XVII, XIX, XX, XXI ja XXII ehk kolm last avastavad isevärki maailma

22:04

Olen ammu mõelnud, et võiks tasapisi uuesti lugeda vanu lemmikraamatuid ja selleks, et see ei jääks ainult mõtteks, valisin #kikael2022 väljakutse kolmandaks teemaks lapsepõlve lemmikraamatud. Mul on neid palju, aga seekord jäi sõelale viiest raamatust koosnev sari, Tony DiTerlizzi ja Holly Black "Spiderwicki kroonika" - "Välimääraja", "Võlukivi", "Lucinda saladus", "Rauast puu" ja "Mulgarathi raev".

Kui nende vanemad lahku lähevad, kolivad kolm last - 9-aastased kaksikud Jared ja Simon ning nende 13-aastane õde Mallory - koos emaga Spiderwicki mõisa, kuna neil on kiirelt uut elukohta tarvis ja vanatädi Lucinda maja seisab juba mõnda aega tühjana. Häärber on vana ja lagunenud ning juba esimesest päevast peale sünnib seal imelikke asju. Lugu kisub eriti pööraseks, kui Jared leiab Arthur Spiderwicki "Välimääraja", mis tutvustab haldjate maailma. Tuleb välja, et seda raamatut on ohtlik omada, kuna leidub ohtralt olendeid, kes ihkaks seda enda küüsi saada.


Seda sarja ei ole võimalik üksikute raamatute kaupa lugeda, kui juba esimene käsile võtta, tuleb teised ka läbi lugeda. Iga osaga lisandub tegelasi haldjate maailmast: sookollid, õhuhaldjad, vetevaimud jne. Lapsena tundusid raamatud palju pikemana, nüüd sai lugu liiga ruttu läbi. Raamatud lausa lendasid käes, köide on pisike, font on suur ja lisaks on tohutult pilte. Fantastilised illustratsioonid on kindlasti selle sarja trumbiks. Üldse on sari kogu kujunduse poole pealt äärmiselt meisterlik. Ma ei mäletanudki, et igas raamatus on lisaks piltidele, veel illustreerivat materjali, tegelaste joonistusi, ajaleheväljalõikeid. Üks äge detail on veel see, kuidas tagakaane tutvustus on igal osal eri moel varjatud. Haldjarahvas kohe üldse ei taha, et keegi neid raamatuid loeks!


Lapsena olin täielikult haaratud raamatute müstilisusest ja maagiast. Olin üksjagu unustanud, näiteks selle, kuidas lõpuks Mulgarathist võitu saadi või kui palju on raamatus juttu vehklemisest. Nüüd täiskasvanuna nägin taustal argisemat lugu, teadvustasin, et kogu lugu algas sellest, kuidas isa perekonna maha jättis, kolimine toimus olude sunnil ja maja oli õige kehvas seisus. Peategelasega on lihtne samastuda - poiss, kes tunneb, et keegi ei mõista teda. Jaredil on keeruline isa lahkumisega toime tulla, ta satub alatasa pahandustesse ning tajub, et teda süüdistatakse ülekohtuselt. See on üks neist raamatutest, kus lapsed peavad üksi toime tulema, neil on pöörased seiklused, samal ajal kui täiskasvanud ei usu ega toeta neid.

Joonealuse märkusena panin tähele, kuidas poole sarja pealt said härjapõlvlastest pöialpoisid ja mõnes kohas oli tõlkeerinevusi illustratsioonide allkirjade ning teksti vahel, aga kuidagi lugemiselamust see ei seganud.

Mind paeluvad endiselt vanad majad, kus on avastamist ootavad pööningud ja salatoad. Ma ei olnudki varem teadvustanud, et olen selle temaatikaga üksjagu raamatuid lugenud, "Narnia lood" tulevad kohe meelde ja E. Nesbiti "Viis last ja tema". Lasteraamatutes peidavad iidsed häärberid tavaliselt midagi maagilist, täiskasvanute kirjanduses kipuvad aga luukeresid varjama. Ma ei pidanud "Spiderwicki kroonikas" pettuma, see oli ka nüüd ülelugemisel haarav lugu.

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide