XLVIII ehk 4 last versus 1 narkodiilerite jõuk

21:37

Nagu juba eelmises blogipostituses kirjutasin, jätkasin Robert Muchamore'i CHERUB-sarja lugemist. Kelmikalt punase kaanega teine osa kannab pealkirja “Diiler”.

2004-2005, Inglismaa. Jamesi ja tema sõprade suvepuhkus jääb lühikeseks, sest muidugi õnnestub poisil jälle pahandustesse sattuda. Koolitöö ähvardab teda juba enda alla matta, aga õnneks saabub päästev missioon. Poisi ülesandeks saab sõbruneda Inglismaa võimsaima narkoärika pojaga ning koguda tõendeid, et paps vahele võtta.


Uus missioon on kõvasti põnevam sellest, mis oli esimeses raamatus. James oli ka asjalikum ning oma tavaliste lolluste kõrval aitas ülesande täitmisele tublisti kaasa. Kuna missioonil on korraga lause 4 CHERUB-i liiget, siis saab teistega ka tuttavamaks. Raamatu alguses sulasid nad mul küll kokku, kuigi tegelased olid ju samad kui alles loetud esimeses osas. Näiteks läks mul paar peatükki aega, et meenuks, kes on Kerry ja Kyle. Need nimed on ju nii sarnased! 

"Diiler" meeldis mulle küll rohkem kui "Agent", aga ma olin ikka kahevahel, mis hinnet talle anda. Pooleldi olin nagu positiivselt meelestatud, aga samas oli jälle nii palju häirivaid detaile ja ebavajalikke stseene. Mind lausa jälestas see osa, kus nad koos vanataadiga kinos käisid. Lisaks on minu arvates tobe, kui suur osa on nendes raamatutes poiste-tüdrukute suhtedraamadel. Ärge saage valesti aru, seda ei saa kindlasti armastustomaaniga võrrelda, aga ma ei liialda, kui ütlen, et Jamesile meeldivad enam-vähem kõik tüdrukud, kellega ta kokku puutub. Ka ebaühtlus lapsikuse ning spioonitarkuse vahel on raamatus jätkuvalt olemas. Mulle tegi lausa nalja raamatu lõpp, kus James eriti elukogenud juttu räägib.

Mis mulle kogu selle spiooninduse juures meeldib, on see, et "pahad" ei ole kunagi viimse rakuni halvad. Selle raamatu kurjam on täitsa sümpaatne ning sarnaselt Jamesiga hakkas mul ka temast veidi kahju. See pani mind rohkem mõtlema, mida selline salaagendiks olemine lastele tegelikult tähendab. See on ju metsik psühholoogiline koorem: pidevalt sead end uues kohas sisse, ehitad suhted-sõpruse üles ja siis reedad kõik ning kolid minema. Sama kordub aastast aastasse, kuni oled liiga vana, et jätkata. Niimoodi kujunevad küll täiesti tundetud inimesed välja. Nüüd hakkasin küll liiga sügavalt analüüsima seda lugu! 


Robert Muchamore on 1972. aastal sündinud inglise kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kasvanud üles Põhja-Londonis. Ta soovis saada arhitektiks, fotograafiks või kirjanikuks, kuid avastas peagi, et esimesed kaks varianti ei ole ikkagi talle. Ka kirjutamisega ei läinud esialgu sugugi hästi, mistõttu tegi ta 90tel kontoritööd. 1998. aastal kurtis Muchamore'i 12-aastane nõbu, et ükski raamat pole piisavalt lahe, et seda lugeda. Mehel jäi see kommentaar paariks aastaks mõtetesse mõlkuma ning ta otsustas uuesti kirjutamist proovida. Ta tahtis kirjutada lastest, kes elavad päris maailmas ja ei ole ideaalsed. Muchamore ei osanud ette kujutadagi, et ta kirjutab 17 raamatut või et neid müüakse üle 15 miljoni koopia. Hetkel ei plaani ta CHERUB-sarja rohkem raamatuid kirjutada, kuid ei välista, et ta seda tulevikus teeb. (allikad: 1, 2)

"Diiler" meeldis mulle esimesest osast rohkem, sest uus missioon oli eelnevast kõvasti põnevam ning luuramist ja muud säärast spioonitegevust oli tunduvalt rohkem. Siiski olid selles raamatus samad puudused ning häirivad detailid, mis eelmiseski. Tundub, et kirjaniku stiil, ei ole päris minu maitsele. Kõige vastumeelsem oli mulle, kui palju juttu oli poiste-tüdrukute suhtedraamadest. Teose kiituseks pean ütlema, et "pahad" on täiesti tavalised inimesed, kel on oma mured ja rõõmud ning neist võib täitsa kahju hakata. Soovitus läheb jälle väikestele poistele, kes spioonilugusid armastavad!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide