Mary Shelley "Frankenstein" on ulmekirjanduse nullpunkt, nukker lugu ellu äratatud laibast, jõhkrast peletisest, kes oma looja kibedalt kahetsema paneb. Koletis on maailmakuulus, aga kui paljud päriselt tema lugu lugenud on? Minagi polnud kursis, mida see päriselt endast kujutab. Seega olen rahul, et romaan väga sobivalt pihku libises, kui #kikael2026 väljakutse ulmeklassikat nõudis.

18. sajand, Ingolstadt-Põhjameri. Polaarvetes seilav laev päästab jääpangalt hinge vaakuva mehe, kel nimeks Frankenstein. Inimvare usaldab kaptenile oma eriskummalise loo. Poisipõlves alkeemia tudeerimine ja suureks sirgudes teadustele pühendumine viisid avastuseni, mis lubas mehel mängida jumalat. Sestpeale töötas Frankenstein palavikuliselt päeval ja ööl, et siit ja sealt kokku näpatud inimjäänustest luua olend, kellele elu sisse puhuda. Tulemus oli nii peletislik, et mees põgenes, kui oli talle vaevalt ühe pilgu heitnud, ja ohkas kergendunult, kui koletis kaotsi läks. Muidugi ilmus too hiljem uuesti välja.

"Frankenstein" üllatas mitmel rindel. Esiteks ei osanud ma oodata mitmekihilist vormi. Kuigi õblukesel romaanil ei tule täis 200 lehtegi, jagub ruumi kolme minategelase jaoks. Lugu raamivad ühe seikleja kirjad oma õele. Just ühes neist peitub jääpangalt üles korjatud Frankensteini pajatatu ja selles omakorda koletise jutustus. Teiseks tuhiseb sündmustik läbi kogu Euroopa, koletise sünnilinnast Ingolstadtist Orkney saartele, Genfi järve äärde, pea põhjapoolusele välja. Kolmandaks puudub koletisel lisaks nimele ka kirjeldus. Ta on nii jube, et inimesed karjuvad ja minestavad, aga sellest ei piisa, et õudu valmistada. Pigem kurvastasin, sest see ei ole hirmujutt jubedast koletisest jubedaid tegusid tegemast, vaid hirmujutt väljatõugatust, keda keegi ei vaevu äragi kuulama, ei üritagi mõista. Kättemaks on see, millest sünnib tõeline õudus või siis lihtsalt üks kurbade sündmuste jada.

Klassikast kirjutades piniseb muidugi kuklas peenike hääl, kuidas sa ometi nüüd kirjutad, et sulle säärane suurteos ei meeldinud. Aga mida muud öelda, kui ma ei nautinud ühtki lehekülge. Sündmustik ei olnud põnev. Liiga palju asjaolusid jäid seletuseta, näiteks see, kuidas leidus tillukesel saarel uue peletise tarvis juppe või kuidas ülemaailmsel klaperjahil kenasti üksteise kannul püsiti. Tagatipuks olid kõik tegelased ebameeldivad. Iseäranis ei sallinud ma Frankensteini, kes lihtsalt laseb kõigel halval juhtuda, jääb õudusest palavikku või minestab, selle asemel, et midagigi ette võtta, kasvõi suu lahti teha.

Ühesõnaga, kui on huvi ulmeklassika vastu, siis tasub ette võtta, aga hoogsat meelelahutust või nauditavat lugemiselamust ei maksa oodata.