Hyperebaaktiivne | Marianni raamatublogi: holly black

XVII, XIX, XX, XXI ja XXII ehk kolm last avastavad isevärki maailma

2003

Olen ammu mõelnud, et võiks tasapisi uuesti lugeda vanu lemmikraamatuid ja selleks, et see ei jääks ainult mõtteks, valisin #kikael2022 väljakutse kolmandaks teemaks lapsepõlve lemmikraamatud. Mul on neid palju, aga seekord jäi sõelale viiest raamatust koosnev sari, Tony DiTerlizzi ja Holly Black "Spiderwicki kroonika" - "Välimääraja", "Võlukivi", "Lucinda saladus", "Rauast puu" ja "Mulgarathi raev".

Kui nende vanemad lahku lähevad, kolivad kolm last - 9-aastased kaksikud Jared ja Simon ning nende 13-aastane õde Mallory - koos emaga Spiderwicki mõisa, kuna neil on kiirelt uut elukohta tarvis ja vanatädi Lucinda maja seisab juba mõnda aega tühjana. Häärber on vana ja lagunenud ning juba esimesest päevast peale sünnib seal imelikke asju. Lugu kisub eriti pööraseks, kui Jared leiab Arthur Spiderwicki "Välimääraja", mis tutvustab haldjate maailma. Tuleb välja, et seda raamatut on ohtlik omada, kuna leidub ohtralt olendeid, kes ihkaks seda enda küüsi saada.

Seda sarja ei ole võimalik üksikute raamatute kaupa lugeda, kui juba esimene käsile võtta, tuleb teised ka läbi lugeda. Iga osaga lisandub tegelasi haldjate maailmast: sookollid, õhuhaldjad, vetevaimud jne. Lapsena tundusid raamatud palju pikemana, nüüd sai lugu liiga ruttu läbi. Raamatud lausa lendasid käes, köide on pisike, font on suur ja lisaks on tohutult pilte. Fantastilised illustratsioonid on kindlasti selle sarja trumbiks. Üldse on sari kogu kujunduse poole pealt äärmiselt meisterlik. Ma ei mäletanudki, et igas raamatus on lisaks piltidele, veel illustreerivat materjali, tegelaste joonistusi, ajaleheväljalõikeid. Üks äge detail on veel see, kuidas tagakaane tutvustus on igal osal eri moel varjatud. Haldjarahvas kohe üldse ei taha, et keegi neid raamatuid loeks!

Lapsena olin täielikult haaratud raamatute müstilisusest ja maagiast. Olin üksjagu unustanud, näiteks selle, kuidas lõpuks Mulgarathist võitu saadi või kui palju on raamatus juttu vehklemisest. Nüüd täiskasvanuna nägin taustal argisemat lugu, teadvustasin, et kogu lugu algas sellest, kuidas isa perekonna maha jättis, kolimine toimus olude sunnil ja maja oli õige kehvas seisus. Peategelasega on lihtne samastuda - poiss, kes tunneb, et keegi ei mõista teda. Jaredil on keeruline isa lahkumisega toime tulla, ta satub alatasa pahandustesse ning tajub, et teda süüdistatakse ülekohtuselt. See on üks neist raamatutest, kus lapsed peavad üksi toime tulema, neil on pöörased seiklused, samal ajal kui täiskasvanud ei usu ega toeta neid.

Joonealuse märkusena panin tähele, kuidas poole sarja pealt said härjapõlvlastest pöialpoisid ja mõnes kohas oli tõlkeerinevusi illustratsioonide allkirjade ning teksti vahel, aga kuidagi lugemiselamust see ei seganud.

Mind paeluvad endiselt vanad majad, kus on avastamist ootavad pööningud ja salatoad. Ma ei olnudki varem teadvustanud, et olen selle temaatikaga üksjagu raamatuid lugenud, "Narnia lood" tulevad kohe meelde ja E. Nesbiti "Viis last ja tema". Lasteraamatutes peidavad iidsed häärberid tavaliselt midagi maagilist, täiskasvanute kirjanduses kipuvad aga luukeresid varjama. Ma ei pidanud "Spiderwicki kroonikas" pettuma, see oli ka nüüd ülelugemisel haarav lugu.

22:04
0 Comments

XVI ehk õelatest haldjatest ning nurjatutest võimumängudest

2018

Järgmisena suundusin tagasi audioraamatute lainele ning laenutasin Libby rakenduse kaudu esimese ettejuhtuva teose, Holly Blacki fantaasiaromaani "The Cruel Prince", mille luges sisse Caitlin Kelly. Oma 12 tunni ja 43 minutiga oli see pikim audioraamat, mida siiani kuulanud olen. Lisaks oli see esimene selle aasta raamatutest, mida hindasin hinde "üks" vääriliseks. Kusjuures goodreadsi keskkonnas on romaani keskmine hinne minu arvamusest tublisti kõrgem, suisa 4,18!

