Carl Mothander "Kulinaarsed vested" annab võimaluse kiigata baltisaksa kaotatud paradiisi - mõisarahva ellu ning toidulauale. Seda raamatut on korduvalt mu Instagrami väljakutse erinevate teemade raames soovitatud ning seetõttu ostsin ta endale viimasel raamatumudijate kokkusaamiselt mälestuseks.

20. sajandi algus, Tohisoo mõis & Toompea. Kõik elu mured ja rõõmud lunastatakse rikkaliku või vähem rikkaliku pidusöögiga: Suupistelauad. Ainuõigel viisil valmistatud kohv. Segaliha. Värsked aiasaadused. Koduvein. Seened. Rammusad võileivad. Bool. Kanapojad. Kompott. Kilu ja heeringas. Köömnejuust. Vähid. Supp. Tilk Madeirat teeb kõik paremaks.

"See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrma ümber mässida!"

"Kulinaarsed vested" jutustab muheda kõnepruugiga mõisarahva elust, kuhu kuuluvad suplus ja värskendav bool, külaskäigud ja võõrustamised, piinav flirdipõud, lauda ehtivad lilleõied (aga mitte vaasis, et vaadet segada!), jääle serveeritud külmad toidud, tants grammofoni saatel, luuletuste lugemine, neidude mehele panek, saanisõit aurava glögiga. Kui oled kunagi mõelnud, mida saksad sõid, siis leiad viimaks vastuse. Lisaks saab veel teada: Mida teha, kui külla saabub krahvinna, aga koer on just õhtusöögiks mõeldud liha nahka pistnud? Kuidas napsiga liialdanud sõber enne Kalli Kaasa saabumist elule turgutada? Kuidas kostitada hädamaandunud lendureid? Milline kodumaine vili ananassimaigulise veini valmistamiseks sobib? Mis on piisavalt romantiline, sentimentaalne ja pikantne magustoit kihluspeoks? Miks on krahvinna soolapulkade söömine tabu? Kuidas kõik tüdrukud mehele saada? Kuidas peaks poissmees endale süüa tegema õppima? Järelsõnast selgus küll, et kirjaniku elu nii roosiline ei olnud, näiteks härrastemaja asemel elas mees hoopis valitsejamajas, seega puhta kullana ei maksa iga sõna võtta.

Kui ma oleks ise köögis usinam, siis leiaks raamatust väga põnevaid ideid, mida süüa teha. Oma erilisi lemmikuid korrutab Mothander peatükist peatükki, nagu ainuõiget viisi kohvi valmistamiseks või milline delikatess on külma vahustatud võiga artišokid. Toredaks avastuseks olid veel Reine-Claude'i ploomid ehk renklood, mille üle tundis suurt uhkust kokk hiljuti loetud "Tormi märkides". Minu vaieldamatu lemmik kogu raamatus oli aga väljend "vaimne kardemon", mida Mothander kirjandusliku meelelahutuse kohta pruugib. Kavatsen selle oma sõnavarasse juurutada.

"Me ei saa sellest rikkamaks, kui kardinad ette tõmbame või köögis sööme."