inglise kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kasvanud üles Põhja-Londonis. Ta soovis saada arhitektiks, fotograafiks või kirjanikuks, kuid avastas peagi, et esimesed kaks varianti ei ole ikkagi talle. Ka kirjutamisega ei läinud esialgu sugugi hästi, mistõttu tegi ta 90tel kontoritööd. 1998. aastal kurtis Muchamore'i 12-aastane nõbu, et ükski raamat pole piisavalt lahe, et seda lugeda. Mehel jäi see kommentaar paariks aastaks mõtetesse mõlkuma ning ta otsustas uuesti kirjutamist proovida. Ta tahtis kirjutada lastest, kes elavad päris maailmas ja ei ole ideaalsed. Muchamore ei osanud ette kujutadagi, et ta kirjutab 17 raamatut või et neid müüakse üle 15 miljoni koopia. Hetkel ei plaani ta CHERUB-sarja rohkem raamatuid kirjutada, kuid ei välista, et ta seda tulevikus teeb. (allikad: 1, 2)

"Diiler" meeldis mulle esimesest osast rohkem, sest uus missioon oli eelnevast kõvasti põnevam ning luuramist ja muud säärast spioonitegevust oli tunduvalt rohkem. Siiski olid selles raamatus samad puudused ning häirivad detailid, mis eelmiseski. Tundub, et kirjaniku stiil, ei ole päris minu maitsele. Kõige vastumeelsem oli mulle, kui palju juttu oli poiste-tüdrukute suhtedraamadest. Teose kiituseks pean ütlema, et "pahad" on täiesti tavalised inimesed, kel on oma mured ja rõõmud ning neist võib täitsa kahju hakata. Soovitus läheb jälle väikestele poistele, kes spioonilugusid armastavad!

Otsustasin end kokku võtta ja proovida aasta viimaste kuudega veel natukenegi lugemise väljakutse teemasid täitsa. Hiljuti leidsin raamatu, mis sobib kui rusikas silmaauku, et täita teema: 44. Raamat, millest su sõber on vaimustuses. Selleks teoseks on Robert Muchamore "Agent", CHERUB-sarja esimene osa. Minu sõbranna Liis on nimelt sellest sarjast nii vaimustuses, et võttis sealt oma geopeituse kasutajanime. Temalt laenasin ka raamatu.

2003-2004, Inglismaa. 11-aastane James on üks neist poistest, kes alatihti pahandustesse satub. Ta elab koos 9-aastase poolõe ja ohtlikult ülekaalulise emaga, kes juhib poevaraste organisatsiooni. Naise poole pöördutakse, kui soovitakse saada odavamalt mõnd uut hitttoodet. Loomulikult saab poeg ise kõik tehnikavidinad ja hilbud, mis vaid hing ihkab. Kui ema sureb, lahutatakse lapsed ning James satub lastekodusse. Peale üht järjekordset sekeldust tutvustatakse talle CHERUB-it, salajast organisatsiooni, kus 10-17 aastased lapsed töötavad salaagentidena. James otsustab nendega liituda. Esmalt peab ta läbima 100-päevase karmi väljaõppe, et teenida välja võimalus missioonidel käia. 

CHERUB organisatsioon oli päris lahe. Kõige ägedam oli muidugi tasemetesüsteem, kus oranž särk anti külalistele, helesinine väljaõppel olevatele agentidele, hall tavalistele spioonidele jne. Mulle meeldis ka sissejuhatav peatükk ning ninakas üleolev toon, mida asutuse tutvustamisel kasutatakse. Pani kohe mõtlema, kas ja kui palju siin maailmas tegelikult lastest salaagente on olnud. Raamatuid ja filme noortest salaagentidest on palju. Kes siis poleks näinud spioonitüdrukute multikaid, kus huulepulk või peegel mingit võimast seadeldist varjas?