High Court of Faerie. Kui Jude oli seitsmeaastane, mõrvas kindral Madoc tema ema ja isa ning viis tüdruku ühes õdedega haldjamaale, et neid kui oma lapsi kasvatada. Õdedest vanim, Vivi ongi tegelikult tema tütar. Kümme aastat möödub ning neiud on igaüks omamoodi kohanenud selle reetliku ja julma, aga ka imelise maailmaga, kus inimesi ei sallita. Jude ihkab üle kõige õukonna liikmeks saada ning loodab, et ta valitakse turniiril rüütliks. Tema kaksikõde Taryn loodab heale abielule. Mõlemad on koos haldjate võsukestega koolis käies pideva tagakiusamise all. Noorim haldjarahva printsidest, Cardan ei anna neile hetkekski rahu. Haldjamaailmas ei astu keegi printsidele vastu, kuid Jude'il saab terrorist kõrini.

Hinne "üks" tähendab, et raamat ei meeldinud mulle. Kahjuks oli "The Cruel Prince" siiani aasta igavaim lugemine, õigemini kuulamine. Ainuke asi, mis selle raamatu juures hea oli, oli selle lõpp. See on tõesti üllatav, kuna romaanil on goodreadsis niivõrd kõrge hinne. Võiks ju oletada, et lihtsalt audioraamat ei suutnud köita, aga põhiline probleem kogu loo juures oli see, et see lihtsalt ei liikunud kuhugi. Kogu aeg toimus midagi, sündmus sündmuse järel, aga hajusalt seotud jada ei tekitanud tunnet, et lugu liigub edasi või üldse mingis suunas. Lisaks jäi mitu jutuotsa ripakile. Mind need poolikud loojooned häirisid, näiteks Sophie ja Valyrian, kus konkreetset lõpplahendust ei olnud ning piisavalt põnev ka ei ole, et järjest vastuseid otsida. Ainult üks hea katke oli, mis mind üllatas, ja kaalusin selle eest suisa ühe tähe võrra hinnangu tõstmist, aga siis sain aru, et mind tegelikult ei huvitanud piisavalt.

Ma ei suuda hetkel meenutada ühtki teist raamatut, kus kõik tegelased ebameeldivad olid. Eriti vastukarva käis mulle peategelane. Jude oli nii vinguv ning rõhutas liiga palju, kuidas haldjad ei tea, milleks ta suuteline on. Mulle tundus, et ta oskas vaid lolle ja seosetuid otsuseid teha. Ka teised tegelased ei tekitanud erilisi emotsioone või kaastunnet. Oleksin tahtnud rohkem nende erinevaid külgi näha, kuid mitmeid kujutati vaid ühest küljest. Näiteks Nicosia oli puhas õelus. Kuigi õukonna intriigid on tavaliselt intrigeerivad, siis siin ei hoolinud ma tegelastest piisavalt, et läheks isegi korda, kes on võimul ja kuidas ta sinna sai. Nii jättiski kogu tegevus mind täiesti külmaks,

Fantaasiaromaani puhul ei saa üle ega ümber maailmast. Haldjamaa tundus küll põnev, kuid ei tõmmanud mind endasse. Seal polnud midagi uut ega vaimustavat. Samuti oli vähe elavaid kirjeldusi, mis pildi silme ette tooks. Kõige värvikamalt jäi meelde, kuidas üks tegelane endale noa läbi käelaba lööb, ja see ei jäta mind rahule. Teate seda noamängu, kus pead kiirelt tera sõrmede vahele lööma. Mulle ei meeldinud see kujutlus. Oleksin palju parema meelega mananud vaimusilma ette losse ja haldjarahvast, aga need pildid ei tulnud silme ette.

Holly Black on 1971. aastal New Jerseys sündinud ameerika kirjanik. Ta kasvas üles uskude üleloomulikesse nähtustesse kannustatuna ema pajatatud tondilugudest ning naabruskonnast haldjate otsimisest. Just haldjad on naise suur armastus ning figurerivad paljudes tema teostes, millest tuntuim on sari "Spiderwicki kroonika", mille kaasautor on Tony DiTerlizz. Blackile meeldib, et haldjad ei ole kunagi olnud inimesed, kuigi nad näevad meie moodi välja. Lisaks armastab ta, et haldjate maailmas on terve ökosüsteem trollide ja piksidega. "The Cruel Prince" sai alguse kirjutada tüdrukust, kelle kasvatab üles ta vanemate tapja. (allikad: 1, 2, 3, 4).

"The Cruel Prince" ei meeldinud mulle. Lühidalt öeldes: ma ei sallinud ühtki tegelast ning sisu ei liikunud mitte kuhugi. Kuigi raamat mulle kuidagi ei istunud, siis soovitaksin seda neile, kellele meeldib lugeda õelatest haldjatest ning nurjatutest võimumängudest!