"Viie aasta pärast" oli hoopis midagi muud, kui ma ootasin. Esiteks oli mulle jäänud mulje, et peategelaseks on mees. Dannie ei ole nimelt nimi, mida naisega seostan. Teiseks, kui kaanel on välja toodud armastus, siis eeldan alati romantikast nõretavat lugu ja võtangi raamatu kätte, kui isu on sellise järele. Selles raamatus on tõesti palju armastust, aga see ei ole üldse romantiline romaan, vaid lugu sellest, kui etteaimamatu on tulevik.

Mina ei ole see inimene, kellel on viisaastaku plaan paigas. Ma väga imetlen neid, kellel on siht silme ees, mille poole liikuda, aga ise lasen end lihtsalt saatusel kanda, kui nii võib öelda. Sestap oli julgustav lugeda, kuidas võib küll teha plaane, aga elu läheb ikka omasoodu. Mu meelest oleks võinud isegi rohkem arendada teemat, kuidas nähtud jupike oletatavast tulevikust vahepealset elukäiku mõjutab. Äärmiselt huvitav oli kaasa mõelda, kuidas Dannie nähtud olukorrani jõuab. Mida kaugemale lugu jõudis, seda rohkem tundus mulle, et ühtki normaalset lahendust ei ole olemas, aga lõpp meeldis mulle väga.

Raske on raamatut hinnata. Mulle üldjuhul ei meeldi, kui kaanel olev info on eksitav. Vahel meeldib mulle lugeda raamatuid, millest ma mitte midagi ette ei tea, aga siis ma lihtsalt ei loe sisukirjeldust. Selle raamatu tutvustus häälestas mind hoopis teistsuguse loo lugemiseks. Ma ei olnud valmis, et suur osa süžeest keerleb vähi ümber. Üldse pole igasugused haiguste teemalised raamatud väga minu tassike teed. Samas meeldis mulle see, et tegelased olid tõetruud, harilike murede ja rõõmudega. Puudus mõttetult ülespuhutud draama.