CHERUB-spioonid on veidi rohkem kahe jalaga maa peal. Lapsikust ja lollusi, eriti tembutamist on siin raamatus rohkelt. See tundus kohati isegi rohkem nagu täiskasvanu unistus lapsepõlvest kui tegelikkus või siis ei lollitanud ma lapsena piisavalt. Olen viimase aastaga aru saanud, et ma eelistan raamatuid, kus on tugev loogika. Olen valmis uskuma igasuguseid asju, kui neil mingisugunegi seletus taga on. Selles raamatus oli päris mitu seika, millega ma kuidagi leppida ei tahtnud. Esiteks said lapsed osavaks kuidagi liiga kergelt. Igal teisel 12-aastasel selles raamatus on karates must vöö või vähemalt pingul kõhulihased ning lisaks räägib ta muidugi mitut keelt. Kohati on lapsspioonid oma vanusest hoopis tunduvalt ees. Eriti häiris mind stseen, kus 15-aastased kooli territooriumil pidu panevad ja muuseas ka 12-aastase täis joodavad. See oli nõme ja ebavajalik. Kohti, mis panid mind mõtlema: "Milleks küll?", oli veel, näiteks Joannaga musitamine. Ma ei saa mainimata jätta ka seda, kuidas James kohe peale esimest missiooni, kus ta midagi erilist ei teinud, ülenduse ehk tumesinise särgi sai, samas kui tema sõbrad, kes olid palju kogenenumad, kandsid alles halle. Selles osas meenutas ta mulle eriti Harry Potterit: mõlemad poisid on orvud, kes saavad võimaluse käia salajases koolis ning saavad tunnustada, kuigi suurema töö teevad nende eest teised ära. 

Jamesi seiklused võivad tekitada elevust, kui oled ise 11-aastane, aga minu jaoks muutusid nad kiirelt igavaks. Seda raamatut on lihtsam nautida, kui liiga palju toimuvale ei mõtle. "Agent" on sissejuhatus tervele sarjale ning keskendub agendiks saamisele, aga väljaõppe lõpus ootab Jamesi ees juba esimene missioon. Muidugi ootasin põnevusega, mis saama hakkab. Oleksin tahtnud kuhjaga rohkem tegevust, ohtlike olukordi ja ringihiilimist. Jamesi ülesandeks on aga inimestega suheldes infot koguda, lisaks sellele leiab ta endale silmarõõmu ja topib oma käe sõna otseses mõttes sinna, kuhu ei tohiks. Kokkuvõttes valmistas see esimene missioon mulle pettumuse. Eelnev väljaõpe oli palju huvitavam. Kusjuures, lugedes lõpututest jooksuringidest ja vormi ajamisest, tekkis lausa süütunne, et ise ammu trenni pole teinud. Võtsin siiski käsile ka sarja järgmise raamatu ning jääb vaid üle loota, et seal on need puudused kõrvaldatud. Juba reedel saate lugeda, mis ma teisest osast arvasin!

Robert Muchamore on 1972. aastal sündinud inglise kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kasvanud üles Põhja-Londonis. Ta soovis saada arhitektiks, fotograafiks või kirjanikuks, kuid avastas peagi, et esimesed kaks varianti ei ole ikkagi talle. Ka kirjutamisega ei läinud esialgu sugugi hästi, mistõttu tegi ta 90tel kontoritööd. 1998. aastal kurtis Muchamore'i 12-aastane nõbu, et ükski raamat pole piisavalt lahe, et seda lugeda. Mehel jäi see kommentaar paariks aastaks mõtetesse mõlkuma ning ta otsustas uuesti kirjutamist proovida. Ta tahtis kirjutada lastest, kes elavad päris maailmas ja ei ole ideaalsed. Muchamore ei osanud ette kujutadagi, et ta kirjutab 17 raamatut või et neid müüakse üle 15 miljoni koopia. Hetkel ei plaani ta CHERUB-sarja rohkem raamatuid kirjutada, kuid ei välista, et ta seda tulevikus teeb. (allikad: 1, 2)

"Agent" on korralik lasteraamat ning võib meelelahtutust pakkuda ka vanematele, aga seda ei tasu hakata sügavamalt analüüsima. Minu arvates ei olnud väga haästi pagas tasakaal selle vahel, kas lapsed on lapsed või salaagendid. Esines mitu detaili või sündmust, mis mulle üldse ei meeldinud ja minu arvates ka loole väga juurde ei andnud. See-eest oli huvitav tutvuda CHERUB organisatsiooniga ning lugeda katsumustest väljaõppel. Reaalne missioon raamatu lõpus oli siiski pigem igav. Soovitan seda teost põhiliselt väikestele poistele!